Piparkoogipäev

Olen otsustanud, et homme tuleb üks tore piparkookide küpsetamise päev. Kuna üliõpilasel on raha vähe, siis ei saa oma sõpradele ja perele teha kalleid kingitusi, isegi odavamaid mitte. Seega tuleb end käsile võtta ja teha seda, mida oskan - küpsetada. Piparkoogi taigen on poes liialt kalli, lisaks ei saa kunagi kindel olla, mis sinna topitud on, nii otsustasin ise taigna(d) teha. Olen valinud kaks retepti - ühe, kuhu läheb mesi, teisse üritan ise siirupi teha. Mõlemat proovin teha kaks kogust. Vot nii, plaanid on suured ;)

Öö

öösel liigub kell väga kiiresti. tegin arvutile väikse restardi peale essee valmimist ja kohe hopsti on nüüd pool tundi möödas. peaks hakkama uuesti tööle, homseks on vaja ära esitada oma "super" õpimapp. magama ei saa vist täna öösel üldse, pole mõtet kui kell on juba 4.45. polegi tegelt tükk aega terved ööd üleval olnud, nüüd on siis see tore võimalus - ei taha kaasat üles äratada ja mine tea, mis peale lühikest ärkamist enesetunne on.
täna käisime vanas pärmitehases, kunstinäituse avamisel. ühtäkki pisteti ei tea kust meile näppu maal. ilus maal, kohvitassidega. autor isiklikult andis, peen värk ikka. nüüd ma siis istun siin ja ootan hommikut kui keegi süüa teeks...ma vist ise teen.

laupäeva hommik

Buratino on tore onkel!

ah

Homneõhtune psühholoogilise nõustamise eksam on praegust situatsiooni arvestades päris õigel kohal.

teisipäev

Lund enam pole, aga ma ikka passin... Nüüd hakkan tööle.

tuli tali

Lumi on kõikjal. Lisaks sellele olen ma jube passija, tahan normaalseks!

öö

Istun öösel üleval, arvuti all ja mõtlen endamisi, et miks ma küll ei oska oma koolitöid varem ära teha. Tuleb vist diivanil magama jääda...

kultuur

Ajasin ületõusmisaja tunni võrra enda kahjuks segamini ja siin ma nüüd kosserdan laupäeva hommikul kell kolmveerenda 8 ja ootan kui kell tiriseb. Teeks midagi kasulikku, kuid vaikusenõue paneb kirjutama. Aa ja kes ikka laupäevahommikul kasulikku tahab teha, kümnest tuleb ju loeng.

Seni on olnud väga kultuurne nädal. Eilne nt. oli täitsa vaba päev, mõtlesin, et välja ei lähegi toast. Ärkasin kell 10, lugesin, passisin ja siis tuli teada, et ma olen kinno kutsutud. Jeah, sai lõpuks õnneks toast välja. Esimest korda Cinamonis. Päri mugavad toolid olid, film tuttav - "Mamma mia". Ehk siis teist korda, suvel käisime Elvega Ekraanis, nüüd kutsus Elve veel oma abiõpetaja kaasa. Ma ütlen, see film on nagu makkushaigus. Algul olin minagi kriitiline, on ju muusikal "Mamma mia", mingi kommertskommerts üliprojekt. Aga film on parajalt tore- Ilus koht, mõttekad staarid ja hästi kokkuklopsitud sisu. Kõigile tundus meeldivat, kes saalis olid. Meie taga olevad mutikesed lugesid kokku kordi, palju nad seda näinud olid. Natike enne lõppu pandi film kinni, tuled põlema, aga kramus, välja ei lastud. Pidime õnneks lõpuni vaatama, lõpp tuli u kümne minutipärast järgi. ...

...Pärast jätkus me kultuurne õhtu Tartu ühes kohalikus hiinakas, kus muusikavalik oli kohane, peaaaegu. 9odad. Mitte, et need mulle väga ei meeldi, lihtsal oli liialt valju. Toit oli enamvähem, meenutas pange. Kael läks ka krampi.

Peale kultuurset õhtusööki läksime kultuursele ostuööle, kus oma igavuse peletamiseks kakkusime vanadelt hinnasiltidelt uusi maha. Kultuurselt. Näiteks täisvillased mustad naiste kindad. Kui uus hind oli 299, siis sildialune vana hind 259. Kui arvestada maha ostuöö 15 protsenti, siis tuleb makstavaks hinnaks robustselt 255 krooni. 5 krooni - hinnavõit, mis sugune.
Lisaks sellele leidsin endale mustad lakknahast kingad, alghinnaga 1300 krooni, mina sain ostuöö raames 390ga. Nii, et moraal - olge kriitilised, aga uudishimulikud. Aitab igal pool. Tantsukursustel nüüd hea käia.
Ja nii me jõudsimegi kultuurselt keskööpaiku koju, et panna magamispausiga alus järgnevale toredale ja kahtlemata kultuursele päevale.

123

Täna käisime Elvega tantsukursute 1. tunnis. 1 2 3 1 2 3... ja 123 tsatsa 123 tsatsa... olid täna kavas. Elve oskab päris hästi tantsida, aint ta ei oska mitte juhtida. Ikka mitu korda pidin ise juhtima hakkama. See on see koostöö... hää!

onn mägedes

Oh neidis kullast vankris, mis tuhatnelja kihutamas on üksinduse radu, kas kuuled veel mu südamepõhja karjatust? Karjatust, mis kord kostus Sinu suust, sel päiksepaistelisel suvepäeval. Ma nägin Sind, Sa nägid mind. Me pilgud kohtusid. Need mererohelised silmad, mis mulle vastu vaatasid, kui olin just lükanud Su autoteelt. Nii tänulik ja kohmetunud, ehmunud möödunud ohust. Mind tänasid ja embasid ning tänutäheks koduteele teed jooma kutsusid. Minutid möödusid kui poolik sekund, aega sai täis ja läinud sa olidki, ei jõudnud nimegi öelda. Nimetu ilu.

Öö oli pime, seda pealt mina nägin. Unetu ja higine. Miks lasin Sul minna, teatmata kuhu? Tule tagasi! Tule tagasi mu juurde, kus sa tõelisuses pole kunagi olnud. Kas ka meie esimene kohtumine oli tões? Seda peaksid Sina ütlema, sest mina, iseenda mõttemaailmas hullunud, ei või enam selles kindel olla.

Viirastuslik tõde, kas lased mind veel enda poole? Kuuta ööl, nii nagu kord mu unenäos. Ma nägin Sind, Su peent figuuri, toetumas mu aknalauale. Tule, tule mu juurde! Tule mu armsaim õis! Ma olen armuhull, ma tean. Su kätte saama pean!

Tõusen ja jooksen, Su poole sirutan oma käed. Kuid mis ma näen, vaid õhk on mul käes. Avan akna, soe suvetuul, kuid Sind ei ole. Ei täna, homme, kunagi. Vaid unistustes rändad, kullatud püüdmatul vankril.

Nagu värviküllane sügis rullub mu ees lahti me armulugu, mil kahjuks kevadet peab veel surm ootama. Ja siis, kui viimasedki koltund kaselehed vaikselt me armastuse märgiks porri langevad, langeb mu viimane lootus. See pole eal olnud võimalik, me kooskäimise tee, kuid kord, kui meenutan veel raugana neid Sulle mõeldud hetki, siis hakkab puhkuma taas see hell lõunatuul, mis nooruses malbe lõhnana mu ette Su kauni kuju lõi.

Tere

Peaksin tegema ühe ülipika ülevaatliku sissekande, aga oh kui häbi, hetkel ei tule midagi. Piitsa tagumikule ja peoga soola peale!

oihta

Meessoost nänni päev on jõudmas õhtale. Terve päev on olnud mõõdukalt paha olla, küllap ülesuhkrustatusest..

tähelepanek

Täna panin jälle tähele, et harjumused, eriti viletsad, on kiired süvenema ja visad kaduma. Eriti siis, kui olla nö sügisväsimuses. Alles paar nädalat tagasi võisin uhkust tunda, et polegi loengutest meelega luusi pannud. Juba algusest peale oli mul suhtumine nii, et tulebki igal võimalusel kohal käia. Aga kui korra teed endale esimese järeleandmise, siis on teist juba suti lihtsam teha. Nii on ja oli ka minuga. Peale ühte loengut läksin raamatukokku ja enese õigustamiseks veetsin seal raamatute seltsis aega kuni kell kukkus ja loenguni oli minut. Kes see ikka hakkab loengusse hilinema, mitte, et ma seda oleks varem vähem teinud. Igatahes on halbu harjumusi veelgi, mis tulevad ja ära ei taha minna. Eks inime olegi oma harjumuste ori....Ehhee rumal lohutus.

baar

Käisin eile baaris, muud ei öelda midagi.

Ei olegi viitsimist mingit arutlev-seletavat juttu ajada.

idee

Kas iga neiu unistab peiust, kes viib ta salaja kohvikusse ja jalutama, enne seda peseb kodus kraanikausi nõudest puhtaks?

maine nädalalõpp

Kurat, ma jätsin hanesule maha! Hani sai kõhtu.

peavalu

Kuidas kirjutada head ja huvitavat kõnet? Pliiatsiga?

puhas lollus

Täna sai loengus pool tundi naerdud, kahjuks mitte sellepärast, et õppejõud väga hea nalja tegi, vaid sellepärast, et ta ise oli üks suur nali. Palun vabandust, kui ma kedagi solvan, kuid mulje on küll vastav. Võid ju olla suurepärane vanaema, kuid kui õppejõuks olemiseks on aeg otsas, siis võiks parem lapselapsi kodus kantseldada.
Ma küll ei tea, kas too õppejõud on ema või vanaema, kuid loengud ja selle korraldamine väga hästi just välja ei kukkunud. Mul oli vahepeal lausa piinlik. Aga eks ka lihtsamaid aineid ole vahele vaja, et raskemate ainete tarvis aega üle jääks.

teisipäev

Hommikul on tore sisse magada, erti kui loengust puudumisega kaks vaba tundi lisandub! Aga kunagi pean tööle ka asuma...

inter nett

Kõikidele internetisõltlastele ... Tuleb juba varakult hakata otsima plaani B.

aastapäev

Tegelt on täna rõõmupäev. Aasta on möödas, täna hommikul sõime küünlavalgel šokolaadikeeksi, hiljem käisime Truffes einetamas. 50dat aastapäeva oodates:)

pihtimus

Tere. Tunnistan, et olen veidi sotsiofoobsete kalduvustega. Kardan inimesi, isegi kui tegelikult mulle meeldib suhelda. Kui võõraste inimestega suhtlemisel lähen ma lihtsalt punaseks, siis veel õudsem on tuttavate ja pooltuttavatega. No õudust kui õudne on vahel olla. Eriti hull on kui kohtumine on juhuslik. Täitsa hull. Kartus lööb sisse, ei tea mida öelda, mida teha. Lihtsalt ebamugav on. Ebamugav võib olla ka tuttavatel, kes kaasas, võib tekkida tunne, et ma häbenen või mis iganes. Ei, lihtsalt endal on väga ebamugav. Vabandust, nii et palun mitte solvuda.
Mulle meeldib nii, et ma tean, kellega ma kokku saan ja siis saab ette ära mõelda, mida rääkida ja end vaimselt ette valmistada. Vahel mulle lausa meeldib linnapeal inimesi kohata ja suhelda, kuid enamikul ajal olen ma too paha sotsiofoob. Ei, ma pole ka kõrk. Lihtsalt mul on raskusi suhtlemisel. Nii on see olnud juba lapsest saati, vaikne talulaps, kellele meeldis pigem omaette olla ja omaette leiutada.
Aga ma proovin nüüdsest ennast parandada. Mis sest, et ma viimasel ajal tunnen et ma vaid parandangi ennast, kogu aeg. Nagu midagi oleks halvasti, sealt ka madal enesekindlus, kogu aeg peab ennast muutma ja parandama. Tahaks olla ma ise, sest ma ikka vahel tunnen et ma olen täitsa tore ja hea. Aga võibolla see ongi Mina ise, kes koguaeg püüdleb kuhugi poole, mida ta vb kätte ei saagi. Segane jutt, nii vahel mulle ka. Nii peangi enda eneseväljendust, kõneosavust ja suhtlemisoskust parandama! Nii, et, palun ära solvu, pole mõtet ja põhjust...

