Selle aasta väike liigsete sõnadeta teatrikokkuvõte on järgnev. Pingerivi ja punktisüsteem ei kuulu vaidlustamisele.
42) R.A.A.A.M "Tühermaa" (september) 2+
41) R.A.A.A.M "Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma" (veebruar) 3
40) NO99 "Lindmees" (jaanuar) 3+
39) Emajõe Suveteater "Nukitsamees 2" (juuli) 3+
38) Endla "Hamlet Anderson" (september) 3+
37) Vanemuine "Tagasi Eestisse" (jaanuar) 4-
36) Draamateater "Kolm õde" (september) 4-
35) Tartu Uus Teater "Keskea rõõmud" (mai) 4-
34) Ugala ja VKA "Unistatud" (veebruar) 4
33) Vanemuine "Üksildane lääs" (märts) 4
32) NO99 "samm lähemale" (juuni) 4
31) Draamateater "Tund aega, et hinge minna" (oktoober) 4
30) Rakvere Teater "Leegionärid" (september) 4
29) VAT Teater "Kirjaklambritest vöö" (veebruar) 4
28) Ugala "Sajand" (märts) 4
27) Von Krahl "Kosmos" (märts) 4
26) Vanemuine "Vihmamees" (september) 4
25) Von Krahl "Puhastatud" (september) 4
24) Linnateater "Pal tänava poisid" (juuni) 4
23) Theatrum "Ma olen tuul" (aprill) 4
22) Rakvere Teater "Jane Eyre" (märts) 4
21) R.A.A.A.M. "Surm, sünd ja laulatus" (juuli) 4
20) Monoteater ja Peeter Oja "Nüüd tõesti aitab jamast" (oktoober) 4
19) VAT Teater "Liblikapüüdja" (veebruar) 4+
18) Rakvere Teater "Oscar ja Roosamamma.Kirjad Jumalale" (september) 4+
17) Ugala "Duetid" (märts) 4+
16) Linnateater "Lantimiskunstnikud" (aprill) 4+
15) Rakvere Teater "Leping" 4+
14) Ugala "Viimne võttepäev" (august) 4+
13) VAT Teater "Karin ja Pearu" (aprill) 4+
12) Ugala "Idioot" (mai) 4+
11) Rakvere Teater "Suvi ja suits" (aprill) 4+
10) Vanemuine "Remondimees" (märts) 5-
9) Draamateater "Hävituse ingel" (mai) 5-
8) Theatrum "Misantroop" (august) 5-
7) Ugala "Arioso" (juuni) 5-
6) Draamateater/Linnateater "Utoopia rannik. I osa. Teekond" (mai) 5-
5) NO99 "Enesetapja" (oktoober) 5
4) Von Krahl "4.48 psühhoos" (september) 5
3) VAT Teater "Faust" (september) 5
2) Tartu Uus Teater "Autori surm" (märts) 5
1) Draamateater/Linnateater "Utoopia rannik. II osa. Laevahukk" (mai) 5
Wednesday, August 28, 2013
Monday, June 10, 2013
TÜ VKA ja Ugala "Arioso"
Juuni algust iseloomustab tegevusrohkus. Ilm on olnud soe ja nii olen juba kolm korda ujuma jõudnud. Samuti suve esimestele suvepäevadele ja kooli, kus sellel nädalavahetusel toimus kursuse viimane õppesessioon. Töödki on palju ja lubatud sissekanded venivad.
Alustaks kõige värskemast elamusest - juunikuu esimene päev - Viljandi Kultuuriakadeemia ja Ugala, M.Alguse ja T.Tubina "Arioso". Tõeliselt hea! Olen näinud VKA 9.lennu tegelastelt mitmeid häid tükke, sealhulgas "Unista!tud", "Sajand" ja "Idioot" (eriti hea). Siiski pean tunnistama, et "Arioso" oli täpp i-le. Pärast vaatamist tuli kohe tahtmine võtta uuesti käsile Kafka "Protsess". Ühesõnaga mõnus absurdikoomika, milles jagub nii kurblikke kui ka mõtlikke noote. Lavastuse tekst oli väga põnev ja jällegi ajastu, milles tegevus käib - 20.sajandi alguspool - aeg, mil isegi elaks.
Meeldis koht - Koidu seltsimaja, kuhu endise viljandlasena väga vähe sattunud. Kunagi toimis majas kohvik Meliss, kus sai gümnaasiumipäevil odavat praadi söömas käidud. Nostalgia. Hea meel, kui Ugala oma juurte juures edaspidigi tegutseks.
Meeldis (seda sõna on hea kasutada) - lavakujundus, kava, valgus ja muusikaline pool - kõik.
Sisu ja tegelaste karakterid olid põnevad. Peaosas noore ametnikuna Kristjan Põldma, kellel on varemgi väga huvitavaid osatäitmisi olnud. Põhitegevus käis võõrastemajas, mille omanikuks elunäinud proua (L.Komissaarov). Teise vanema näitlejana oli surema hakkav vanahärra (A.Raimo). Nende kahe mäng klappis noortega. Kaks elus veidi pettunud isikut, kelle päevad möödusid oopiumivines. A.Raimo oli seejuures eriti koomiline oma kuketopisega. Teisteks pansioni elanikeks oli elupõletajast kunstnik (J.Tepomees), liigselt susserdav teenijanna (K.Kalma), hiljem ka vägivaldse mehe (I.Õunapuu) eest põgenev noor naine (M.Hallik). Vaikselt hakkas arenema ka armastuslugu, mille õnnelikkuses võis kahelda, kuid vähemalt oli silmiavav. Õnne tähendust teavad need inimesed, kes on seda kunagi kogenud, mis omakorda ei garanteeri lõpmatust.
