Theatrum "Ma olen tuul"

"Ma olen tuul" polnud iseenesest kõige lihtsamate killast, sest tükk nõudis piisavalt süvenemist. Praeguses kiires ajas, kus igasugune lärm on saanud elu lahutamatuks osaks on keeruline istuda vaikses ruumis ja kuulata. Kuulata, mida inimesel öelda on. Alguses oli see ka minule paras jõukatsumine, sest tekkisid paljud mõtted, alustades sellest, mida homme süüa teha ja lõpetades sellega, et esmaspäeval peab tööle minema. Kuid vaev sai nähtud ja lõppkokkuvõttes jäin teatrielamusega rahule. Tuli lihtsalt vooluga kaasa minna.
Kaks meest paadis ja paadiga. Kujutletav paat, meri, saared ja skäärid. Suur lava täis tühjust. M.Peterson ja O.Aardam sobisid lavale väga hästi ja moodustasid tubli meeskonna. Kõik oli nii lihtne ja siiras, kuid just see tegi loo raskemaks. Vahel ja eriti viimasel ajal on minulgi mõtted, et kõik on ennast ammendanud, on saabunud mingi nullpunkt, millest on keeruline välja saada. Seetõttu mõtted sõnade ja publiku vajalikkusest on küllaltki tänapäevased. Räägid ja tunned, et vajud järjest kuhugi, oled raske kui kivi, sest need sõnad on mõeldud vaid kuulajatele. Hoolivaid inimesi on palju. Küsimuseks vaid jääb, et kuhu minna?
Teine osa kuulus T.Johannese flöödimängule. Ma ei saa öelda, et see oli mu suurim muusikaelamus, kuid ühel hetkel taipasin, et ma ei taha püsti tõusta ja väljuda. Siiski saabus ühel hetkel lõpp.

Õhtu lõppes filmiõhtuga. "Argo" aitas õnneks õhtu jooksul tekkinud üleliigsed mõtted kustutada.

Tallinna Linnateater "Utoopia rannik. I. Teekond"

Esimene osa Linnateatri ja Draamateatri ühisprojektist "Utoopia rannik" on nähtud. Ma veel ei oska öelda, kas see on mu selle aasta tipp, kuid väga huvitav oli, seda just loona. Nagu kavaleht ütles - autor Stoppard on teinud väga hea ajaloouurimusliku töö. Vene ajaloos ja olemuses on midagi mõistusele püüdmatut, mis on mindki pikalt paelunud. Mõnevõrra jätkus müstilisust ka tollesse lavateosesse.
Võib vast öelda, et lavastuse vorm oli soliidne. Puudus küll suurem stiililine intrigeerimine, kuid huvitavaid lahendusi jagus. Mõned jantlikumad kohad etenduses tundusidki kuidagi otsitud ja seega ei andnud üldpildile midagi head juurde. Lavakujundus (sinna hulka käib kuidagimoodi ka K.Orro) oli kena.
Selliste suure trupiga tükkidel on tihti oht, et osad rollid jäävadki lõpuni välja mängimata. L.Lassi inglannast guvernant, osad Herzeni rühma poisid ja mõned õed Bakuninatest olidki veidi tagaplaanil, kuid ega kõik ei saagi olla õhtu staarid. Kindlasti saab eriliselt esile tõsta A.Lutsepa, P.Oja, T.Teplenkovi ja J.Rekkori mängu.
Loo keskmes oli Bakuninite aadliperekond Peremuhhino mõisast Tveri linna lähistelt. Perepea (Lutsepp) pidas end oma laste ja 500st pärisorisest hinge hoidjaks ja kaitsejaks. Vana mõisahärra oli haritud ja heatahtlik, pakkudes oma lastele kõike. Tema abikaasa (P.Kalda) oli selline blondiinike, nagu P.Kalda tihtipeale ikka. Tõnn Lambi Mihhail Bakunin mulle üldse ei meeldinud. Selline isekas tüüp, kes oma hüplikku meele ja teiste kulul elamisega ajas lausa närvi. See ei olnud muidugi otseselt Lambi süü. Kavalehe järgi ei jäänud ajaloolisest isikust nii kehva muljet. Samuti suutis perepoeg ära nullida oma õdede võimalikud kosjasobitused, nii jäidki õekesed-kaunid lõpuks üksikuiks.
Paralleelselt Peremuhhinos toimuvaga käis põnev seltsielu ka Moskvas. Nikolai I aja Venemaal olid teisimõtlemise kraanid tugevalt kinni keeratud. Nii üritasid noored ja vanad intelligendid sobituda kuidagi kontrolliva ühiskonnaga, lootuses samal ajal  ise ellu jääda. Kindlasti läheb see temaatika II osas edasi.
Siinkohal jääb minu jutt katki. Postimehest ja Sirbist leiab palju põhjalikkumaid ja täpsemaid arvutusi, millega võistlema ma ei hakka. Kuid Utoopia ranniku I osa soovitan kindlasti vaadata. Tükk on põhjaliku ajalootunni eest. Kavagi oli niivõrd põhjalik, et see 2 eurot tundus kuidagi vähe tasuda. Ootan juba mai algust.

"Suvi ja suits"

Rakvere Teatri "Suvi ja suits" pani tundma, et tegelikult mulle meeldivad ilusad lood. Hästi mängitud, kena lavakujundus, kenad inimesed. Hiljem oli öises Karlovas midagi, mille üle mõtiskleda. Teatrist välja minnes oli kindel soov midagi kirjutada, nüüd aga on taas segadus..
Lugu siis sellest, kuidas lapsepõlvesõbrad, erineva elukogemuse ja mõtteviisiga, otsisid viisi, kuidas leida üksteist. Vaga kirikuõpetaja tütar Alma (N.Lohk) oli lootnud leida kedagi, kes täidaks ta hinge. Isa karmi pilgu all kasvanud neiu ootas kedagi, kes oleks talle igaveseks vaimne kaaslane.  Ilma näinud noorest arstist elumees John (K.Viiding) oli mõistuseinimene, kes kardab oma hinge. Koos sellega on tal raskusi ka Alma vastu tõeliselt aus olla. Aeg möödus, kuid kummalgi ei jätkunud julgust lõpuni minna. Mõlemad leiavad küll oma peidus olnud pooled, kuid mitte üksteist. Lõpp andis taas lootust, sest näitas, et alati tulevad uued võimalused, millest kinni haarata. Etendus näitas, kui keeruline on teisele inimesele oma tõelisi sihte selgeks teha. Kui nüüd endast rääkida, siis hoolimata kõigest, võin end õnnelikuks inimeseks pidada, sest olen tundnud kõiki need tundeid. Vast seepärast mulle tükk väga hinge läkski.
Head rollid tegid ka kõrvalosades T.Mälberg, V.Väli ja A.Rahkema jt. Alma ema kerge lapsemeelsus jäi mulle lõpuni arusaamatuks. St. kas äkki mängis ema ka loos. Sest taolise kontrollifriigist mehe kõrval elada paneb ehk ka tugevama inimese proovile. Lapsik käitumine lubas naisel käituda ja öelda asju oma äranägemise järgi, pehmendades nii kirikuõpetaja rangust. Kuigi loos polnud ühtegi väga halba tegelast, siis Alma isa tegelaskuju mulle ei meeldinud. Kui Jumal näeb kõike, miks on siis meil vaja vaga inimest, kes meile pidevalt seda meelde tuletab ja käitumist jälgib?
Ühesõnaga - meeldiv õhtu. Igaviku, inglite ja armastuse teema on alati teretulnud.