Käisime täna Sulev Keeduse "Kirjad inglile" vaatamas. Mulle meeldis peaosas mänginud Tõnu Oja. Tema suutis oma mängitud "kadunud" sõjaveterani rolliga tõestada, et inglid on olemas. Või vähemalt üks igaühel. Inimestel on vaja midagi, millele toetuda. Ja kui ei ole midagi (enam) kindlat, siis ingel ikka on.
Mis filmis meeldis. See, et ta kuidagi eristus viimasel ajal nähtud Eesti filmidest. Oli küll veidi süngetes toonides, kuid lugu oli soe. Oli küll sügavamõtteline, kuid mitte "ägedalt" diip. Filmis oli küll kunstipärast kohati "maagilist" tilu-lilu (nt. stseen basseinis), kuid mitte üleliia. Meeldis ka see, et erinevad tegevuspaigad olid väga hästi kokku sobitatud. Kindlasti see, et film suutis õigel hetkel ja hästi ära lõppeda. Ei oskakski teistsugust paremat lõppu mõelda. Ja mis kõige enam meeldis - see ei olnud tühi vaatamine - pea otsast lõpuni oli kaasamõtlemist. Ja pea kordagi polnud tunnet, et vaadatav ei suutnud end "ära põhjendada", s.t. et lugu oli hea tervik, mis rääkis oma kurb-ilusat lugu (ei suuda hetkel paremat sõna leida) ja millel oli oma algus ja lõpp. Lõpp, mis jättis otsad lahtiseks. Palju neid suletud otsi ikka elus leidub.
Kindlasti ei ole kõige kergem tükk vaatamiseks. Vähemalt ühe naise suust kõlas "mitte sittagi ei saanud aru". Ise arvan, et ma sain. Sellepärast soovitangi.