Keegi meist pole asendamatu, suured süsteemid töötavad oma reeglite järgi. Hea töö ülemust kehastanud H.Visselilt (usutav), samuti "teisikult" (K.Torn). Niisiis võiski näha ühte võimaliku viisi tublist töötajast vabanemiseks. Vähemalt ühe sellise bürokraatliku masinavärgi hammasrattana võin seda sedaviisi tõlgendada. Samas nagu välja tuli - taolised muutused pole alati fataalsed. Noor ametnik hakkas lõpuks elama iseendale. Igaühel on oma tee, millel käia. Ristmikke on vaid väga palju.
Aeg möödus kiiresti ja igav ei hakanud. Eriti meeldis noore ametniku haiglane unenägu - pinev. Kahju vaid, et saal oli pooltühi ja noori vaatajaid nappis. Tartus teatris käies on pilt selles osas parem. Eakaaslased laval suutsid õnneks toda kahjutunnet oluliselt vähendada. Loodetavasti mängitakse lavastust ka järgmisel hooajal.
Alustaks kõige värskemast elamusest - juunikuu esimene päev - Viljandi Kultuuriakadeemia ja Ugala, M.Alguse ja T.Tubina "Arioso". Tõeliselt hea! Olen näinud VKA 9.lennu tegelastelt mitmeid häid tükke, sealhulgas "Unista!tud", "Sajand" ja "Idioot" (eriti hea). Siiski pean tunnistama, et "Arioso" oli täpp i-le. Pärast vaatamist tuli kohe tahtmine võtta uuesti käsile Kafka "Protsess". Ühesõnaga mõnus absurdikoomika, milles jagub nii kurblikke kui ka mõtlikke noote. Lavastuse tekst oli väga põnev ja jällegi ajastu, milles tegevus käib - 20.sajandi alguspool - aeg, mil isegi elaks.
Meeldis koht - Koidu seltsimaja, kuhu endise viljandlasena väga vähe sattunud. Kunagi toimis majas kohvik Meliss, kus sai gümnaasiumipäevil odavat praadi söömas käidud. Nostalgia. Hea meel, kui Ugala oma juurte juures edaspidigi tegutseks.
Meeldis (seda sõna on hea kasutada) - lavakujundus, kava, valgus ja muusikaline pool - kõik.
Sisu ja tegelaste karakterid olid põnevad. Peaosas noore ametnikuna Kristjan Põldma, kellel on varemgi väga huvitavaid osatäitmisi olnud. Põhitegevus käis võõrastemajas, mille omanikuks elunäinud proua (L.Komissaarov). Teise vanema näitlejana oli surema hakkav vanahärra (A.Raimo). Nende kahe mäng klappis noortega. Kaks elus veidi pettunud isikut, kelle päevad möödusid oopiumivines. A.Raimo oli seejuures eriti koomiline oma kuketopisega. Teisteks pansioni elanikeks oli elupõletajast kunstnik (J.Tepomees), liigselt susserdav teenijanna (K.Kalma), hiljem ka vägivaldse mehe (I.Õunapuu) eest põgenev noor naine (M.Hallik). Vaikselt hakkas arenema ka armastuslugu, mille õnnelikkuses võis kahelda, kuid vähemalt oli silmiavav. Õnne tähendust teavad need inimesed, kes on seda kunagi kogenud, mis omakorda ei garanteeri lõpmatust.
Keegi meist pole asendamatu, suured süsteemid töötavad oma reeglite järgi. Hea töö ülemust kehastanud H.Visselilt (usutav), samuti "teisikult" (K.Torn). Niisiis võiski näha ühte võimaliku viisi tublist töötajast vabanemiseks. Vähemalt ühe sellise bürokraatliku masinavärgi hammasrattana võin seda sedaviisi tõlgendada. Samas nagu välja tuli - taolised muutused pole alati fataalsed. Noor ametnik hakkas lõpuks elama iseendale. Igaühel on oma tee, millel käia. Ristmikke on vaid väga palju.
Aeg möödus kiiresti ja igav ei hakanud. Eriti meeldis noore ametniku haiglane unenägu - pinev. Kahju vaid, et saal oli pooltühi ja noori vaatajaid nappis. Tartus teatris käies on pilt selles osas parem. Eakaaslased laval suutsid õnneks toda kahjutunnet oluliselt vähendada. Loodetavasti mängitakse lavastust ka järgmisel hooajal.
Friday, May 31, 2013
Suvi
Kaks nädalat puhkust, mida sai kaua oodatud, hakkab vaikselt läbi
saama. Selle aja jooksul olen käinud maa(de)l, koolis, kalal, teinud
talu- jm töid, hoidnud lapsi, lugenud, puhanud ja maganud. Siiski tundub, et seda kõike võiks pikemalt olla.
