Nõiaella ehk tugimees

Täna oli üks tore päev, nimelt kandsin punast, valgete mummudega seelikut. Tuleb meelde 2. klass kui sai ühe teise poisiga Hansu ja Gretet tehtud. Siis ma olin Grete, nüüd aga Väike nõid suures kuues.
3. klassi tugisikud olid sunnitud omal soovil esinema nõidade päeval, nii siis minagi. Laul, mis oli meie esinemise peaosa, ei jäänud kuidagi pähe, ilma spikrita oli täielik ikaldus. Lisaks veel suutsin pool oma vereringest hommikul nina kaudu väljutada. Viimasel ajal on ju loomulik, et iga väikese nuuskamise peale vere lahti lööb. Kui tavaliselt jääb veri suhteliselt kiiresti kinni, siis täna tuli ikka lahinal. Lõpuks saime enne bussile minekut ikka tropid ette.
Pidu ise oli tore. Lisaks kolmandale klassile oli ka 2. ja 4. klass vaatama tulnud. Enne seda sõime klassis torti ja jõime nõiajooki peale. Täielik nõiateadus, lausa keemia. Ja maitses nagu sprait. Ja siis me laulsime ja tantsisime ja mängisime mänge. Ja lõpuks lendasid nõiad koju, jättes lapsed ula peale. Tagasikehastumine nõiast Priiduks läks veidi raskeks. Mitte, et rollist välja ei saanud, vaid punase kärbseseenekarva kübara teip jäi juustesse kinni. Lõpuks saigi teip eemaldatud, kübara küljest. Juustest sai selle kätte käärid. Õnneks ei ole juustekaotust eriti näha.
Nüüd aga passin ja ootan, millal ära teisele maale saab. Ilm on ilus ja linnas ei viitsi küll eriti passida.



Eile oli ka väga tegus päev, tegin nädalajagu asju korraga. Vot, rohkem sellest ei räägi.

Hommik

Taas on saadud asju tehtud! Tuleb aga tunnistada, et aeg käib väga kiiresti.

Paneelmaja aknast paistev paneelmaja helesinise kevadpäikese taustal

Teatraalsuse kiuste üritab mõistus sõrmede pikendusel midagi kirja panna. Liiga palju on mõttetust. Nagu näiteks sellised õppejõud, kes on vaid kohatäitjad. Nad räägivad ja seletavad ja näitavad ette lahendusteid, kuid kui küsida, kuidas asjad tegelikult käivad, siis on mök-mök ja tühipaljas keerutus, mis lõpuks kuidagimoodi õige vastuse leiab. Aga hindamisel on nad karmimad kui surm, sest surm ei tekita vähemalt surnul mõtteid, et kuidas kurat sind elus hinnati. Või mida ma ka tean. Üheks näiteks: tegime exceli ülesandeid ja seal tuli arvutuse vastuseks: 8,906721E-09. Saadud vastus pidi olema väiksem kui 0,05. Õppejõud: "Vastus sobib, kuna E tähendab, et arv on väga väike." Ja ei mingit muud põhjendust. Ahahahaaa, tee endale ennem matemaatika selgeks kui sellist asja õpetama hakkad. Täna näeme taas.

Tahaks süüa ja magada, süüa ja magada...

Tööpäeva moodi kohe

Viimased päevad on väga tegusad olnud ja nagu alati on ka nii, et kuigi tahaks ja oleks midagi kirjutada, siis ei viitsi või ei oska.