maal

Täna teen üle pika aja füüsilist trenni. Maatöö on üks paremaid koormajaid, igas mõttes. Kahju vaid, et sääseraiped pidevalt meelde käivad tuletamas, et talv on tulemas...

keskpäev

Istun saimal ja puhkan jalgu. Juurestik pole veel alla kasvanud, nii et natuke veel võib. Seni on üpris tore olnud, väike väsimus ja loengusse kohevarsti. Täna avastasin, et mul on veel kaks nädalat oma tugialusega mässata, peale seda tuleb vaba aeg. Mis küll sellega teha? Kohustusteta aeg on päris tore, arvatavasti loen ja üritan midagi paberile leiutada. Kui aega üle jääb, siis lähen vaatan oma hoolealuse(d) üle. Sest kes mind ikka keelaks...

ostupäev

Eile käisin ostleja saatjana hulludel päevadel. Vahepeal oli minusugusel ratsionaalil tõesti päris hull olla, eriti siis, kui vihaste nägudega mutid igalt poolt piirasid. Kaubamaja ostupidu on ju reklaamitud kui rõõmupüha, müüjatel on roosad särgid seljas, kohale on toodud kaks ülikonnas klouni ja pillimehed, kes rahvalikku viisi vedasid. Kuid isegi müüjatel oli tülpinud nägu, rääkimata pillimeestest, kes olid justkui välja rebitud teiselt pildilt, pilt mingist külapeost või karvaste folkarite saunajoomingust. Ainukesed, kes oma rolli ära kandsid olid need kaks roosa särgi ja ülikonnaga klouni, küllap neile makstakse hästi. Ja need mutid oma kurjade nägudega. Neid oli igal pool, kogu aeg oli selline tunne, et ütleks mõnele, et eemale hoiaks, sest ka mina olen inimene. Kui ette jääd, siis saad kurja pilgu osaliseks. Massipsühhoos? Naised tulevad rõõmsatena, et saab odavalt asju (mida?), näevad, et tegelikult ei olegi midagi saada, pettuvad, muutuvad üksteise peale vihaseks, sest ehk keegi tema lähedalt võttis selle, mille ta ihaldas (mida tegelikult olemas ei olnudki) ja siis pahurdades tuleb pooled teised asjad läbi vaadata ja selga proovida. Ehk joppab. Ja kuna välja oli reklaamitud ostupüha, siis tuleb ju midagi osta. Mitte midagi ei sobi, ja mis sobib on hingehinnaga, aga ... midagi tuleb ju osta, sest inimene tuli ju ostma! Ja nii siis saabub vaikselt masendus, mida üritatakse varjata, kuna on ju püha. Ja pühade ajal ollakse rõõmsad. Umbes nagu emad, kes jooksevad end sünnipäevade või jõulude ajal lolliks, sest kõik peab olema priima, lõpuks aga ollakse nii tülpinud, sest külalised ja kodused ei kiida piisavalt nende sööki ja ei kiida piisavalt raske töö tegijat ja tegelevad hoopis suhtlemise või muu sellisega. Vaesed mehed, kes kaasa on tulnud. Kahjuks või õnneks ei olnud neid palju. Mitte, et naised läheks selliste hullude päevadega kergemalt kaasa, vaid meestel on lihtsalt muud tegemist. Mitte midagi naiste vastu. Mul läks enamvähem normaalselt, sest minu kaasa väga ostumasendusse ei sattunud ja ma olen õnneks harjunud kaasajõlkumisega, sest siis saab lisaks seltskonnale ka inimesi omas mahlas jälgida. Pühapäevani on aega küll!

virgutusharjutus

Nüüd ma siis tean: Normaalne mees praeb hommikul sinki ja sibulat ja küüslauku ja tomatit ja valab neile munasegu otsa, ise vaikselt bussist maha jäädes...

küsimus?

Millal minust saab normaalne mees? Tuleb siis lõpuks hakata, kuigi parem on olla parem kui normaalne!

leib luusse

Kukal on sääse ja põdrakärbse kuplaid täis, kogu aeg on selline tunne, et lükkaks oma alamõõdulised küüned nahka ja eemaldaks enda küljest need sügelevad elukad. Sügelus on nii võimas, et kogu kaela- ja peapiirkpond tuikab. See on see kolme seene hind. Aga strogonov neist kolmest ja veidi enamast seenest tuli välja priima ja varsti tulebki minna söögilauaäärde ennast kratsima.
Kell on kohe-kohe jõudmas poolde lõunasse ja juba poole kaheksast olen passinud arvuti all. Täitsa õudne, ma ütlen. Teised on koolis omi ametitel ja mul on vabalt kaheni aega, ainuke küsimus on selle kulutamine. Juba kaks tundi pean plaani magama minna, et ikka hiljem oleks värskem ja jõuaks võimekamatega sarnaselt palju, kuid pole seda tunnet, sisemist sundi, mis liigutama sunniks. Usun, et varsti ta on kohal, aga seni peab selle vähesega leppima, mida vaikselt võib ka enesesunniks nimetada.
Nädalavahetus möödus kodus, sai süüa ja juua, kõhtki läks punni...

önne!

Plastmassist mannekeenid muutuvad järjest enam inimeste sarnaseks, inimesed sarnanevad järjest enam plastmassist mannekeenidega. Õpetajatele head päeva (!), ma nüüd võtan end kokku ja lähen magama...

Reede

Käes on tõehetk, nüüd reedel. Kahtlemata olen ma eelnevalt olnud päris tihti luusija, nüüd on vaja näidata oma tõelisi võimeid sellest väljatulemiseks. Hakkab praktikum, kus ma pean esitama kaks kõnet ja ühe luuletuse. Ühte kõnet pole ma suutnud veel välja mõelda, luuletus on valimata ja teine kõnegi on ette antud. Küllap saab niimoodi, et oma vääramatus ilmekuses suudan ma võita kuulajate pilgud ja poolehoiu. Selleks pean ma kohapeal kõne valmis mõtlema, praegu lihtsalt ei tule midagi seest välja. Oli siis vaja eile pidu panna? Kes seda teab?

Taevas on võimust võtnud sügispilved, õhk muutunud karedamaks ja kahe kampsuni asemel tuleb selga tõmmata kolm. Elu on ilus.

Neljapäevane

Peaks tihedamalt ja sisukamalt kirjutama hakkama. Kommentaatorid on juba pikemat aega tööta ja lugejatel on minimaalsusest kopp ees, varsti kustutavad veel buukmaarrksitestki ära.

Eilne rebastepidu oli isegi veidi üle ootuste, isegi, et tuttavaid nappis. Hommikul pead veidi vaevanud väsimus tahtis küll töötegemist segada, kuid sellegipoolest sain ülihästi hakkama, varsti peaks ametikõrgendust ja palgalisa paarkümmend protsenti juurde küsima. Täna on jälle pidupäev. Paarikese üks pool, heledam, läheb tänapäeva sotsialiste kuulama, teine, mustem pool aga niisama lällama. Hommikul võib magada küll!

Nädala algus

Nädalavahetus möödus nii kiirelt, et peaaegu ei märganudki seda. Laupäeval tuli ju hommiku vara loengusse minna, kell 2 sai koju ja siis tuli hakata bussist maha jääma. Õnnestuski. Bussid on ühed väga tänuväärt asjad, sest aitavad väga hästi ajaplaneeringut endale sobivamaks muuta. Kodus suutsin 10 tundi magada, linnas käia ning siis veidi elektritöid teha ja mööblit vedada. Ja kohe Tartu tagasi, väga kiire käik! Õhtul sai süüa, juua ja magada.
Praegu on jälle see tore esmapäeva hommik, kus enne lõunat ei pea ennast liigutama. Olen üksi kodus, saan passida niimoodi, et kellelegi ette ei jää. Muidugi peaks lugema ja magama ja ennast muud moodi harima, kuid eks sõber internett ole hea abivahend.
Tuleb tore nädal!

Järgmine päev

Oli pidu, pidu oli.

Pidupäev

Teen kooki:)

Esmapäev

Toad saavad varsti läikima ja siis võib rahumeeli loengusse ära minna, mis sest, et magada on parem!

.

Täna on mul viimane tööpäev asendajana. Seni on need viis päeva olnud küll kasuks. Järgmine kord jälle...

Kesknädal

Istun ja ootan, kunas järgmine ploomi-martsipani kook ahjus valmib. Nüüd on kolm päeva tööl käidud ja kui alles eile oli suhteliselt kopp ees, siis tänasega tundub, et kui rõõmuga peale minna, siis laabub kõik hästi. Homme samamoodi, kui vaid jätkuks seda rõõmu. Jätkub!

Otsus

Lähen ära magama!

Jõhker

Terve tänase päeva on täielik nokastamine käinud. Käid tänava peal ja poolenisti tukud. Söödad oma hoolealust, kes tundub samamoodi "väsinud" olevat ja väikese pirukatüki peale kukub lusikas kaks korda käest maha põrandale. Tantsid Aleksandri valssi ja ükshetk avastad, et 8. klassi "erivajadustega" neiu juhib hoopis sind, kuigi juba tükk aega oled omastarust juhtinud. Oled juba kooliuksest välja läinud, kui äkki avastad, et oled oma koti maha jätnud...jne

Eilsega sai UNT! läbi. Kolm viimast etendusepäeva olid eriilmelised. Kui esmapäeva ja "Tütarlaps ja surm" ajal oli väsimus mõõdukas, siis teisipäeval ja "Stiili" videoetenduse ajal toimus kulminatsioon. Olles leppinud paratamatusega, et helikvaliteet on pask ja etenduse stiililivalik lihtne, siis vallandus minus ürgne soov magada. Kuna Elve mu kõrval juba mõnda aega oli tukkunud, siis mina truu kaaslasena ei saanud teda üksi jätta, magasin peale 20-t minutit etenduse lõpuni, selle vahega, et Elve peale minu uinumist ärkas. Nagu teatejooks. Eilne "Boulgakoff" oli nende viimaste päevade minu lemmik, olgugi, et see polnud Undi lavastatud. Mõnusalt pinget ning hästi mängitud ja lõpuniviidud teostus. Aitäh

Jalgpallis oleme me tugevad...

hommik

Istun ja ootan kuni ploomikook ahjus valmib. Mulle sellised esmapäevad küll meeldivad, kus saab lihtsalt olla ja rahulikult teha seda, mis ise soovin. Loeng algab alles kella kahest ja sinnamaani on rohkem kui kolm tundi aega. Selle aja sees tahaks veel lugeda ja kooki maitsta, taigen oli küll päris nämm. Verd peaks ka andma minema, tükk aega pole käinud, häbi päris. Küll ei ole enesetunne hea olnud, küll ei ole meeles olnud, nii ongi viimasest isiklikust doonoripäevast peaaegu pool aastat möödas, kui mitte üle selle. Ja neljast on tänane päev oma kohustustega läbi. Siis saab veidi puhata. Täna õhtune teatriskäik on "Tütarlaps ja surm" Athenas. Viis päeva järjest teatrit näha on midagi uut. Oli ju veel mõni aasta tagasi paus, kus ei käinud teatris mitu aastat jutti. Siis sai ise midagi sahtlipõhja kirjutatud, aga sinna see jäi ka, peaaegu, peale paari etenduse väikese publiku ees. Mõte peab asjal ikka sees olema.

pühapäev

Täna oli jälle üks soe päev ja nii käisimegi linnapeal poosetamas. Kuna piletidki olid olemas, siis sattusime teist päeva järjest botaanikaaeda, kus mängiti UNT! raames "Helene, Marion ja Felix"it. Lihtsalt näitemäng, mis ei püüdnudki midagi öelda, vähemalt mulle tundus nii. Igatahes minuni palju ei jõudnud. Aga atmosfäär oli nauditav.