Avastasin, et veel 12 tänavusel aastal nähtud etendust on jäänud
kajastamata. Järgmisel nädalal töö juures üritan olla tubli ja ülesande
täita. Hetkel jaks puudub.
Varajane tööpaus on niisiis suve sisse juhatanud. Puhata saab jällegi juulis-augustis, kuid vaba nädalavahetust enne seda on raske leida. Tegevusi jagub. Suvel tahan minna nii mõndagi suvelavastust vaatama. Eelistuste nimekiri on koostatud. Samas Tartust jäävad enamik neist üpris kaugele. Kui kellelgi lugejaist on kindlad plaanid olemas ja autos mõni vaba koht, siis võib pakkumisi teha. Võtan vähe ruumi ja kannan oma kulud ise.
Varajane tööpaus on niisiis suve sisse juhatanud. Puhata saab jällegi juulis-augustis, kuid vaba nädalavahetust enne seda on raske leida. Tegevusi jagub. Suvel tahan minna nii mõndagi suvelavastust vaatama. Eelistuste nimekiri on koostatud. Samas Tartust jäävad enamik neist üpris kaugele. Kui kellelgi lugejaist on kindlad plaanid olemas ja autos mõni vaba koht, siis võib pakkumisi teha. Võtan vähe ruumi ja kannan oma kulud ise.
Sunday, April 28, 2013
Theatrum "Ma olen tuul"
"Ma olen tuul" polnud iseenesest kõige lihtsamate killast, sest tükk nõudis piisavalt süvenemist. Praeguses kiires ajas, kus igasugune lärm on saanud elu lahutamatuks osaks on keeruline istuda vaikses ruumis ja kuulata. Kuulata, mida inimesel öelda on. Alguses oli see ka minule paras jõukatsumine, sest tekkisid paljud mõtted, alustades sellest, mida homme süüa teha ja lõpetades sellega, et esmaspäeval peab tööle minema. Kuid vaev sai nähtud ja lõppkokkuvõttes jäin teatrielamusega rahule. Tuli lihtsalt vooluga kaasa minna.
Kaks meest paadis ja paadiga. Kujutletav paat, meri, saared ja skäärid. Suur lava täis tühjust. M.Peterson ja O.Aardam sobisid lavale väga hästi ja moodustasid tubli meeskonna. Kõik oli nii lihtne ja siiras, kuid just see tegi loo raskemaks. Vahel ja eriti viimasel ajal on minulgi mõtted, et kõik on ennast ammendanud, on saabunud mingi nullpunkt, millest on keeruline välja saada. Seetõttu mõtted sõnade ja publiku vajalikkusest on küllaltki tänapäevased. Räägid ja tunned, et vajud järjest kuhugi, oled raske kui kivi, sest need sõnad on mõeldud vaid kuulajatele. Hoolivaid inimesi on palju. Küsimuseks vaid jääb, et kuhu minna?
Teine osa kuulus T.Johannese flöödimängule. Ma ei saa öelda, et see oli mu suurim muusikaelamus, kuid ühel hetkel taipasin, et ma ei taha püsti tõusta ja väljuda. Siiski saabus ühel hetkel lõpp.
Õhtu lõppes filmiõhtuga. "Argo" aitas õnneks õhtu jooksul tekkinud üleliigsed mõtted kustutada.
Kaks meest paadis ja paadiga. Kujutletav paat, meri, saared ja skäärid. Suur lava täis tühjust. M.Peterson ja O.Aardam sobisid lavale väga hästi ja moodustasid tubli meeskonna. Kõik oli nii lihtne ja siiras, kuid just see tegi loo raskemaks. Vahel ja eriti viimasel ajal on minulgi mõtted, et kõik on ennast ammendanud, on saabunud mingi nullpunkt, millest on keeruline välja saada. Seetõttu mõtted sõnade ja publiku vajalikkusest on küllaltki tänapäevased. Räägid ja tunned, et vajud järjest kuhugi, oled raske kui kivi, sest need sõnad on mõeldud vaid kuulajatele. Hoolivaid inimesi on palju. Küsimuseks vaid jääb, et kuhu minna?
Teine osa kuulus T.Johannese flöödimängule. Ma ei saa öelda, et see oli mu suurim muusikaelamus, kuid ühel hetkel taipasin, et ma ei taha püsti tõusta ja väljuda. Siiski saabus ühel hetkel lõpp.
Õhtu lõppes filmiõhtuga. "Argo" aitas õnneks õhtu jooksul tekkinud üleliigsed mõtted kustutada.
Sunday, April 14, 2013
Tallinna Linnateater "Utoopia rannik. I. Teekond"
Esimene osa Linnateatri ja Draamateatri ühisprojektist "Utoopia rannik" on nähtud. Ma veel ei oska öelda, kas see on mu selle aasta tipp, kuid väga huvitav oli, seda just loona. Nagu kavaleht ütles - autor Stoppard on teinud väga hea ajaloouurimusliku töö. Vene ajaloos ja olemuses on midagi mõistusele püüdmatut, mis on mindki pikalt paelunud. Mõnevõrra jätkus müstilisust ka tollesse lavateosesse.