Alustuseks reede. Päeva alguses, kõvasti sissemagades, oli veel plaan pärastlõunal häälega Viljandisse jõuda. Hommik oli eriti mõnus tegelt, niisama olemise meisterklass. Väga laupäeva tunne oli. Poole päeva paiku, kui Elve koolitusele tõttas ja ma teaduskonda enda pooletoobisest õppekavast rääkima läksin, algas nagu uus töönädal uuesti, sealt kuskohas ta kunagi lõppes. Jutuajamine HT projektijuhiga oli suhteliselt tore, lõpuks läbi häda leidsime kamba peale ka esialgse lahenduse (meid oli ikka rohkem kui mitu) - vahetada omavahel ära aineid alus- ja suunamoodulites, samas jäädes lootma jumala mõistlikkusele. Jumalaks siis sügisel vabal semestril õppejõud, kellest nüüd hakkas meil väga palju olenema (Ta vistl ei tea sellest veel midagi =D).
Kui jutuajamine lõpuks läbi venimise otsad andis, oli kell juba neli läbi ja püsti näpust polnud tänaseks enam mingit kasu - nagunii ei oleks Viljandis kodusele bussile jõudnud. Nii vantsisingi taas kodupoole (vot nii ongi=).
Pool tundi arvutiall passimist lõpetas Rocki ja Baronsi eurumäng (Ilusaid kaotusi ei ole vast). Pesin pesu ja vaipu, koristasin, tõmbasin tolmu, pesin nõusid. Kuna mu kokakunsti, eriti küpsetiste hulgas vahetevahel isegi kiidetakse, siis otsustasin keeksi koju kaasa teha. Tegin lõpuks kaks (ja praekartult ka, mis hea maitsesid). Ühe keeksi tegin enda väikesele perele ka=). Päev lõppes nagu alati magamajäämisega...

... nagu ka järgmine hommik tüüpiliseks saanud ärkamisega. Oli laupäev. Passisime väga kaua, u viis minutit ütleks. Ja siis kipelt käppelt kiirustama. Sõime keeksi ja jõime teed. Keeks maitses hea, vägagi. Ja siis kõndisime bussijaama, kus Elve endale pehme liikuva istme sai, et enda maale sõita. Minu iste oli kohe kõrvalolevas bussis, kuid tahtsin veidi seigelda. Lisaks nägin seal ühe akna taga ühte oma vana klasiõde istumas ja targa näoga ajalehte lugemas. Ei mina viitsi temaga rääkida, kooliajal ei suhelnud me eriti üldse, mõnikord bussis olles olen viisakas olnud ja rääkinud. Seigelda tundus nüüd siis huvitavam, lausa väga.
Õhuviiped saadetud, asusin oma värskelt vana mõtte kallale, minna koju häälega. Selleks, et näpp püsti ajada, oli kõigepealt vaja linnapiirile maanteele jõuda. See aga käis suht kiiresti, hops "Ühele", sealt Riiaringile ja vantsvants Eerikale, kus näpp õieli.
Ei keegi taha peale võtta. Vahivad vaid pooltühjas autos lolli näoga, et "mida sina lollakas seal oma näpuga vehid, võtan su jah autosse. Lisaraskus ju suurendab bensukulu ja õhureostust". Lõpuks saabus aga õnn. Õnn oli hõbedast värvi, kaheksakümnendate aastate kolmanda seeria bmw, mis oli vahepeal vahepeal lisandunud hääletaja peale võtnud, nüüd siis ka minu. Õnne ei juhtinudki mingi vend, kellel nina kleeplindiga otsmikule on venitatud. Vend oli hoopis noor ja karvane, juuksed pikemad kui minu vastlapäevased linad. Lausa oma lühikarvaline nooruspõlv tuli meelde, kui tantsusaalides metalisaatel tantsu sai üles-alla karatud. Õnn aga ei tahtnud mind omada, kuna üks ukseliist kargas mulle säärde, appi tuli ka aknalink. Nii ma pusisingi pool minutit. Ja sõit võis alata.
Kui tavaliselt saadab rullibeemveesid sõbralik signaaliserenaad kaasliiklejate poolt, siis selle vennaga juhtus selline asi vaid kord, kui Viiratsi mäe kurvist järelkäruga autost möödasõitu tehes tuli kogemata sõber vastu. Nii teeniski karvane vend, kes terve pika tee jooksul vaid u 10st autost mööda sõitis ja kaks korda suitsukatet endale tegi, välja au. Medalit ei saanud. Aga signaali küll, kuna järelkäruga mehel sõideti pool mõttelist esistanget otsast tagasireastumisega. Võibolla teenis ta hiljem ka sellelt mehelt medali, sinise. Sellest praeguseks aga ajalooanaalid vaikivad.
Viljandi on üks tore linn, kus võib poole tunniga pool elu maha käia. Mina käisin kakskümmend minutit pool linna läbi näiteks. Kena oli linn oma muutumatul kujul.
Koju jõudsin ka kunagi, eriti ei mäletagi aga, mis tehtud sai, niisiis võib selle päeva õhtusse kirjutada...