Kiri

Täna alustas UNT! "Romeo ja Julia" oli üpris tore tükk, kuid lõpuks tekkis küsimus, et kui palju võib problemaatilist teemat edasi anda ülepingutava stiiliga. Kui kogu aeg vint üle keerata, siis võib see muutuda nii tavaliseks, vahel isegi labaseks. Kus maal on vindi piir? Kuigi, tänane tükk oli õnneks veel sellest piirist positiivsel pool. Samas on viimasel ajal eriti rõhutatud paaniliselt Eesti (maa) rahva mandumist ja väljasuremist. Kuid paaniline paanika on võimeline end taastootma. Või ma ei oska praegu sõnu valida.

Igatahes tuleb olla positiivne ja mitte kõige sita peale kohe amokki joosta. Naerata armas inimene:)
Positiivsele poolele võib veel lisada Creppi viis ribi, jalutuskäiku botaanikaaias, Elve ja Angelika toredat seltskonda ja lihtsalt väga tegevusrikas päev. Aitäh!


Belgia - Eesti seis on 1:1 ja mängupilt päris kena, närv on ka sees. Oih, 2:1... Ükskord me võidame niikuinii. Täna!

Köhh

Viirused ründavad igast praost. Meega tee ja peavalu. Nina otsas oleks nagu tilk, aga ei ole ka. Pea ei võta lihtlausetest eriti kaugemale. Magada tahaks! Ei taha homme loengusse. Peab ja tahaks targaks saada. Elu on vahel jube ilus. Alati.

Remonter

Värvin seina.

Sähh sulle

Veidi nõme, kui inimene, kellest sa väga hoolid, on kõigest hoolimata ebasümpaatne.

Palju Õnne!

Viimased päevad on möödunud linnnulennult väga kiirelt ja väga toredasti:) Täna on olnud puhas magamine, kuna eile sai käidud öölaulupeol. Väga võimas tunne oli vaadates tuhandeid inimesi enda ümber. Elve, Angelika ja co-ga oli ikka väga tore ja võimas olla. Inimesed olid üksteise vastu sõbralikud, täis jolkareid oli minimaalselt ja häälepaelad sai viimase piirini proovile pandud. Savisaarel soovitaks hundisilmale osta võimsam telekas. Muudmoodi ma ei oska "võimsust jäi puudu" kommenteerida. Kuigi oskaksin küll.

Kanter on teinud head tööd. Olime Pärnu-Jaagupi kaubamaja ees kuulasime viimaseid katseid raadio-live-is. Pinge oli sama, mis teleka ees. Nii hea meel! Samas see, mida NO99 tegi (või ei tea kes sealt) on minu arvates maotu. Inimesed kutsuti sporti vaatama, omadele kaasa elama, kuid sellest tehti mingi "Tiibeti" palagan. Muidugi oli ju varem "Tiibeti üritus" ette reklaamitud, kuid... Üritus tundus omakasupüüdlik reklaamtrikk. Mõni on ikka oma "mullis". Aga see oli tühine asi kokkuvõttes. Tähtis on emotsioon (nagu mõni inimene järjepidevalt rõhutab).

Esmapäeval oli siis teatripäev. Käisime kolmekesi Pärnus Elve sünnipäeva kingitust realiseerimas. "Kõik on täis" oli ikka väga tore tükk. Päris imetlusväärne, kuidas näitleja suudab nõnda kiirelt end eri rollide vahel jagada. Jälle need emotsioonid, toredad.
Pärnu-Jaagupi, mis saab endale uue noore logopeedi tundus väga tore ja hubane. Kõik on käe-jala juures, Pärnugi on lähedal. Mis sest, et varsti saab kant tuntuks oma uue keelelise murrakuga. Nali!

Elve sünnipäeva-/terassipidu oli samamoodi väga tore. Jälle need emotsioonid, toredad:)

Aih

Ei viitsi üldse kirjutada!

Õhtu

Istume siin kolmekesi. Tore on!

Asjad

Sõnu ei saa tagasi võtta, küll saab neid matta järgmiste sõnade hunnikusse. Nii nad vaikselt jäävad unustusse, kuni tuul jälle pealmist korda kergitab. Ah, sitta kah...

Vihmapäev

Täna hommikul sai ärgatud päris vara, (kui 9 kellelegi vara on), et välja tööle minna.Lugesin tunnike ja koorisin mootorsae kotist välja. Võsa tarvis maha võtta. No, kuigi see eriti ei häiri, kuid võsa aia ääres on justkui sõimusõna, vähemalt mulle. Kõik peab olema puhas, läbipaistev, ideaalne. Äkki keegi tuleb külla ja näeb seda hirmu. Vahel on üsna hirmutav mõelda, et selliseid "idealiste" on terve ilm täis. Ajavad mingit ideaali taga, mis pole mõttekas ja rikub närve. Ja kui kõik ei õnnestu just soovitult, siis suures ahastuses süüdistatakse oskamatust. Kelle? Mille? Loodetavasti jätkub meil ja neil mõistust aru saada, et Jumal pole kõikejõudev. Me ju ise oleme iseenda Jumalad.
Enne metsa äärde minekut mõtlesin kirsil latva kärpida, kuna linnud on juba ette jõudnud ja üle poole saagist omastanud. Saaki oskavad linnud paremini korjata kui inimesed. Töö on palju puhtam ja peaaegu kõik realiseeritakse otsekohe. Inimesed varuvad keldrisse, viimasel ajal sügavkülma. Hoidised lähevad aga varsti hapuks, kuna keegi neid eriti enam ei taha. Poest saab paremat. Nii ongi sisse tegemine suuresti vaid tegemise rõõm, sest millegipärast on poodi minna lihtsam kui keldrisse. Ajad on muutunud. Kunagi läks kodus tehtud hoidiseid purkide viisi, peaaegu kogu kelder sai tühjaks. Nüüd on isegi ema aru saanud, et väga palju pole mõtet punnitada. Suhkur on hirmus kalliks läinud ja omatehtu pole enam nii IN. Tehakse jaopärast, st. vähe. Mulle tundub, et peab tegemise varsti enda õlule võtma, enne peaks alustama söömisest.
Sain just redeli paika pandud, kui aga sadama hakkas. Nii pool päeva. Terve õu oli suuri lompe täis. Õnneks oli ka helgemaid hetki. Lisaks mõningastele selgematele hetketele suutsin "Flandria päeviku" läbi saada. Nüüd peab midagi sama head lugemiseks vaatama.
Õhtuks on aga päike paistma hakanud, paistab juba tükk aega. Jõudsin lõpuks kraavinigi välja. Varsti saan oma võsata kraaviääre. Niitsin muru, korjasin koerasõnnikut ja nüüd teen sauna. Kokkuvõttes senimaani väga tore päev olnud. Olen praegu täiesti üksi kodus, muidugi koos koerte, kasside ja kanadega. Hea ja rahulik on.

KÕU internet võiks vahepeal kuu peale käia. Õigemini seal ta tundub praegu suurema aja päevast käivat. Vaadates Eesti Energia uusi reklaamkampaaniaid, et tule KÕUd kasutama! on seejuures justkui sarkastiline nali. Saad internetti pool päeva oodata, lisaks vähendab kasutajate hulga kasv veelgi interneti kiirust, naiss. Selle asemel või lisaks võiks ju parandada levi!

Puberteet tundub olevat nagu koerte ja kasside jooksuaeg. Kord ta tuleb, olenemata ilmast oma rõõmude ja valudega, siis jälle läeb, osadele jääbki.

Püha

Eile bussis sõites tuli korraks meelde, kui hea on vahel üksi olla. Ma olen kogu aeg olnud hunt, kes käib omapäi. Kui miski ei meeldi, valin oma tee ja käin rõõmuga. Peaasi, et kellelegi või millelegi liiga ei tee. Mitte, et nüüd mulle üksi enam ei meeldiks, meeldib küll. Aga koos on väga, väga hea. Mulle meeldib, et ma olen lõpuks leidnud inimese, kellega mul koos on hea olla ja kellega ma tunnen end vahel isegi paremini kui iseendaga. Vahel on raske lõpetada sisemonolooge, st- ülemõtlemist. Nüüd on lihtsam, ei ole väga palju põhjust ülemõtlemiseks. Aga juhtub sedagi.

Taas olen süvenenud lugemisse. Varem, lapsena oli lugemine üks mu leibu. Lugesin voodis (kuid siis oli oht magama jääda), laka peal, telgis, kus iganes. Kuus sai ikka ühe või mitu raamatut läbi. Sealt olla ka mu lai silmaring. Nüüd vahepeal oli aeg, u 5 aastat, kus ei suutnud üldse lugeda peaaegu. Läbi häda sai ennast sunnitud. Mulle küll meeldis lugeda, kuid alati oli midagi paremat teha (nt. niisama passimine). Viimasel ajal on lugemispisik taas mind nakatanud. Nii tore!

Nüüd on õhtu kätte jõudnud. Maameestega on tore jalgpalli mängida, eriti kui nad vaid joosta viitsiks. Jalgpallitossul on viimased päevad.

No on alles värdjaid

Täna bussis koju poole sõites juhtusid bussile neli venelast. Täis kui tinavile on ikka vist väga mõnus olla. Nii nad siis räuskasid ja jõid ja kaklesid ja lõid tütrukutele külge. Tibla oleks selle kohta hellitusnimeks neile öelda. Mul oli kogu aeg selline tunne, et läheks ja ütleks neile midagi, kuid õnneks suutsin end tagasi hoida, lihtsalt olin suures vähemuses. Bussijuhiks oli samamoodi naine ja üks vanem mees peale minu, nii et üks neljale oleks vist nadiks läinud, aga koguaeg oli suur soov püsti tõusta. Ei ole üldse rõõm olla bussis mingite jorssidega, kes käivad higine kõht ripakil ja haisevad nagu sõnnik. Üks, kes ennast bussis siruli tõmmas oli vist mitu end korda täis kusnud. Ja ahoi mis imet, venkud läksid üks peatus enne mind maha. Mitte, et mul midagi otseselt venelaste vastu oleks. Lihtsalt sellised jorsid on vastikud ja tegelt on selliseid velelaste (muidugi ka eestlaste) seas ohtralt. Põrgu sotsialism!

Ei mäletagi enam, mis päev

Eile sai laager läbi. Laagrist sain kämblatele sinikaid ja kaotasin ajataju, ülejäänud muu on positiivne. Kas raha on tarbeese või on see midagi muud?

Teisipäev

Juuli esimene, st. teine päev on juba kätte jõudnud. Aeg läheb väga kiiresti. Varsti saab põllult võtta värsket kardulat ning metsast seeni ja marju korjata. Idüll.

Esmapäev

Inimeste elu on ikka väga lihtsaks tehtud - enam ei pea külastama pornosaite, sest elu24 rahuldab samahästi.

Reede

Üllastel eesmärkidel võib ka kirvega kätte lüüa...

Laupäeva hommik

Kõrvad on lukus ja vaikselt uni tikub peale. Veidi aja eest jõudsin Northampton-Tartu rallilt tagasi, väga tore nädal oli kokkuvõttes.

Mis mulle Inglismaalt meelde jäi...