Võib vast öelda, et lavastuse vorm oli soliidne. Puudus küll suurem stiililine intrigeerimine, kuid huvitavaid lahendusi jagus. Mõned jantlikumad kohad etenduses tundusidki kuidagi otsitud ja seega ei andnud üldpildile midagi head juurde. Lavakujundus (sinna hulka käib kuidagimoodi ka K.Orro) oli kena.
Selliste suure trupiga tükkidel on tihti oht, et osad rollid jäävadki lõpuni välja mängimata. L.Lassi inglannast guvernant, osad Herzeni rühma poisid ja mõned õed Bakuninatest olidki veidi tagaplaanil, kuid ega kõik ei saagi olla õhtu staarid. Kindlasti saab eriliselt esile tõsta A.Lutsepa, P.Oja, T.Teplenkovi ja J.Rekkori mängu.
Loo keskmes oli Bakuninite aadliperekond Peremuhhino mõisast Tveri linna lähistelt. Perepea (Lutsepp) pidas end oma laste ja 500st pärisorisest hinge hoidjaks ja kaitsejaks. Vana mõisahärra oli haritud ja heatahtlik, pakkudes oma lastele kõike. Tema abikaasa (P.Kalda) oli selline blondiinike, nagu P.Kalda tihtipeale ikka. Tõnn Lambi Mihhail Bakunin mulle üldse ei meeldinud. Selline isekas tüüp, kes oma hüplikku meele ja teiste kulul elamisega ajas lausa närvi. See ei olnud muidugi otseselt Lambi süü. Kavalehe järgi ei jäänud ajaloolisest isikust nii kehva muljet. Samuti suutis perepoeg ära nullida oma õdede võimalikud kosjasobitused, nii jäidki õekesed-kaunid lõpuks üksikuiks.
Paralleelselt Peremuhhinos toimuvaga käis põnev seltsielu ka Moskvas. Nikolai I aja Venemaal olid teisimõtlemise kraanid tugevalt kinni keeratud. Nii üritasid noored ja vanad intelligendid sobituda kuidagi kontrolliva ühiskonnaga, lootuses samal ajal ise ellu jääda. Kindlasti läheb see temaatika II osas edasi.
Siinkohal jääb minu jutt katki. Postimehest ja Sirbist leiab palju põhjalikkumaid ja täpsemaid arvutusi, millega võistlema ma ei hakka. Kuid Utoopia ranniku I osa soovitan kindlasti vaadata. Tükk on põhjaliku ajalootunni eest. Kavagi oli niivõrd põhjalik, et see 2 eurot tundus kuidagi vähe tasuda. Ootan juba mai algust.
Võib vast öelda, et lavastuse vorm oli soliidne. Puudus küll suurem stiililine intrigeerimine, kuid huvitavaid lahendusi jagus. Mõned jantlikumad kohad etenduses tundusidki kuidagi otsitud ja seega ei andnud üldpildile midagi head juurde. Lavakujundus (sinna hulka käib kuidagimoodi ka K.Orro) oli kena.
Selliste suure trupiga tükkidel on tihti oht, et osad rollid jäävadki lõpuni välja mängimata. L.Lassi inglannast guvernant, osad Herzeni rühma poisid ja mõned õed Bakuninatest olidki veidi tagaplaanil, kuid ega kõik ei saagi olla õhtu staarid. Kindlasti saab eriliselt esile tõsta A.Lutsepa, P.Oja, T.Teplenkovi ja J.Rekkori mängu.
Loo keskmes oli Bakuninite aadliperekond Peremuhhino mõisast Tveri linna lähistelt. Perepea (Lutsepp) pidas end oma laste ja 500st pärisorisest hinge hoidjaks ja kaitsejaks. Vana mõisahärra oli haritud ja heatahtlik, pakkudes oma lastele kõike. Tema abikaasa (P.Kalda) oli selline blondiinike, nagu P.Kalda tihtipeale ikka. Tõnn Lambi Mihhail Bakunin mulle üldse ei meeldinud. Selline isekas tüüp, kes oma hüplikku meele ja teiste kulul elamisega ajas lausa närvi. See ei olnud muidugi otseselt Lambi süü. Kavalehe järgi ei jäänud ajaloolisest isikust nii kehva muljet. Samuti suutis perepoeg ära nullida oma õdede võimalikud kosjasobitused, nii jäidki õekesed-kaunid lõpuks üksikuiks.
Paralleelselt Peremuhhinos toimuvaga käis põnev seltsielu ka Moskvas. Nikolai I aja Venemaal olid teisimõtlemise kraanid tugevalt kinni keeratud. Nii üritasid noored ja vanad intelligendid sobituda kuidagi kontrolliva ühiskonnaga, lootuses samal ajal ise ellu jääda. Kindlasti läheb see temaatika II osas edasi.
Siinkohal jääb minu jutt katki. Postimehest ja Sirbist leiab palju põhjalikkumaid ja täpsemaid arvutusi, millega võistlema ma ei hakka. Kuid Utoopia ranniku I osa soovitan kindlasti vaadata. Tükk on põhjaliku ajalootunni eest. Kavagi oli niivõrd põhjalik, et see 2 eurot tundus kuidagi vähe tasuda. Ootan juba mai algust.