...ja siis avada tänane päev. Pühapäev.
Kümnest välja, peale hommikukohvi, kaerahelbeputru ja võileibu. Päeva jookul sai saetud poole aasta pliidipuud (üleliialdatud fakt), tehtud vanarauahunnikule üks-null, lõke oli ka vägev. Lisaks väga mitu muud asja, kuni poole kümneni pimedaksminemisel. Koerale andsin ka ketukat, kuna tarkpea mõtles lauta kanadele seltsi minna. Muidu on ta väga sõbralik koeranooruk, ema moodi, selline punaka karvaga. Ja kanu ta armastab. Viimase nädala jooksul on kaks kana ära armastanud.

Ei viitsi praegu enam mölada. Homme saab Tartu, enne seda kaks korda Viljandisse. Aga maal on tore, kuigi hing veidi Tartusse igatseb. Kodus on linnulaul, Tartus kevadpäike. Ei teagi kohe, kumba valida. Keskerakonda igatahes Rahvaliiduga koos ei vali. Punkt.

Tehtud!

Peale kahetunnise unega ööd on kõik jälle tore. Sain just oma mõlemad päris suuremahulised ajalootööd viidud, hommikul just lõpetasin viimast. Tuli hästi küll välja enda arust. Nüüd võiks süüa ja magada, süüa ja magada...

Kevadpäikese purjutav mõju

Tunnen end praegu paraja luusurina. Ühes loengus ja seminaris ei käinud, nüüd tuleb seminari tarvis referaat kirjutada. Nagu alati alustan töösid viimasel minutil, nüüd siis seda õpikupeatükki. Kuid, kas viimane minut on juba käes?

Pidusöömaaeg

Eile käisime Elvega oma poole aasta pidulikul söömaajal, seda nimelt Siriuses. Väga maitsev oli, kuigi salat oli ülesoolatud ja viinerid veidi kahtlased - Säästueelarve, mis teha.

Päeva nali tuleb ööselt. Nimelt mul oli vaja teha ühe raamatu retsensioon, targemate teiste sõnul oli tähtaeg 13. aprill. Raamat oli mul enamvähem läbi küll juba üleeile, aga ei viistinud alustada, alustasin lõpuks eile õhtul kell 23, tähtajaks kesköö. Igavene peavalu oli. Lõpuks kui kell kaks öösel ennast enamvähem rahuldava variandiga valmis sain ja ÕISist õppejõu meiliaadressi otsima hakkasin, avastasin tööjuhendi hoolikamal lugemisel, et tähtaeg on alles kahe päeva pärast. Ilge väsimus, nagu praegugi. Aga töö on tehtud, nüüd võtan järgmise ette.

Kena hommik muidu.

Mõte

Vahel tunnen, et olen iseenda kohatäide...

Mittekohustuslik kirjandus




















Näe, oskan kirjutada küll ;)

Rahulolu

Järjekordne kiire, samas pikk nädal on möödas, ei mäletagi, kunas ja millega ta algas. Taas oli üks pidev edasi-tagasi, Tartust välja ja sisse sõitmine, tihedad olengud ja olemised. Tegemist jälle tantsuteraapiaga Eesti erilistes koolides, lisaks reedene tutvumine Tapa kooliga. Praegu aga olen liialt väsinud, et midagi tarka rääkida, niisiis lükkan selle kaugemasse tulevikku.

Bakalaurusetöö saabub aasta varem...

Guud fann

Järjekordne kiire nädal. Selleaastane lumi on viimaks jäämas vaid ajaloosse. Eile õhtul käisime jalgpalli vaatamas. Et kõik ikka aru saaks. Raha on vähe. Tööd on palju. Eile päeval käisime Vastseliinas. Liialt palju lihtlauseid. Peaks magama minema. Reedest saab veidi puhata. Tegelikult on kõik tore. Keeks tuli välja hea. Eesti on vaba! Linnud laulavad! Päike sillerdab kiilastelt pealagedelt! Varsti saab ülaseid emale vaasi! Ja mais saab teatrisse! Kui varem ei saa. Mida saab? Eks näeb.


Ajad on muutunud. Sõnad jäävad. Vahel.