Esiteks - Vaata paremale!
Teiseks - Kui ei ole tegu just town centeriga, siis ei tasu majades erilist arhidektuurilist ilu otsida - need kõik on 97% tehtud tellistest. Seeeest on väikesed aiad mõnusalt hooldatud!
Kolmandaks - Söök on kallis! (arvestades just kvaliteedi-hinna suhet)
Neljandaks - Söök on ühekülgne (koos eranditega)
Viiendaks - Inglismaal autodel tuled ei põle
Kuuendaks - Iga kuues britt sõidab Opeliga (veidi liialdatud!)
Seitsendaks - Nagu toitki on ka inimesed suhteliselt ühekülgsed (erandid nagu toidulgi)
Kaheksandaks....

Igatahes oli mul tore tööaasta lõpp. Sai käidud paljudes inglise erikoolides (lisaks üks algkool, mis oli "raskes rajoonis"). Nüüd on palju parem ka nt. enda töödega edasi minna, sest võrdlusmaterjal on mingisugune olemas. Kes veidi rohkem tehniliselt küljelt teada tahab, see küsigu.

Teeks kohe ka kiirelt päevade lühitutvustuse (no kes ei viisti, ärgu lugegu ;) -

Reedel oli äratus kell 3 (peale kahte tundi und), siis u kaks tundi lennujaama. Ootamine ja kolm tundi lendu, millele järgnes neli tundi bussisõitu. Tegelikult oli Northampton u kahe tunni kaugusel, kuid buss teeb suure ringi kolmes lennujaamas. Mõnel mehel oleks vist rõõmust piss püksi tulnud kui oleks nii palju lennukeid korraga näinud...
Ülikool ise on päris äge kolmpleks. Mitte nagu meil üle linna laiali, vaid ühel suurel territootiumil. Õppetööle oleks see kindlasti kasulikum. Ööbisime Ülikooli m(h)otellis. Kui algul oli jutt, et jagan teise tüübiga tuba, siis välja tuli, et olen üksi toas koos kahe voodi, teleka ja vannitoaga. Teenindus oli ka väga hea, mõnusalt mugav oli.

Laupäev oli mu lemmikpäev - London! Ei olnud mingisugust ohhetus-ahhetus tunnet, lihtsalt meeldis. Vb. selle pärast, et sain grpi omapäi jätta ja Angelikaga tuuseldada. Väga tore oli, isegi siis kui pitsarestos nina verd jooksis. MIngit erilist plaani polnudki, lihtsalt käisime ja ajasime tarka juttu. London on mõnusalt mugav, samas ka lihtne linn. Eriti kui sul on metroopilet. Nii me siis käisime linnas poodides ja tänavail, näime palju vaatamisväärsuseid. Vist päeva kõige suurim vaatamisväärsus oli George Bush, maailma sandarm. Inimesed olid sõbralikud - mitte keegi ei öelnud talle oste midagi sitasti. Nad vaid rääkisid taga, sest Bush oli oma kuulikindlas ratastega karbis ja ei oleks kuulnud. Või kas pole mitte see USA luure, kellel kõrvad on igalpool?
Väga informatiivne päev niisiis. Aitäh.

.... Võimalik, et järgneb ....

Nüüd peaks vist magama minema, sest homme tahaks maale minna. Võis siis juba täna sest kell on neli. Õnneks õppis selle nädalaga veidi hiljem magama minna.

Tahaks tegelt kaissu, sooja. Mitte, et külm oleks. Juba esimesel päeval oli selline tunne, et tahaks tagasi ja kaissu, aga õnneks on olemas mingisugused piirangud ja kokkulepped, mis ei lase hetkeajedel alati võimutseda ja saab veidi oma mugavusest välja. Nüüd olen õnneks tagasi. Missugune õnn:)

Laupäeva öö

Hommikul linnutiivul Inglismaale. Jällenägemiseni!

Reede öö

Head ööd, Kallis!

Neljapäeva öö

Aidiöö mai vhriend. Läbi krampis põlve on käidud kaks korda Tartus ja tagasi. Teisel korral nägin Ilu.
Mind ikka tõsiselt häirib vahel, et ma olen niivõrd kinnise loomuga. Suurema osa ajast oma mõttemaailmas olles jääb suhtlemine välismaailmaga kängu ja selles ei oska ma kedagi süüdistada. Kuramuse raske on end kokku võtta ja läbi kartuse ise juttu alustada, mida ma küll proovin vahepeal, kuid liigse ebakindluse tõttu jääb tihti asi poolikuks. Lisaks sellele ei oska ma end piisavalt hästi väljendada, nii et inimesed saaksid täpselt aru, mida ma öelda tahan. Ja pärast häbenen oma väljendusvõimet.
Lihtsalt tuleb end kokku võtta, harida erinevatel teemadel ja seltskondades ringi käia, nii et tekiks harjumus, koos sellega ka enesekindlus suhtlemisel. Kindlasti ei anna inimest või inimene end täielikult muuta, see oleks omamoodi lollus. Nii, et ole meheks!

Teisipäev

Nüüdseks peaks kõik eksamid tehtud olema ja suvi käes. Täna oli viimane, suuline eksam. Oi kuidas sai kokutatud, aga minu puhul pole teisiti vist võimalik. Igatahes sain enamvähem hinde kätte. Samas on nõme oodata eksamite tulemusi. Nt. eelmine teisipäev tegin ühe, mille järeleksam on täna õhtul. Aga hinnet veel ei kusagil.

Nädalavahetus oli vägagi tegus ja liikuv. Reede hommikul liikusime Elvega mu poole maale, sealt laupäeva varahommikul Rakverre. Punk ei ole veel surnud, vähemalt lootma peab. Kunagi varem sai päris tihedalt pungipidudel käidud, päris punk pole ise olnud. Mulle meeldib punklaulude varjatud tõde (või kuidas iganes ma seda nimetan), kuid minu jaoks on punk kui selline ära väsinud. Kui varem võideldi millegi, nt. võõrvõimu vastu, siis praegu tundub, et võideldakse iseenda vastu. Lollust proovitakse peita neetide ja alkoholi varju. Aga mida mina ka tean ja arvan.
Mulle punklaulupidu meeldis. Väga hästi oli korraldatud ja mõnigi laul tekitas mõnusa tunde. Vist oli kell 1 kui lõpuks Elve poole jõudsime.

Praegu aga ei oska midagi enam kosta. Hakkan koristama!

Kolmapäev

Peale paari väga pingelist päeva on saabunud pingelangus. Omamoodi tore ju, kui vaid ei teaks, et homme on järgmine eksam. Väga raske on kokku võtta. Kuid muretsemiseks pole põhjust. Homme peab läbisaamiseks vaid kohal käima ja unnikust küsimustest paar vaid ära vastama, siis on läbisaamine kindlustatud. Enne on lihtsalt niipalju ära tehtud, aga alati tahaks parimat. Niisiis tuleb taas pingutada. Kell näitab ka alles keskpäeva. Sõu - nõu niid tu worri abbõut.

Esmapäev

Nii raske on end kokku võtta viimasteks pingutusteks, isegi teades, et tegemata jätmisel ootab ees ikaldus.

Laupäev

Täna on olnud üks tore päev. Peale linnaskäiku käisime oma vana põhikooli ära saatmas. Aeg on jõudnud siis sinna maale, kus üheksast klassist saab kolm ja põhikoolist lasteaed-algkool. Päris naljakaid mälestusi on enda kooliajast. Õpetajatele mõeldud lilli käes hoides tuli meelde, kuidas oma lõpupeol sai endale piinlikkust tekitatud. Nimelt andsin kõik õpetajatele mõeldud lilled kogemata klassijuhatajale, häästi suure pundi. Ja nii seisidki õpetajad minu lõpupildil ühe lillega. Me lõpetasime ju kahekesi.
Siiamaani pole eriti julenud sellepärast eriti kooli nägu näidata, ikka päris häbi on. Aga täna oli kõik ok! Osade õpetajatega ei julge ikka rääkida, vana klassijuhataja ja sööklatädiga oli väga tore muljeid rääkida. Mulle sellised tädid, nagu sööklatädid ja koristajatädid on alati meeldinud ja nendega olen alati jutule saanud. Igal pool, mulle nad väga istuvad. Mõnus huumor ja teistmoodi arusaamad kui muidu linnapreilidel. Ilus ilm oli ka.
Nüüd aga tuleb üks suuremaid pingutusi, et see aasta kool saaks läbi edukalt!

Reede

Täna jõudis sess poole peale. Öösel muidugi eriti magada ei saanud ja nüüd ei lase mingi nõme kohusetunne teki alla põõnama minna, siiski on enesetunne enamvähem OK. Eksam oli ikka paras pask ütleks, mingi fifty-sixty variant et läbi saan. Aga eks näha ole hiljem:)
Eilsega sai mu töö Maarja koolis selleks õppeaastaks läbi. Ega ma midagi muud seal teinudki erilist, lihtsalt olin ja kogusin populaarsust. Või kuis iganes. Popp poiss nagu ma olen (vä?)! Mulle igatahes meeldis selline tööformaat. Hommikud ei läinud niisama passimisele raisku, loengusse ka ei läinud ja lisaks, mis kõige olulisem, sai abiks olla inimestel. Mille jaoks mu külm süda ikka mõeldud on, kui mitte hea tegemiseks. Tehtud! - tsiteerides klassikuid...
Praegu aga passin tühja, nagu õige mees kunagi. Ei maga, ei õpi, olen ilus! Nagu õige mees ikka.

PS! Mulle meeldib mu pruut!

Teisipäev

Läbi kõige kiuste olen suutnud säilitada oma postitiivsuse. Asjad, mis vahepeal tõsiselt häirisid on mõnesmõttes ikka jalus, kuid need saavad tehtud niikuinii. Ses plaanis üldse eriti ei muretse.
Olen tähele pannud, et enda jutu pooljõuga lihtsamaks tegemine, et ei oleks enam mingisugust iba sees, on muutnud kõik enda jaoks veidi raskemalt arusaadavamaks ja talutavamaks. Iga mees jäägu oma liistude juurde, mitte üritama leida mingit lihtsuse valemit.
Kuigi olen üksi kodus, siis ei saa mitte üksi olla. Õppematerjal on minuga.

Lõpu lähedus

Nii tore on passida niisama, kas voodis, diivanil või arvuti all. Mulle tundub, et ma olen selles hea - miks siis mitte teha ja arendada seda, milles tegija olen. Siiski pole eriti aega passida. Kooliaasta hakkab vaikselt lõpule jõudma ja erinevad tähtajad suruvad kaelale. Aga mõnes mõttes olen ma selles ise süüdi, ise olen ennast passimisel arendanud. Kõike head ei saa korraga.
Kaks referaati + esse + kaks väiksemat kodutööd + kaks jutukest + kodulugemine + neli eksamit + üks järeleksam + maiteagimis. Ei pannud meelega midagi tähtsuse järjekorda, kuna kõik tuleb positiivse tulemuse nimel ära teha. Vot.

See on elu.

Lill mis lill!

Haudujuduu

Läbi nohu, ohatise ja lootuse mitte saada eksmatti tähtede poole!

Kõik on väga korras;)

Ööloom

Päris mõnus on öösel kell pool neli pesema sättida, kaasas rõve kaelakangus ja nohust, kergest palavikust uimane pea. Aga igatahes olen ma endaga rahul - järjekordne nuhtlus tehtud.

Ootan sind, head ööd Kallis!

Varsti...

Imelik päev, kus vaim pani keha kuratlikku pingesse. Kogu aeg oli ootus, et millal see juhtub, kui keha taas normaalselt tuimaks pigistatakse. Vahepeal tundus, et seda ei tulegi ja kui lõpuks tuli, siis oli see piirangute pärast nii hõrn, et pinge on kehas siiamaani. Aga õnneks oli ta olemas:)
Nüüd jääb järgi oodata, kuni ring jälle mu keha ümber järjest väiksemaks muutub ja mu keha kui sidruni tühjaks pigistab...