Tuesday, April 9, 2013
"Suvi ja suits"
Rakvere Teatri "Suvi ja suits" pani tundma, et tegelikult mulle meeldivad ilusad lood. Hästi mängitud, kena lavakujundus, kenad inimesed. Hiljem oli öises Karlovas midagi, mille üle mõtiskleda. Teatrist välja minnes oli kindel soov midagi kirjutada, nüüd aga on taas segadus..
Lugu siis sellest, kuidas lapsepõlvesõbrad, erineva elukogemuse ja mõtteviisiga, otsisid viisi, kuidas leida üksteist. Vaga kirikuõpetaja tütar Alma (N.Lohk) oli lootnud leida kedagi, kes täidaks ta hinge. Isa karmi pilgu all kasvanud neiu ootas kedagi, kes oleks talle igaveseks vaimne kaaslane. Ilma näinud noorest arstist elumees John (K.Viiding) oli mõistuseinimene, kes kardab oma hinge. Koos sellega on tal raskusi ka Alma vastu tõeliselt aus olla. Aeg möödus, kuid kummalgi ei jätkunud julgust lõpuni minna. Mõlemad leiavad küll oma peidus olnud pooled, kuid mitte üksteist. Lõpp andis taas lootust, sest näitas, et alati tulevad uued võimalused, millest kinni haarata. Etendus näitas, kui keeruline on teisele inimesele oma tõelisi sihte selgeks teha. Kui nüüd endast rääkida, siis hoolimata kõigest, võin end õnnelikuks inimeseks pidada, sest olen tundnud kõiki need tundeid. Vast seepärast mulle tükk väga hinge läkski.
Head rollid tegid ka kõrvalosades T.Mälberg, V.Väli ja A.Rahkema jt. Alma ema kerge lapsemeelsus jäi mulle lõpuni arusaamatuks. St. kas äkki mängis ema ka loos. Sest taolise kontrollifriigist mehe kõrval elada paneb ehk ka tugevama inimese proovile. Lapsik käitumine lubas naisel käituda ja öelda asju oma äranägemise järgi, pehmendades nii kirikuõpetaja rangust. Kuigi loos polnud ühtegi väga halba tegelast, siis Alma isa tegelaskuju mulle ei meeldinud. Kui Jumal näeb kõike, miks on siis meil vaja vaga inimest, kes meile pidevalt seda meelde tuletab ja käitumist jälgib?
Ühesõnaga - meeldiv õhtu. Igaviku, inglite ja armastuse teema on alati teretulnud.
Lugu siis sellest, kuidas lapsepõlvesõbrad, erineva elukogemuse ja mõtteviisiga, otsisid viisi, kuidas leida üksteist. Vaga kirikuõpetaja tütar Alma (N.Lohk) oli lootnud leida kedagi, kes täidaks ta hinge. Isa karmi pilgu all kasvanud neiu ootas kedagi, kes oleks talle igaveseks vaimne kaaslane. Ilma näinud noorest arstist elumees John (K.Viiding) oli mõistuseinimene, kes kardab oma hinge. Koos sellega on tal raskusi ka Alma vastu tõeliselt aus olla. Aeg möödus, kuid kummalgi ei jätkunud julgust lõpuni minna. Mõlemad leiavad küll oma peidus olnud pooled, kuid mitte üksteist. Lõpp andis taas lootust, sest näitas, et alati tulevad uued võimalused, millest kinni haarata. Etendus näitas, kui keeruline on teisele inimesele oma tõelisi sihte selgeks teha. Kui nüüd endast rääkida, siis hoolimata kõigest, võin end õnnelikuks inimeseks pidada, sest olen tundnud kõiki need tundeid. Vast seepärast mulle tükk väga hinge läkski.
Head rollid tegid ka kõrvalosades T.Mälberg, V.Väli ja A.Rahkema jt. Alma ema kerge lapsemeelsus jäi mulle lõpuni arusaamatuks. St. kas äkki mängis ema ka loos. Sest taolise kontrollifriigist mehe kõrval elada paneb ehk ka tugevama inimese proovile. Lapsik käitumine lubas naisel käituda ja öelda asju oma äranägemise järgi, pehmendades nii kirikuõpetaja rangust. Kuigi loos polnud ühtegi väga halba tegelast, siis Alma isa tegelaskuju mulle ei meeldinud. Kui Jumal näeb kõike, miks on siis meil vaja vaga inimest, kes meile pidevalt seda meelde tuletab ja käitumist jälgib?
Ühesõnaga - meeldiv õhtu. Igaviku, inglite ja armastuse teema on alati teretulnud.
Tuesday, March 26, 2013
Rakvere Teater "Jane Eyre"
Charlotte Bronte "Jane Eyre" tundus lapsepõlves rohkem plikadele mõeldud olevat, nii ei ole ma teosega ise kokku puutunud. Teise õe, Emily Bronte "Vihurimäe"ga sain ka teatris (st Alatskivil) esmakordselt kokku ja nähtu meeldis. Nii ei kahelnud ma pikalt kui teadetetulbalt leidsin kuulutuse, et Rakvere tuleb Tartusse. Pileti hind tundus küll veidi liialt soolane, kuid nähtu oli ka seda väärt. Rakvere Teatri "Jane Eyre" paelus algusest lõpuni.
