Monday, June 10, 2013

TÜ VKA ja Ugala "Arioso"

Juuni algust iseloomustab tegevusrohkus. Ilm on olnud soe ja nii olen juba kolm korda ujuma jõudnud. Samuti suve esimestele suvepäevadele ja kooli, kus sellel nädalavahetusel toimus kursuse viimane õppesessioon.  Töödki on palju ja lubatud sissekanded venivad.

Alustaks kõige värskemast elamusest - juunikuu esimene päev - Viljandi Kultuuriakadeemia ja Ugala, M.Alguse ja T.Tubina "Arioso". Tõeliselt hea! Olen näinud VKA 9.lennu tegelastelt mitmeid häid tükke, sealhulgas "Unista!tud", "Sajand" ja "Idioot" (eriti hea). Siiski pean tunnistama, et "Arioso" oli täpp i-le. Pärast vaatamist tuli kohe tahtmine võtta uuesti käsile Kafka "Protsess". Ühesõnaga mõnus absurdikoomika, milles jagub nii kurblikke kui ka mõtlikke noote. Lavastuse tekst oli väga põnev ja jällegi ajastu, milles tegevus käib - 20.sajandi alguspool - aeg, mil isegi elaks.
Meeldis  koht - Koidu seltsimaja, kuhu endise viljandlasena väga vähe sattunud. Kunagi toimis majas kohvik Meliss, kus sai gümnaasiumipäevil odavat praadi söömas käidud. Nostalgia. Hea meel, kui Ugala oma juurte juures edaspidigi tegutseks.
Meeldis (seda sõna on hea kasutada) - lavakujundus, kava, valgus ja muusikaline pool - kõik.
Sisu ja tegelaste karakterid olid põnevad. Peaosas noore ametnikuna Kristjan Põldma, kellel on varemgi väga huvitavaid osatäitmisi olnud. Põhitegevus käis võõrastemajas, mille omanikuks elunäinud proua (L.Komissaarov). Teise vanema näitlejana oli surema hakkav vanahärra (A.Raimo). Nende kahe mäng klappis noortega. Kaks elus veidi pettunud isikut, kelle päevad möödusid oopiumivines. A.Raimo oli seejuures eriti koomiline oma kuketopisega. Teisteks pansioni elanikeks oli elupõletajast kunstnik (J.Tepomees), liigselt susserdav teenijanna (K.Kalma), hiljem ka vägivaldse mehe (I.Õunapuu) eest põgenev noor naine (M.Hallik). Vaikselt hakkas arenema ka armastuslugu, mille õnnelikkuses võis kahelda, kuid vähemalt oli silmiavav. Õnne tähendust teavad need inimesed, kes on seda kunagi kogenud, mis omakorda ei garanteeri lõpmatust.
Keegi meist pole asendamatu, suured süsteemid töötavad oma reeglite järgi. Hea töö ülemust kehastanud H.Visselilt (usutav), samuti "teisikult" (K.Torn). Niisiis võiski näha ühte võimaliku viisi tublist töötajast vabanemiseks. Vähemalt ühe sellise bürokraatliku masinavärgi hammasrattana võin seda sedaviisi tõlgendada. Samas nagu välja tuli - taolised muutused pole alati fataalsed. Noor ametnik hakkas lõpuks elama iseendale.  Igaühel on oma tee, millel käia. Ristmikke on vaid väga palju.
Aeg möödus kiiresti ja igav ei hakanud. Eriti meeldis noore ametniku haiglane unenägu - pinev. Kahju vaid, et saal oli pooltühi ja noori vaatajaid nappis. Tartus teatris käies on pilt selles osas parem. Eakaaslased laval suutsid õnneks toda kahjutunnet oluliselt vähendada. Loodetavasti mängitakse lavastust ka järgmisel hooajal.