Nädalavahetus algab piljardiga.

Kord käisin mööda teed...

...kus käijaid polnud palju.
Teel, mil aega käia veel,
on pinnas rohtu läinud.

Rohi, mis ka vahel ravib,
aitab unisuse vastu.
Kõrvus orasheina sahin,
tee peal edasi ma astun.

Tasasammul viivitades,
paistab kaugelt silmapiir.
Kodukatust silmitsedes,
tean, et tee mind sinna viib.

Kord käisin jälle mööda teed,
aeglaselt, kuis muidu.
Teel, kus pikalt käia veel,
unele taas suigun.

Joonel

Istun ja ootan, millal tarkus ise pähe lööb.
Homme algab sess!

Ikaldushooaeg

Noh krt, kui vaja, siis mitte midagi peas ei liigu. Tüüpiline!

Päev number üks

Istun ja passin.

Jätsin täna lõplikult ühikaga hüvasti. Tuba on minust peaaegu tühi ja võtmed majahoidja käes. Oli tore aeg päris see poolteist ja natuke enam aastat, kui vahelduva eduga sai vanas ühikahoones elatud, kus tihti kehtisid teised reeglid kui tavamaailmas. Ainuke asi, mis oleks võinud veel ära teha oli pilt. Kuid mis seal ikka - kõik kaduv on kuidagimoodi jääv.
Avastasin eile, jalutades belglasi, et kui enne tõsist jutuajamist mitte öelda, et keeleoskus on üks paras "puuks", siis tuleb ka keel iseenesest. Nüüd hakkan kohe õppima ja emadepäevaks kooki küpsetama.

PS! (Mitu tundi hiljem) Tuleb hoopis külm Kirju koer!

Töönädal

Hakkan vist korralikuks. Seekord panin isegi paika tööplaani ja ajakava, seda peaaegu pool kuud enne esimese eksami algust. Täna, u aasta enne bakatöö vormistama hakkamist, sain valmis oma esialged tööküsimused - kui kõik hästi läheb, on neljapäeval ja reedel intervjuud. Loodetavasti saab kõik tehtud, mis tarvis. Vot, rohkem ei midagi peale hakklihaga makaronide!

Ringreisinädal

Tartu-Viljandi-Kodu-Viljandi-Kodu-Viljandi-Tartu-Jõgevamaa-Tartu-
Raasiku-Tallinn-Viljandi-Kodu-Viljandi-Tartu kõik ühe nädalaga

Natuke küll kahju on, et "Periklest" vaatama ei saanud minna (keegi olla jala murdnud kuskil). Seeeest sai veedetud väga tore nädalavahetus, võtsin Pruudi selga ja vedasin koju. Hea meel kohe, et teeks seda veelkord!

Vot!

Nõiaella ehk tugimees

Täna oli üks tore päev, nimelt kandsin punast, valgete mummudega seelikut. Tuleb meelde 2. klass kui sai ühe teise poisiga Hansu ja Gretet tehtud. Siis ma olin Grete, nüüd aga Väike nõid suures kuues.
3. klassi tugisikud olid sunnitud omal soovil esinema nõidade päeval, nii siis minagi. Laul, mis oli meie esinemise peaosa, ei jäänud kuidagi pähe, ilma spikrita oli täielik ikaldus. Lisaks veel suutsin pool oma vereringest hommikul nina kaudu väljutada. Viimasel ajal on ju loomulik, et iga väikese nuuskamise peale vere lahti lööb. Kui tavaliselt jääb veri suhteliselt kiiresti kinni, siis täna tuli ikka lahinal. Lõpuks saime enne bussile minekut ikka tropid ette.
Pidu ise oli tore. Lisaks kolmandale klassile oli ka 2. ja 4. klass vaatama tulnud. Enne seda sõime klassis torti ja jõime nõiajooki peale. Täielik nõiateadus, lausa keemia. Ja maitses nagu sprait. Ja siis me laulsime ja tantsisime ja mängisime mänge. Ja lõpuks lendasid nõiad koju, jättes lapsed ula peale. Tagasikehastumine nõiast Priiduks läks veidi raskeks. Mitte, et rollist välja ei saanud, vaid punase kärbseseenekarva kübara teip jäi juustesse kinni. Lõpuks saigi teip eemaldatud, kübara küljest. Juustest sai selle kätte käärid. Õnneks ei ole juustekaotust eriti näha.
Nüüd aga passin ja ootan, millal ära teisele maale saab. Ilm on ilus ja linnas ei viitsi küll eriti passida.



Eile oli ka väga tegus päev, tegin nädalajagu asju korraga. Vot, rohkem sellest ei räägi.

Hommik

Taas on saadud asju tehtud! Tuleb aga tunnistada, et aeg käib väga kiiresti.

Paneelmaja aknast paistev paneelmaja helesinise kevadpäikese taustal

Teatraalsuse kiuste üritab mõistus sõrmede pikendusel midagi kirja panna. Liiga palju on mõttetust. Nagu näiteks sellised õppejõud, kes on vaid kohatäitjad. Nad räägivad ja seletavad ja näitavad ette lahendusteid, kuid kui küsida, kuidas asjad tegelikult käivad, siis on mök-mök ja tühipaljas keerutus, mis lõpuks kuidagimoodi õige vastuse leiab. Aga hindamisel on nad karmimad kui surm, sest surm ei tekita vähemalt surnul mõtteid, et kuidas kurat sind elus hinnati. Või mida ma ka tean. Üheks näiteks: tegime exceli ülesandeid ja seal tuli arvutuse vastuseks: 8,906721E-09. Saadud vastus pidi olema väiksem kui 0,05. Õppejõud: "Vastus sobib, kuna E tähendab, et arv on väga väike." Ja ei mingit muud põhjendust. Ahahahaaa, tee endale ennem matemaatika selgeks kui sellist asja õpetama hakkad. Täna näeme taas.

Tahaks süüa ja magada, süüa ja magada...

Tööpäeva moodi kohe

Viimased päevad on väga tegusad olnud ja nagu alati on ka nii, et kuigi tahaks ja oleks midagi kirjutada, siis ei viitsi või ei oska.

Alustuseks reede. Päeva alguses, kõvasti sissemagades, oli veel plaan pärastlõunal häälega Viljandisse jõuda. Hommik oli eriti mõnus tegelt, niisama olemise meisterklass. Väga laupäeva tunne oli. Poole päeva paiku, kui Elve koolitusele tõttas ja ma teaduskonda enda pooletoobisest õppekavast rääkima läksin, algas nagu uus töönädal uuesti, sealt kuskohas ta kunagi lõppes. Jutuajamine HT projektijuhiga oli suhteliselt tore, lõpuks läbi häda leidsime kamba peale ka esialgse lahenduse (meid oli ikka rohkem kui mitu) - vahetada omavahel ära aineid alus- ja suunamoodulites, samas jäädes lootma jumala mõistlikkusele. Jumalaks siis sügisel vabal semestril õppejõud, kellest nüüd hakkas meil väga palju olenema (Ta vistl ei tea sellest veel midagi =D).
Kui jutuajamine lõpuks läbi venimise otsad andis, oli kell juba neli läbi ja püsti näpust polnud tänaseks enam mingit kasu - nagunii ei oleks Viljandis kodusele bussile jõudnud. Nii vantsisingi taas kodupoole (vot nii ongi=).
Pool tundi arvutiall passimist lõpetas Rocki ja Baronsi eurumäng (Ilusaid kaotusi ei ole vast). Pesin pesu ja vaipu, koristasin, tõmbasin tolmu, pesin nõusid. Kuna mu kokakunsti, eriti küpsetiste hulgas vahetevahel isegi kiidetakse, siis otsustasin keeksi koju kaasa teha. Tegin lõpuks kaks (ja praekartult ka, mis hea maitsesid). Ühe keeksi tegin enda väikesele perele ka=). Päev lõppes nagu alati magamajäämisega...

... nagu ka järgmine hommik tüüpiliseks saanud ärkamisega. Oli laupäev. Passisime väga kaua, u viis minutit ütleks. Ja siis kipelt käppelt kiirustama. Sõime keeksi ja jõime teed. Keeks maitses hea, vägagi. Ja siis kõndisime bussijaama, kus Elve endale pehme liikuva istme sai, et enda maale sõita. Minu iste oli kohe kõrvalolevas bussis, kuid tahtsin veidi seigelda. Lisaks nägin seal ühe akna taga ühte oma vana klasiõde istumas ja targa näoga ajalehte lugemas. Ei mina viitsi temaga rääkida, kooliajal ei suhelnud me eriti üldse, mõnikord bussis olles olen viisakas olnud ja rääkinud. Seigelda tundus nüüd siis huvitavam, lausa väga.
Õhuviiped saadetud, asusin oma värskelt vana mõtte kallale, minna koju häälega. Selleks, et näpp püsti ajada, oli kõigepealt vaja linnapiirile maanteele jõuda. See aga käis suht kiiresti, hops "Ühele", sealt Riiaringile ja vantsvants Eerikale, kus näpp õieli.
Ei keegi taha peale võtta. Vahivad vaid pooltühjas autos lolli näoga, et "mida sina lollakas seal oma näpuga vehid, võtan su jah autosse. Lisaraskus ju suurendab bensukulu ja õhureostust". Lõpuks saabus aga õnn. Õnn oli hõbedast värvi, kaheksakümnendate aastate kolmanda seeria bmw, mis oli vahepeal vahepeal lisandunud hääletaja peale võtnud, nüüd siis ka minu. Õnne ei juhtinudki mingi vend, kellel nina kleeplindiga otsmikule on venitatud. Vend oli hoopis noor ja karvane, juuksed pikemad kui minu vastlapäevased linad. Lausa oma lühikarvaline nooruspõlv tuli meelde, kui tantsusaalides metalisaatel tantsu sai üles-alla karatud. Õnn aga ei tahtnud mind omada, kuna üks ukseliist kargas mulle säärde, appi tuli ka aknalink. Nii ma pusisingi pool minutit. Ja sõit võis alata.
Kui tavaliselt saadab rullibeemveesid sõbralik signaaliserenaad kaasliiklejate poolt, siis selle vennaga juhtus selline asi vaid kord, kui Viiratsi mäe kurvist järelkäruga autost möödasõitu tehes tuli kogemata sõber vastu. Nii teeniski karvane vend, kes terve pika tee jooksul vaid u 10st autost mööda sõitis ja kaks korda suitsukatet endale tegi, välja au. Medalit ei saanud. Aga signaali küll, kuna järelkäruga mehel sõideti pool mõttelist esistanget otsast tagasireastumisega. Võibolla teenis ta hiljem ka sellelt mehelt medali, sinise. Sellest praeguseks aga ajalooanaalid vaikivad.
Viljandi on üks tore linn, kus võib poole tunniga pool elu maha käia. Mina käisin kakskümmend minutit pool linna läbi näiteks. Kena oli linn oma muutumatul kujul.
Koju jõudsin ka kunagi, eriti ei mäletagi aga, mis tehtud sai, niisiis võib selle päeva õhtusse kirjutada...

...ja siis avada tänane päev. Pühapäev.
Kümnest välja, peale hommikukohvi, kaerahelbeputru ja võileibu. Päeva jookul sai saetud poole aasta pliidipuud (üleliialdatud fakt), tehtud vanarauahunnikule üks-null, lõke oli ka vägev. Lisaks väga mitu muud asja, kuni poole kümneni pimedaksminemisel. Koerale andsin ka ketukat, kuna tarkpea mõtles lauta kanadele seltsi minna. Muidu on ta väga sõbralik koeranooruk, ema moodi, selline punaka karvaga. Ja kanu ta armastab. Viimase nädala jooksul on kaks kana ära armastanud.