Polnud just üllatav - tegu oli armastuslooga, millesse oli pikitud ka kibedamaid noote. Loos oli ühendatud Jane Eyre mälestused ja olevik. Mulle, kes ma asjast varem mõhkugi ei taibanud, oli väga huvitav. Ses mõttes ei osanud teada, millal toimub kulminatsioon, millal kurb ja millal rõõmus sündmus. Ja kuna pinget ja ootamist jagus, siis läks ju hästi. Lõpp oli ehk üle ootuste rahulik. Teatris olnud tuttavad "Jane Eyre" sõbrad küll veidi kurtsid, et mingid teose osad oli liialt vähe esile toodud, kuid õnneks või kahjuks mul võrdlusmaterjal puudub.
Lavastuses oli nii laulu ja tantsu, rõõmu kui ka kurbust. Lavastus oli liikuv, kasutatud oli erinevaid võtteid, samas ei unustatud ära lugu. Kõik see oli küll veidi nurgeline (st lavastuse stiil tegi kohati suuri hüppeid ühest nurgast teise), kuid see oli pigem hea. Muusikalised vahepalad, milles oli D.Kareva, K.Kanguri ja H.Talviku tekste, olid ilusad. Ma üldiselt küll eelistan, et näitlejad laval mikrofone ei kasutaks, kuid ega see häirinud ka. Lihtsalt vahepeal oli kahtlus, et kas see kõik, mis kostab on ikka live-s. Üldine ülesehitus oli mõistlik - esimesele pikemale vaatusele järgnes kaks lühemat - see andis aega end vahepeal välja puhata, sest etendus kestis üle 3,5 tunni. Üldiselt meeldis ka kujundus - lihtsad vahendid, aga töötas. Mingid asjad jäid küll küsimusteks - miks antud mustad kastid - baldahiinvoodid tegid läbi just taolised mutatsioonid vms.
Näitlejad tegid kõik üle keskmise rollid. Huvitav oli vaadata, kuidas lavalolijad eri rollidega hakkama saavad. Eriti tõstaks kindlasti esile Ü.Lichtfeldi, kes suutis oma vaba olekuga isegi ühe oma negatiivse rolli humoorikaks mängida. Samuti Kaljujärve, kes mõjus oma ainsas rollis usutav. Noor Jane Eyre - st. M.Mesipuu tunduski selline malbe ja aus, teda oli ilus vaadata. Eakam Jane (H.Annast) oli lisaks elutark. Just eakamat Jane'i oleks ma tahtnud lavastuse ajal rohkem jälgida, tema olekut sellel ajal kui mälestuspildid laval olid. Nad kaks sobisid väga hästi kokku.
Ühesõnaga - tänapäevases võtmes klassika - mulle kui lihtsale teatrisõbrale meeldis.
Polnud just üllatav - tegu oli armastuslooga, millesse oli pikitud ka kibedamaid noote. Loos oli ühendatud Jane Eyre mälestused ja olevik. Mulle, kes ma asjast varem mõhkugi ei taibanud, oli väga huvitav. Ses mõttes ei osanud teada, millal toimub kulminatsioon, millal kurb ja millal rõõmus sündmus. Ja kuna pinget ja ootamist jagus, siis läks ju hästi. Lõpp oli ehk üle ootuste rahulik. Teatris olnud tuttavad "Jane Eyre" sõbrad küll veidi kurtsid, et mingid teose osad oli liialt vähe esile toodud, kuid õnneks või kahjuks mul võrdlusmaterjal puudub.
Lavastuses oli nii laulu ja tantsu, rõõmu kui ka kurbust. Lavastus oli liikuv, kasutatud oli erinevaid võtteid, samas ei unustatud ära lugu. Kõik see oli küll veidi nurgeline (st lavastuse stiil tegi kohati suuri hüppeid ühest nurgast teise), kuid see oli pigem hea. Muusikalised vahepalad, milles oli D.Kareva, K.Kanguri ja H.Talviku tekste, olid ilusad. Ma üldiselt küll eelistan, et näitlejad laval mikrofone ei kasutaks, kuid ega see häirinud ka. Lihtsalt vahepeal oli kahtlus, et kas see kõik, mis kostab on ikka live-s. Üldine ülesehitus oli mõistlik - esimesele pikemale vaatusele järgnes kaks lühemat - see andis aega end vahepeal välja puhata, sest etendus kestis üle 3,5 tunni. Üldiselt meeldis ka kujundus - lihtsad vahendid, aga töötas. Mingid asjad jäid küll küsimusteks - miks antud mustad kastid - baldahiinvoodid tegid läbi just taolised mutatsioonid vms.
Näitlejad tegid kõik üle keskmise rollid. Huvitav oli vaadata, kuidas lavalolijad eri rollidega hakkama saavad. Eriti tõstaks kindlasti esile Ü.Lichtfeldi, kes suutis oma vaba olekuga isegi ühe oma negatiivse rolli humoorikaks mängida. Samuti Kaljujärve, kes mõjus oma ainsas rollis usutav. Noor Jane Eyre - st. M.Mesipuu tunduski selline malbe ja aus, teda oli ilus vaadata. Eakam Jane (H.Annast) oli lisaks elutark. Just eakamat Jane'i oleks ma tahtnud lavastuse ajal rohkem jälgida, tema olekut sellel ajal kui mälestuspildid laval olid. Nad kaks sobisid väga hästi kokku.