Ei viitsi praegu enam mölada. Homme saab Tartu, enne seda kaks korda Viljandisse. Aga maal on tore, kuigi hing veidi Tartusse igatseb. Kodus on linnulaul, Tartus kevadpäike. Ei teagi kohe, kumba valida. Keskerakonda igatahes Rahvaliiduga koos ei vali. Punkt.

Tehtud!

Peale kahetunnise unega ööd on kõik jälle tore. Sain just oma mõlemad päris suuremahulised ajalootööd viidud, hommikul just lõpetasin viimast. Tuli hästi küll välja enda arust. Nüüd võiks süüa ja magada, süüa ja magada...

Kevadpäikese purjutav mõju

Tunnen end praegu paraja luusurina. Ühes loengus ja seminaris ei käinud, nüüd tuleb seminari tarvis referaat kirjutada. Nagu alati alustan töösid viimasel minutil, nüüd siis seda õpikupeatükki. Kuid, kas viimane minut on juba käes?

Pidusöömaaeg

Eile käisime Elvega oma poole aasta pidulikul söömaajal, seda nimelt Siriuses. Väga maitsev oli, kuigi salat oli ülesoolatud ja viinerid veidi kahtlased - Säästueelarve, mis teha.

Päeva nali tuleb ööselt. Nimelt mul oli vaja teha ühe raamatu retsensioon, targemate teiste sõnul oli tähtaeg 13. aprill. Raamat oli mul enamvähem läbi küll juba üleeile, aga ei viistinud alustada, alustasin lõpuks eile õhtul kell 23, tähtajaks kesköö. Igavene peavalu oli. Lõpuks kui kell kaks öösel ennast enamvähem rahuldava variandiga valmis sain ja ÕISist õppejõu meiliaadressi otsima hakkasin, avastasin tööjuhendi hoolikamal lugemisel, et tähtaeg on alles kahe päeva pärast. Ilge väsimus, nagu praegugi. Aga töö on tehtud, nüüd võtan järgmise ette.

Kena hommik muidu.

Mõte

Vahel tunnen, et olen iseenda kohatäide...

Mittekohustuslik kirjandus




















Näe, oskan kirjutada küll ;)

Rahulolu

Järjekordne kiire, samas pikk nädal on möödas, ei mäletagi, kunas ja millega ta algas. Taas oli üks pidev edasi-tagasi, Tartust välja ja sisse sõitmine, tihedad olengud ja olemised. Tegemist jälle tantsuteraapiaga Eesti erilistes koolides, lisaks reedene tutvumine Tapa kooliga. Praegu aga olen liialt väsinud, et midagi tarka rääkida, niisiis lükkan selle kaugemasse tulevikku.

Bakalaurusetöö saabub aasta varem...

Guud fann

Järjekordne kiire nädal. Selleaastane lumi on viimaks jäämas vaid ajaloosse. Eile õhtul käisime jalgpalli vaatamas. Et kõik ikka aru saaks. Raha on vähe. Tööd on palju. Eile päeval käisime Vastseliinas. Liialt palju lihtlauseid. Peaks magama minema. Reedest saab veidi puhata. Tegelikult on kõik tore. Keeks tuli välja hea. Eesti on vaba! Linnud laulavad! Päike sillerdab kiilastelt pealagedelt! Varsti saab ülaseid emale vaasi! Ja mais saab teatrisse! Kui varem ei saa. Mida saab? Eks näeb.


Ajad on muutunud. Sõnad jäävad. Vahel.

Kiirtoidurestoran Mäkk - Ei kiiret, toitu ega restorani

Selline väsimus on peal, mitte milleskist. Mitte midagi eriti ei taju, lihtsalt tahaks niisama olla. Oeh. Varsti saab süüa...

Sigrid 25

Õnne kevade saabumisega lumega kaasa ; )

(Tühik)

Mida sa teeksid, kui näeksid linnul muna pesast välja veeremas? Muna, mida ema/vanemad on hoolega hoidnud ja soojendanud. Linnuisa valmistab oma suleliste kätega pehmet kodu, kus linnuema saaks lapsi toita ja katta. Ja sealt ta veerebki, vanemate võimetuses. Koorumata, siiski praguline. Tõstad ta üles ja paned pessa tagasi?, või lased veereda, veereda kuni aeg purustab koored, mis kaitsmas linnukest külma ja koleda maailma eest. Või on see üldse väike armas linnuke, kes te meeli oma veeremisega koidab? Kes seda teab?! Ja kas sedagi, kas sul on õigus ostustada muna saatuse üle, sest, kes sa üldse selline oled? Tähtsusetu tegelane, kel vaid ainuke funktsioon on olla? Liialt palju küsimusi, eks ole ; ) Sa sellest üle ja otsusta juba, sest muidu teeb seda veel sündimata lind, mis ei pruugigi olla lind, veel vähem sinine!

Ma ise ei saa ka aru, mida ma vahel ette kujutan.

Mittekohustuslik kirjandus.

Kodused tuuled

Ikka hea on kodus olla, eriti kui seda saab nõnda vähe nagu viimasel ajal on välja kujunenud. Pikk kõnnak kahe kotiga mööda ja läbi porise tee on midagi muud kui pikk kõnnak läbi pikka porise tee - see tee viib koju. Kodu on ilus, ilus nagu ennemuiste ja ilus nagu tulevikuski. Peaaegu kõik kodud on ilusad, eriti kui pidada neid oma koduks. Isegi siis kui kodu vajab hädasti inimkäte parandavat abi on ta ilus, eriti selle inimese vaimusilmas.
Minu kodu on ilus, eriti siis kui ma teda oma silmaga näen - kõiki neid vorme, puid, põõsaid, olnut ja tulevat, ühesõnaga ilus. Koduga on palju mälestusi, alates lapsepõlvest kuni eelmise külaskäiguni. Kodu on nagu üks suur kirjutamata ajalooarhiiv. Mäletan palju kordi, kui kõndisin mööda oma pikka teed kodu poole, mida lähemale jõuan, seda rohkem tekib tahtmine kohale jõuda. Kodus on alati keegi, kes ootab, isegi siis kui kedagi kodus pole. Kodul on kaks ust ja üle kümne akna, või on neid lõpmatult palju, kõik nii nähtamatud, et neid ei näe isegi silmi kissitades. Kodus on õunapuud ja kirsid ja tammed ja kuused ja vahtrad ja saared ja üks tiik, mis alalõpmata oma madala põhja tõttu kalmustesse ja muusse rohtu kasvab. Kodus on koerad ja kassid ja kanad ja ema ja õed ja... Kodu on lõpmata suur, kuid mõnikord siiski jääb seegi mõttemaailma laiusele kitsaks.

Ei tea, kas see on hea plaan, aga kunagi kevadel või suve hakul võiks korraldada talgud. Plaanis on palju asju, alustades välikäimlast, lõpetades pika kiviaiaga, mis võiks varsti ääristada pisukest park-aeda. Ja süüa saaks ka, aint kas keegi tahaks vaid söögi eest oma käsi mustaks teha, sest alati on võimalus küsida raha, raha, millega saaks teha maailma mägede kõrguse maja, nii kõrge kui vaid mõte ja redel ulatuks. Igatahes on mulgi suured plaanid, ainult teostada on vaja! Ja see kes töötab, see sööb. Nii ei olegi vaja muud teha, kui talgud püsti ajada, täpselt nii nagu teeb seda mullamutt või kobras oma uhkete ehitistega, ning töö ja söök käivad sedamoodi käsikäes.

Ja kes tahab öelda, et raha eest saab kõike? Kuhu jääb austus, kiitus ja tegemisrõõm. Muidugi vajab inimene oma tegemiste eest tunnustust ja raha on selleks vägagi sobiv.

Tugiisikuna saab varsti juba paar nädalat oldud. Mulle meeldib see! Mitte, et sellega tuleksid kokku suured rahamäed, aga küpisetort, limonaad ja hulk ila suunurgast küll, mida ära pühkida. Lisaks palju rõõmu vähesest. Mida rohkem annabki tahata!
Samas on raha selleks eraldatud vaid 80ks tunniks kvartalis...no... palju õnne siis! Mul tundub, et varsti saab see 80 tundi täis ja siis tuleb suur puhkus. Mkmmm seda ma ei taha. See on selline töö, mida teeks isegi tasuta...Tegelt praegu ma teen seda niisama ka tasuta...võrreldes sellega, palju raha võtavad vahendajad vahelt. Aga mis seal rasket on. Mitte vaheltvõtmisel, see on muidugi lihtne, aga... Mulle igatahes meeldib! Eriti veel kui saab tööd teha ja selle eest süüa. Või olen ma vähenõudlik?

Ma ei saa öelda just, et vähenõudlikus oleks mu teine nimi. Ei, ma nõuan palju - maad ja ilmad ning kogu maailma au ja tarkus sealhulgas - eriti endalt. Piitsa poiss, piitsa! Piitsuta end kuni selg kärnas ja vere maitse on suus, siis saad suureks ja tugevaks, ja kui sul annet on, siis ka targaks. Tarkus ei ole vaid koolipingis kasvav, mis läbi tagumise otsa pähe tükib. Vähemalt mitte tänapäeval, vist.

Vist on üks tore sõna, vist. Igatahes ma ei tea, kas ja kui tore see on, vist? Või näitab vist tarkust või rumalust. Kurat seda teab (see selline punane sarvede ja sabaga tegelane inimese mõtetes, kes jumala kuri kaksikvend, vist).

Homme on Savikoti peal kabeturniir, minge kohale, ma vist ei lähe.

Tore kui on keegi, keda oodata ja igatseda. Teisipäevani siis :)

Väga mittekohustuslik kirjandus. ,vist

Neljapäev

Ilge väsimus on peal. Umbes seitsmest on äratus ja 8/9 hakkab tööpäev pihta. Muidu nagu väga raske polegi kui vaid suuremast osast ajast püsti ei peaks seisma. Nüüd siis tiksun voodiserval, arvuti süles ja üritan klahvidele pihta saada. Täna tuli klassi vaatama üks uus poiss. Natuke küll tüütu tundus, kuid kes meist seda poleks.
Homme hommikul on siis klassihommik. Kooki ja küpsist saab nii palju kui vaid sisse mahub ja limonaad suunatakse klassi otse kooli tagant voolavast limonaadiojast. Kuuldused räägivad, et see saab alguse Aaleekoki tehase kandist.

Kas see on normaalne, et kui ma kümme päeva enne töö tähtaega hakkan asju ajama, et töö ära teha, siis grupiliikmed ütlevad mulle, et neil on töö juba ammu tehtud ning kahtlevad veel, kas ma olen nende rühmas? Igatahes mulle tundub veidi imelik...

Mittekohustuslik kirjandus.

Koht

Veidi imelik on taas enda ühikatoas olla, viimasel ajal ei satu siia just väga tihti. Punavalged portedega seinad, mida kunagi sai hoole ja armastusega värvitud, omavad küll teatud kodusust, samamoodi tapeetis külgseinad. Kui toas ringi vaadata, siis igal sammul on näha mugavust, mis kord on oma kätega ette valmistatud. Siiski on kuskil mujal parem. Igatahes. Oleks vaid rohkem aega, siis saaks ka aeg-kohta rohkem valida.

Jäin jälle loengusse hiljaks...õigemini esimesse ei jõudnudki. Pelmeenid said liialt hilja valmis ja ei olnud tuju neid lahmivate liigutustega kõrist alla lükata. Nii ma siis laman oma voodil ja loen.
Kuidagi imelik on ikka veel mõelda, et käin ülikoolis. Ülikoolis, millest kunagi oli hoopis teistsugune ettekujutus. Kuratlikult palju on vaba aega, vahel isegi loengute arvelt. Raske töö ja higimull otsaees vist siia pildi peale ära ei mahu. Ja nii on olnud terve ülikooli kestel. Järgmine kevad on vähemalt üks etapp sellest kõigest läbitud. Varsti peaks loengusse minema, kinopiletid tarvis ka ära osta.

Täna saab siis viis kuud : )

Kevadtuuled

Täna oli üks tore pintsakuilm, sooja oli väljas nii palju, et isegi vanamutid ja - taadid ajasid oma vammused, mis juba oktoobrist saati tihedalt keha küljes kinni ült maha või vähemalt avasid luku. Linnukesed, kes talvel pekisöömisest ümmargused ku tennisepallid mõtlesid tugevalt sama teha, kuna kuumus ei andnud asu. Kui kodu saab, siis paneb kiiremas korras vahtra, vb ka kase jooksma, et Emakese looduse kulul saaks ka kord janu kustutada, muidu maksa kogu pisku kommunaalmakseteks või toidukauplusesse. Lisaks veel on näha seelikuid, pajukiisusid ja hulkuvaid tuvisid, otsimas endale kodu, seekord siis kaupsi juurest.

Ootate uudiseid mitmelt rindelt? Parem küsige, siis ka vastan (?)

Üle tüki aja sai täna taas trenni tehtud. Kuna Fauna tundub olevat nüüdseks suhteliselt minevik, siis peab otsima uusi väljakutseid. Igatahes korvpalli tundub, et ma veel oskan!

Aga mis siis veel? Ei teagi, tead!?!

Koristus- ja viimistlustööd

Luban, et homme kirjutan!

Kas on kuskil?

Istun taas nurgas ja ootan - see on selle nädala üks märksõnadest - ootus. Lisaks sellele olen taas haigeks jäänud. Nina punane peas, peas, mis on nohust uimane. Lisaks sellele käivad toredad külmavärinad üle keha, jahutades nõnda tuba. Aga parem ei vingu, siis jääb natuke endale ka.

Terve päev on läinud enamvähem passimise peale. Kuna hommikusse loengusse ei viitsinud minna, siis sai selle ajal magatud, raamatut loetud ja arvutis passitud. Lihtsalt ei suutnud end üles ajada ja läbi külma lumesaju Salmesse vedada, endal tatirida järel. Sai ju klassikokkutulekul käidud ja siis kell kaks avastasin, et tänaseks oli vaja kodutöö teha. Nii siis kell neli saigi põhku, alles.

Ma pole ikka mingi ekstraklassi suhtleja, nagu ma juba ammustest aegadest aru olen saanud. Selle asemel, et ise sisustada teiste aega oma loomuliku intelligentsiga, istun ma nurgas, imen näppu ja ootan, kuni keegi mind kõnetab, siis ka napisõnaliseks jäädes. Ma pole ju üldse nõnda tuim ja sõnaaher? Inimesed, kellega ma suhtlen tihedamalt, on välja kujunenud pikemaajaliselt, järk-järgult ning need kes on veidi tahaplaanile jäänud, nendega on mõnikord lausa piin jututeemat ajada, kuna ei julge või ei oska. Peaks hakkama end sotsiaalselt arendama!

Õrn, armas, õrn...

Pisarad pole kunagi kurjast! Hea on nii nagu hetkel on:)

100

Korraldasin täna hääletamisvõistluse Viljandist Tartusse...mina võitsin 35 minutiga, kui vana audiloksuga tüdruk tränarütmis mind endamanu võttis.
Enne seda käisin Maagümnaasiumis, kus pole käinud sügisest saati. Kõik tundus nagu vanaviisi, lapsed olid lihtsalt vanemaks saanud, pikemaks kasvanud ja tundmatuid nägusid oli valdavas ülekaalus. Tore oli näha Sombrit, Rähni, Lembaveret ja Cod. Lunter, kelle juurde ma suuresti läksin lubas mulle mu vanad paremad tööd saata. Ja...ahahahaaa Mehis, või kes kunagi ajas asja, et ka õpetajad ei tohiks kooliruumides suitsu teha, ega õpetajaid ei peata miski!!!... Milleks siis kohvikutagune kamin on :D

Nüüd aga passin niisama ja ootan uneaega ja Elvet=) Vabandust, et ma selline laisik olen.

Mittekohustuslik kirjandus.

Kas on asja?

Istun vaikselt juba pikemat aega tühjalt arvuti taga ja üritan iseendale tarka nägu teha. Viimasel ajal ei oska enam eriti kodus olla...st. nii nagu seda sai oldud varem.
Samas on kodus ikka veel mingi närvilisus, mis juba mitu aastat kiusab siinseid, aga eks see ole mingis mõttes ka loomulik..., kuigi vahel on valus... Kuskil on miski, mis nagu tõmbaks enda poole ega lase rahulikult olla. Samas on näha ka positiivsemaid noote - koju tulles on tekkinud kõva töötahe ja soov teha olemine siinsamas veelgi ilusamaks..kuigi ilu pidi vaataja silmades olema. Selle aastaga on palju plaane, mis kõik vaja kodus ja aias tegudeks teha. Autole uus varjualune (garaaz on ju igasugu jalgrattaid, muruniidukeid ja muud pahna täis, lisaks on uks liialt kitsas:D), uus välikemmerg ja veoauto-veranda (või kuidas mu vaimusünnitist nimetada) on alles nimekirja algus, lisaks palju tegutsemist aias ja selle ümbruses - ühesõnaga - Tuleb mõelda suurelt!

Tähtsaid kirju või vastuseid on ikka valus oodata - eile saatsin lõpuks oma lõpetamiskirja treenerile ära, ise värisedes samal ajal kui haavaleht. Mulle lihtsalt ei meeldi loobuda ja samas elan arvatavasti liialt tugevalt asjadesse sisse, ikka ja jälle üle mõeldes! Loodetavasti on minu kaalutlused veenvad ja ei teki mingeid probleeme. Krt. jälle tegelen ülemõtlemisega : (

Suures plaanis on siiski kõik korras. Tahaks veidi tagasi Tartusse, kus saaks soojas kaisus magada, kuid ega mu kitsal diivanilgi häda ole..veidi kannatust!:)

Mõttes on üles otsida oma kunagi kirjutatud näidendid ja need oma bloogi üles riputada..muidu võib juhtuda, et need meistriteosed kaovad ajale jalgu jäädes sellesamasse musta minevikku.

Kaugete maade kauged lapsed

Täna saab siis üle tüki aja taas kodumanu, nii hea meel on selle pärast:) Palju õnne emme-Elle -- Emal on neljakümneviies sünnipäev ja töotab tulla taas üks hea kõhutäie päev, üks põhjus on kindlasti keeks, mille ma emale tegin...aga ärge palun talle enne õhtut sellest rääkige, tahaks teda üllatada nagu ; ) Ja nii siis kuni esmapäeva õhtuni välja, kui jälle Tartu poole saab asuda. Igatahes on meeleolu mõnusalt ootav, mis sellest, et palju jääb ka Tartu : )

Hommikul oli selle nädala teine tööpäevamoodi asi, taas tugiisikuna. Saime kooki, kuna ühel töötajal oli sünnipäev...mina sain küünlad põlema panna. Tundub, et olen selle tööga ära harjunud, sest täna erilisi probleeme ei esinenud...aint peale lõunasööki, kui jäin kümneks minutiks üksi klassiga tulid välja mõne lapse iseloomujooned, mida ma varem näinud, st. siis kui olime koos õpetajatega...igatahes sain veidi targemaks..

Krmus...selg valutab jälle...tuleb vist oma otsus ära teha, enne peaks arsti juurest läbi käima. Järjest enam tundub, et peaks võtma füüsilise puhkuse, sest nii ei saa enam jätkata...

Üldjoontes on siiski kõik tips-tops, elu edeneb läbi rõõmsalt roosade (kuigi ma pole neid ise tähele pannudki) prillide, linnud laulavad, päike pistab nüüdsest rohkem pead pilve tagant välja...seda nüüd vähemalt kord nädalas... lisaks on tänavatele ilmunud säärevärisejad, rullid testivad kumme (see talv on nende jaoks küll ikaldus, sest kuna lund ja jääd pole peab rohkem vaatama rahakotti), kodututel on bussipeatustes veidigi soojem magada ja skinnheedid soojendavad oma õlitatud kolpasid, tantsides majadevahelistel haljasaladel tuljakut..... Nädala lõpus lubab lund!

Mittekohustuslik kirjandus.

Mis on linnukesel muret?...

Tänane päev hakkab vaikselt lõpule jõudma ning voodi ootab. Enne seda mõtlesin, et kirjutaks natuke. Hea ja sorav algus?

Trenn vaevab. Mina omakorda vaon loobumismõtteid, kuna "jäiga vedrustusega", nagu ma olen, on jalad ning viimasel ajal ka selg valutama hakanud ja pärast igat korda järjest enam. Ortopeed lausus ka sõnad peale sõjaväevabastust kirjutades, et suured trennikoormused pole eriti soovitatavad. Nüüd ma siin kahtlen ja murran pead ning kahtlen siis taas, mida teha?!. Samas on veidi jube praegu ära öelda, sest ma tunnen end selle ees kuidagi võlgu, samamoodi nagu kartus oma otsusest treeneritelel teatada (äkki saan veel patuoina tiitli kaela)...aga mulle näib praegune trenniskäik nagu üks piinav kangutamine, kus lõbu (minu jaoks) on kadunud. Aga eks ma olen juba suur inimene ja suudan otsustada?!. Vist :(
Kuna ei taha ka ema kulul elada, siis on viimastel ajal olnud mõtted endale töö otsida. Osad inimesed on soovitanud kuskile kohvikusse ettekandjaks minna, see sobivat minu olemusega. Aga niikaua kui trennis peab käima, siis sellist võimalust pole. Aega on!

Aga hommikud on mul nüüd sisustatud - kui loengut pole, siis olen Tartu Maarja koolis ühele ratastoolipoisile tugiisikuks. Palka küll eriti ei anta, samas on see kogemuse eest ja saab aidata...ja raha teenib kokkuvõttes niipalju, et saan arvestatava osa üürist ära tasuda.
Alguses oli suht mõttetu tunne, sest kui ma proovisin lapsega käteharjutusi teha (koordinatsiooniga on tal probleeme..tegelt pole seda peaaegu üldse=D), siis sattus ta veidi hüsteeritsema - isegi pisarad lendasid, ja ma ei osanud midagi teha...aga kui ta maha rahunes, siis sai poole üheni vägagi hästi hakkama. Hiljem kodus kuulsin, et mind isegi kiideti - tasub uuesti minna : )

Täna trennist koju kõndides tegime Arturi ja Pärdiga rekordeid - Mitte ühtegi sõna peale "Head õhtut"=D

blöähhh

Tahaks rääkida, aga ei jõua!

Tuhkapriidu tegutseb jälle

Pea käib ringi ja viimane taskurätik on otsas, ikaldus. Vähemalt kõht on neljast pakist nuudleist pungil, enne seda oli nälg ka (süüa sai alles hommikul vara). Vähemalt sai korteri kõik toad puhtaks, loengus käidud ja raamatut loetud...(aint koolitööd pole veel viitsinud alata...tuleb sundida!!!)
Aga kirsikook musiga oli hea auhind!:)

Veidi ilusat kolemuusikat, ehk siis, mis juhtub kristlastega kui neid liialt kaua taga kiusata=D

On ka selliseid nädalaid...