Ühesõnaga - tänapäevases võtmes klassika - mulle kui lihtsale teatrisõbrale meeldis.
Sunday, March 24, 2013
Viljandi Ugala "Sajand"
Tänast Sakalat lugedes tekkis uitmõte minna T.Õnnepalu kirjutatud ja M.Kasterpalu lavastatud tükki nimega "Sajand" vaatama. Kuna kell oli hiline, siis helistasin Ugala kassasse ja juhtumisi sain veel tasuta pileti esikale.
Teosest jäi natuke toores mulje. Tegevused olid ehk liialt sirgjoonelised (? ei leia paremat sõna), st räägiti ükshaaval või paari kaupa, ühed lõpetasid ja siis teised alustasid, suuremad üllatused jäid tulemata. Samas ajalooline joon oli huvitav. Baltisakslaste ja eestlaste vaheliste suhete teema on praegu päris popp. Tegevus arenes ajapiltidena, algul 1913, siis maailmasõja lõpp, Eesti Wabariigi aeg kuni lõpuks tänapäevani välja. Kokku kestis etendus 3 ja pool tundi ning kui väga tahta, siis saaks kremplit koomale tõmmates päris hea tüki. Vahepeal oli tunne, et vaataks Tujurikkuja "Õnne 13" sketši, tühja aega oli piisavalt. Iseenesest võib sissejuhatavat esimest vaatust isegi huvitavamakski pidada, teine vaatus hakkas venima. Mõned lõigud lõikaks mina välja (õnneks pole see võimalik). Kuid nagu öeldud - esimese korra kohta võib teatud vajakajäämisi lubada ja tegelikult sisu asjal on. Üheks plussiks võib pidada lavakujundust. See oli küll suhteliselt lihtne, kuid siiski ilus silmale vaadata.
Kuna Ugalas eriti tihti ei käis, siis on osad näitlejad suhteliselt tundmata. Aga halvasti ei mänginud otseselt keegi, vb M.Rämmeld oli enda kohta veidi puine. Tore oli, et Kultuuriakadeemia noored olid lavastusse kaasatud. Mängisid ehk isegi kenamini kui mõni eakam. V.Kirs lapsena meenutas mulle küll DiCapriot autistliku vennana filmist ”Mida sööb Gilbert Grape”, kuid tema viimane kõnelus oli isegi v.hea. Sellega võikski tegelt kogu lavastus lõppeda. L.Komissarov jällegi on tore tädi, kellel lööb üks Laine alati välja.
Kokkuvõtvalt - ei saa öelda, et maha visatud aeg. Mõtted aja ja inimeste kaduvusest on minugi pead viimased kuud vallanud. Eks see anna kinnitust, et oleme looduse orgaaniline osa ja see on ainult hea...
Sunday, March 17, 2013
Vanemuine "Üksildane lääs"
"Üksildane lääs" on Vanemuise mõistes üks üle keskmise tükk. Musta huumoriga itk ja hala tervelt kaks tundi jutti. Leenan Iirimaal tundus ka varem üks lootusetu kant. Juba Rakvere Teatri lugu kaunitarist ja tema emast näitas seda. Kuid Vanemuine viis vaesuse ja kannatuse kõrgemale tasemele.
Loos oli pinget. Kaks venda, kirikuõpetaja ja armastust otsiv koolitüdruk. Vimm, rääkimata lood, andestus?, kättemaks. Kisselli asemel oli puskar, õnnetu armastus jäi.
Igal tegelasel oli varjatud pool, mis ajapikku avalikuks tuli. Näitlejad, eriti Mähar, mängisid usutavalt. Vendadel Colemanil (Kuntsel) ja Valenel (Mähar) oli "igavese vaesuse sündroom", st. põhimõte, et "ise ei saa, aga teisele ka ei anna" või siis "kui ma pole õnnelik, siis ka sina mitte". Seetõttu olid nad kokku loodud, mõjudes nii koomiliseltki. Kütsari kirikuõpetaja Walsh..ei st. Welsh eieijah Welsh (toda nimemängu oli küll liiast) oli kõige positiivseim tegelane. Kuid siiski liialt mandunud enda ja kõrvaliste probleemide pärast, et kohati võis isegi veidi rumal tunduda. Kuna minul taoline usk puudub, siis ei pruugi ka Welshist lõpuni aru saada. Samamoodi algul lootusrikas, hiljem meeleheitel Maria (Port) oli kohati nagu mingist muust loost. Tema rumaluseks võib pidada noorust või siis sündimist valesse paika.
Lavakujundus andis vaesustundele palju jõudu juurde. Samas oli traagilist (mängu) liiga palju. Lavastuses oli liialt äratuntavat iiripärast, mida poleks vaja. Kava oleks võinud olla põhjalikum. Üldhinnang - tore meelelahutus.
Loos oli pinget. Kaks venda, kirikuõpetaja ja armastust otsiv koolitüdruk. Vimm, rääkimata lood, andestus?, kättemaks. Kisselli asemel oli puskar, õnnetu armastus jäi.