Jube väsimus on peal. Ei oskagi enam midagi kirjutada..aga siis algusesse

Üle aegade sai taas tavakoolis käidud, iga päev keskmiselt 5 tundi vaatlemist. Ei saa just öelda, et väga igav oleks olnud. Igatahes on mälu värskendatud, uued mõtted saadud, suur töö ära tehtud. Ei uskunudki, et oskan näha niipalju üksikasju, mis puudutavad tunni läbiviimist ja korda (siiski vist surem osa jäi arvatavasti nägemata ;) Kõige hullem polnud mitte tundides passimine ega märkmete tegemine, vaid muudest tegemistest kaasnenud ilge väsimus.
Väga raske oli teiste praktikantidega suhtlemine, kes suures osas on ju ikkagi mu kursakaaslased (mõned vanemad tegelinskid ka). Pole ikka suutnud paljude kursakaaslatega ühist keelt leida, isegi kui mõnega, kes tundub huvitav persoon olevat, väga tahaks. No vb asi selles, et mina olen selline väike kuivik, kes istub nurgas ja nosib lihapirukat. Blablablaa. Lisaks segab see, et kuigi kunagi on osade inimestega suhteliselt tihedalt suheldud, siis vahepealsel ajal on läbikäimine vähenenud (ei tea miks) ning raske on taas suhtlema hakata. Aga vähemalt täna oli selline päev, kus sai veidi rohkem nalja. Seltskond oli väiksem, ning ise ei viitsinud ka enam kättesaamatut mängida - tulemuseks paar naeru :)
Lihapirukast rääkides, siis sellega seoses on selle praktikaaja üks naljakamaid juhtumisi, kus mina nosisin oma tühja kõhu peale tagapingis lihapirukat ja kui õpilased lõpuks istusid, siis olin ma õpetajale liigagi nähtav. Nii ta siis tuligi mind noomima, mind?! Küll ma sulle näitan kui ma Karlova kooli direktoriks ükspäev hakkan ; )

Nüid siis teise asja, tantsuteraapia juurde. Eelmine nädal see kõik formaalselt hakkas, kui ma just peale viimast eksamit leidsin postkastist õppejõu Kõivu kirja, kus ta kutsus mind ühte projekti, nimelt ühe North Hamptoni ülikooli õppejõu poolt korraldavale tantstuteraapiale Kaagvere erikoolis. Kuigi mu ajagraafik oli piisavalt tihe juba, siis ikkagi otsustasin selle pakkumise vastu võtta, sest see oli minu jaoks väga suur tunnustus ja eneseteostamise võimalus ( Kuigi ma ei saa aru, miks just mina, sest ma olen ühe õj Kõivu aine läbi kukkunud, teises lunisin oma töö jaoks ajapikendust ja muidu olen ka üks suur laisik. Aga vb on minus miski, mis tegi valiku just minu kasuks (üldjoontes pidi see projekt olema pigem magistrantidele, kuid mina olen ju alles 2. aasta bakalauruslane). Niisiis sisustaski minu õhtupoolseid aegu selles projektis osalemine. Kahjuks ma olin enamasti selleks ajaks, kui mu õhtupoolne programm algas, juba päevasest suhteliselt kapsas, ning vahepealse puhkuse puudumine küpsetas õhtuks (mis lõppes u 22) üsna kapsaks.
Aga tore oli sellegipoolest. Tüdrukud Kaagvere, vähemalt need, kes meiega ühinesid, olid vägagi suhtlemisaltid. Ei ütleks nüüd kuidagimoodi, et nad oleks tundunud sellised tüüpilised pätitüdrukud. Rühmaga koos tegutsemine rahustas ning tekitas teatud sideme vast igaühe vahel, loodetavasti. Viimasel tantsuteraapial (õpilastele oli neid 2, tüdrukuid ise oli 8 (sama rühm mõlemad korrad) ning selle lõpetamisel tulid välja ka tunded. Väga huvitav oli viimane jutuajamine tüdrukutega, kus räägiti asjadest nii nagu nad olid ja on (tüdrukud olid vägagi avalad). Toimus üks tantsuteraapia ka Kaagvere erikooli töötajatele, kus küll mina ei osalenud, sest mul siis loogiline funktsioon puudus.

Vahepeal siis inglaste grupist. Kokku oli grupis 8 inimest - õppejõud, üks tema endine õpilane (või siis hoolealune), kes töötab leinajatele mõeldud asutuses (s. o siis selline asutus, mis pakub abi neile lastele, noortele ja vanadele , kes on kaotanud oma vanema(d) , sugulase või lihtsalt lähedase inimese). Lisaks veel 5 nooremat üliõpilast ning üks veidi vanem noorsant, kellest ma eriti aru ei saanud, kes ta selline on. TÜ HT poolses esinduses oli lisaks mulle ja õj Kõivule ka kaks magistranditüdrukut.

Lisaks Kaagverele käisime me ka Elva lastekodus, mis jättis mulle veidi parema mulje kui sügisel külastatud Väike-Mõisas, kus rõhutati rühmaidentideedile ja jäeti kõrvale indivisuaalse isiksuse kasvatamine. Elvas olid küll asjad paremini korraldatud, kuid väga raske on üle saada nõukogulikust süsteemist. laste grupid on liialt suured, kasvatajaid ja ruume piisavalt vähe ning kimbutamas alatine rahamure. Siiski oli tore näha laste rõõmu sellest, kui keegi neid vaatama tuleb ja nendega tegeleb. Kahjuks ei jagata nii häid päevi neile just eriti tihti. Suhteliselt kohutav on mõelda, et 38 lapse vanematest käib ainult 3 neid mingi aja tagant vaatamas, kuigi takistusi ei tehta kellelegi , sh ka vanemliku õiguseta vanematele. Pähh. Aga siiski oli sealt tore (kuigi veidi kurb) edasi minna Otepääle snõutuubingule, kus adrenaliin, lõbus olek ja pikad liud.

Täna oli selline vabam päev, kus tahtsime minna uisutama, kuid ei arvestanud trennidega, nii et sellest jäime ilma. Nii me lihtsalt käisime ringi ja sorisime poode. Täna olin siis mina ainuke autojuht, nii ma siis tegingi kõike topelt.
Tänasel õhtusöögil olin ma kahjuks niivõrd väsinud (mitte, et ma poleks seda terve nädala jooksul olnud:() , et ei suutnud eriti üldse suhelda, eriti inglise keeles, mis mul puudujääkide pärast varasemates kooliastmetes niigi nigel on. Nii ma siis istusin, nautisin sööki ja õhustikku ja mõlgutasin mõtteid, proovides teistega kaasa mõelda ja vajadusel jutuga liituda. Loodan, et teisi ei seganud mu liigne vaikus, aga ma lihtsalt ei suutnud.
Õhtu lõpp oli veidi kurb, aga siiski ilus, jagati meeneid ja tänusõnu. Minu saagiks langes vihmapill, plaat piltidega ning üks ti-shöört. Kuigi ma nii väga ootasin, et see nädal juba läbi saaks, sest ma pole eriti üldse peale kuuetunniste unede puhata saanud, oli lahkumisel ka oma emotsionaalsemaid jooni. Väga tore oli :)
Aga õnneks ei pea palju ootama uut ühinemist, sest aprillis-mais läheb sama jätkuprojekt (tegelt siis niimoodi) edasi, seda Tartus, ning juuni keskel Inglismaal. Nii, et tasub ootamist:)

Vabal õhtul, st kolmapäeval oli külastuspäev, mis venis ikka päris pikale. U pool üks öösel sain magama. Kella kolmesest vetsuskäigust saab lugeda eelmises sissekandes ;D

Nüüd siis on näiliselt alanud puhkus, mis peaks ideekohaselt kestma esmapäeva hommikuni kell 8, kui algab ametlikult uus sess. Homme peaks Faunal olema treeningkohtumine, kuhu ma vist küll kohale ei jõua, sest terve keha on nagu vedel vorst, silmad kottis ja veidi nohu samuti. Lisaks peab hakkama tegema vaatluspraktika kokkuvõtteid, mis võtavad vähemalt päeva või mitu.
Tundub, et see aasta jääb mul talvevaheaeg saamata. Tahaks kaissu, sooja teki alla!!!

Polegi tükk aega pikemalt sulge liigutanud, nüüd siis sai üks valmis. Kindlasti ei anna sellega kirjeldada pooltki, mida on sel nädalal läbi elatud, tehtud või tuntud, kuid tundsin vajadust sellest kirjutada.

Nüüd siis tuleb kohevarsti kauaoodatud uneaeg!

PS! Tänan sind porgandikoogi eest, see oli näljapäästja ; )

Seda nimetatakse vist väsimuseks...

...kui öösel kell kolm leiad end kaine peaga ühika peldiku poti peal magamas, käed ümber sulle armsa loputusveekasti?!.

Lõvi =)

oo ... . ... 53 ... oo

blokk

Vapper aga veidi loll ratsanik proovib ratsut käsutada liikuma, aga see liigub vaid sentimeetrite haaval, rumal ratsu!?! Paigal seismine on omamoodi kurnav, vapral ratsanikul on külm, vapper ratsanik tahab koju, oma printsessi juurde! Aga mis teha, ratsu on igavene blokk, tuleb kannatada, aga kannatused pidid tugevaks tegema, või oli see jõusaal? Aga mis on vapral ratsanikul oma rang-jalgadega jõusaalis teha - enne tuleb läbida piinarikas tee, koju, kauni pehmekäelise ja ilusa printsessi juurde, kes toidab ratsanikku lootuse ja armastusega, et jõudu jätkuks kauemaks.
Kuradi ratsu ma ütlen, kui ta lõpuks pärale jõuab, siis müün raipe mustlastele maha ja saadud raha eest ostan endale ja oma kaugele kaunile printsessile, kes siiski on mul alati põues tuksatamas, uhke lossi, kus kasvavad suureks noored ja õilsad rüütlihakatised ning imeilusad ja väärikad seltskonnapreilid (muidugi tuleb selles süüdistada kasvatust ; ). Tee on nii pikk, et unistada jõuab lõputult, aga ei ole lõputult aega ju!?! Või on....aaa...mis ma näen - valgus, see on VALGUS!!! JIppikajee ... (Bruce willis on liiga ropp et tsiteerida!) Kallis, ma liigun jälle, oota aga ära ootama jää... veel on jäänud kaks päeva teed, kaks pikka päeva minna. Ma laulan õrna kantriviit (massikommunikatsioon on toonud minu teele ka ameerika kultuuri)... ja suksu va raibe kiirendab sammu, ikka üks samm edasi...5 minutit pausi...teine samm... oo valgus näita mulle teed mu kalli juurde!...

Vajadusel jätkub...

sõnade jõud

Vapper , kuid veidi rumal ratsanik küll langes (muidugi enda lolluse tõttu), kuid lõpuks tõstis õilis printsess ta uuesti oma ilusate, pehmete ning lisaks veel tugevate käte jõul üles. Nüüd istub ratsanik üksinduses, ootuses, et tema kaunis printsess naaseb peagi. Ja kui...

Tschekk tschiss!

plaan

Hakkan eeskujulikuks õppuriks!

Kuidas lugeda 30 lehekülge kahe ja poole tunniga...

Täna küll eriti midagi edeneda ei taha...

http://youtube.com/watch?v=rw2nkoGLhrE

Ulvi

Kui saaks, siis keelustaks ära mõttetud ained õppekavas, mida kunagi hiljm "ehk läheb vaja" ja mis lisaks on kohustuslikud (miks küll?!?)

Igatahes on tulemas nädal ja kaks päeva nelja eksami ja veidi kirjalikku tööd peale. Aa sünnipäev peaks ka kunagi olema. Kui keegi suudab mulle kinkida viking loto jackpotiga pileti, siis olen väga rahul (õnnelik ei saa selle kohta öelda), aga Õnn on juba kohal!

Ulvi aga teeb natuke tagumikku valusaks, pekk on ära kulunud, nii et tuleb teda toita ja siis uued riided selga osta. Mis kõige tähtsam, ta on minu! Aitäh

Lähen parem magama ära, sest mingi seitsmest on äratus, et lugeda läbi Kirjandustaduste konspekt, seda mitte esimest korda, eriti midagi ei saa aru...

raks

Mida ma krt kevadel õpin, kui aineid, mida vaja on peaaegu üldse ei loeta?!!

http://www.youtube.com/watch?v=P8SPeR60lRI