Igal tegelasel oli varjatud pool, mis ajapikku avalikuks tuli. Näitlejad, eriti Mähar, mängisid usutavalt. Vendadel Colemanil (Kuntsel) ja Valenel (Mähar) oli "igavese vaesuse sündroom", st. põhimõte, et "ise ei saa, aga teisele ka ei anna" või siis "kui ma pole õnnelik, siis ka sina mitte". Seetõttu olid nad kokku loodud, mõjudes nii koomiliseltki. Kütsari kirikuõpetaja Walsh..ei st. Welsh eieijah Welsh (toda nimemängu oli küll liiast) oli kõige positiivseim tegelane. Kuid siiski liialt mandunud enda ja kõrvaliste probleemide pärast, et kohati võis isegi veidi rumal tunduda. Kuna minul taoline usk puudub, siis ei pruugi ka Welshist lõpuni aru saada. Samamoodi algul lootusrikas, hiljem meeleheitel Maria (Port) oli kohati nagu mingist muust loost. Tema rumaluseks võib pidada noorust või siis sündimist valesse paika.
Lavakujundus andis vaesustundele palju jõudu juurde. Samas oli traagilist (mängu) liiga palju. Lavastuses oli liialt äratuntavat iiripärast, mida poleks vaja. Kava oleks võinud olla põhjalikum. Üldhinnang - tore meelelahutus.
Saturday, March 9, 2013
2012.a. teatriaasta lõpetuseks
Järjehoidmiseks kirjutan väga lühidalt eelmise aasta lõpus külastatud teatritükkidest. Aasta lõpus (st oktoobri algusest) sai võetud ka eraeluline teatripuhkus (kestis kokku üle 3 kuu). Üldiselt võin eelmisel aastal nähtuga rahule jääda, isegi 5 kehvema seas leiab selliseid lavastusi, mis paremal päeval võiksid kõrgemal olla.
Kronoloogilises järjekorras (september-oktoobri algus):
Tallinna Linnateater "Maailmale nähtamatud pisarad" - Üks hea teatrielamus Draamafestivalilt. Ma ei pea seda küll eelmise aasta lemmikuks, kuid samas saan aru, miks Tšehhovi piltidest koosnenud lavastus niivõrd rahvale peale läheb. Ehedad humoorikad lood vene inimeste argipäevast lahutasid mõtted ja tõmbasid kaasa. Tore oli see, et karakterites võis ära tunda iseennast oma heade ja pahedega. Linnateatri trupp on ühtlaselt tugev. Meeldis ajalehe vormis kava.
Endla "Nähtamatu maja" - tore Eestimaine tükk, kuid veidi liiga läbinähtav ja igav. Mulle meeldisid vanemad näitlejad, eelkõige Helle Kuningas, veidi ka Taalmaa. Muu oli nii nagu oli - etendus, mille kohta polegi midagi öelda. Võiks, aga pole tarvis.
Draamateater "Kuni inglid sekkuvad" - Oh issand! Mulle üldiselt U.Uusbergi looming on meeldinud, kuid seekord oli kõike liiga palju. Niivõrd palju erinevaid seosetuid lugusid, üksteisest mööda rääkivaid inimesi (ma saan ju aru, et see võis olla eesmärk). Täiesti segane (ei mingit nähtavat seost), samuti pikad tühjad vestlused. Vähemalt Tõnu Ojaga võib rahule jääda. Mulle väga meeldib hea absurd, kuid...Ühesõnaga - kui saaks, siis küsiks piletiraha tagasi (ehk ainus selline lavastus terve 2012. aasta jooksul. Kõige hullem oli see, et vaatamata katsetele magama jääda, ei tulnud see välja. Nüüd vaatan aga lahtiste silmadega Draamateatri repertuaari, et Inglite sekkumise puudutus maha pesta.
Ugala "Mee hind" - Hea ja eestimaine. Neli meest oma lugudega. Mitte küll mingi lavastuslik tipp, kuid hinge läks. Seetõttu ka aasta kokkuvõttes teiste heade lavatükkide seas nii kõrge esikümne koht. Sarnaselt "nähtamatute pisaratega" oli lavastus erinevatest piltidest kokku klopsitud. Seekord Eesti inimesi kujutavalt. Eriti meeldis esimene pilt kui Aarne Soro mee hinnast räägib. Kogu lugu oli kurbnaljakas, vahel üks pool peal, siis teine. Kõigis stseenides oli midagi mõtlemapanevat. Ja südamlikku. Midagi üksinduselaadset. Inimestevahelisi suhted olid sellised maised, maainimese omad. Praegusel hetkel tagasi mõeldes, siis tunnen minagi end neis meestes ära. Muusikaline pool oli hea.
Tallinna Linnateater "Aeg ja perekond Conway" - Nüganen omas väga heas võtmes. Ilusad inimesed, ilus kujundus, haarav lugu. Mitte midagi erilist küll, st. et ei tuldud välja millegi uuega, kuid teostus oli vägev. Kogu trupilt väga hea mäng. Eriti naistelt. Nemad olid muidugi ka kõige ilusamad. Eriti U.Ratasepp. No teised neiud samuti. Ema loomulikult ka, kuid tema tegelaskuju hakkas mind lõpuks häirima (st. hästi mängitud). Mehed mängisid ühtlaselt hästi. A.Kõrve üllatas. Tema tegelaskuju oli U.Rataseppa kõrval kõige südamlikum. Nende kahega ehk võrdleks soovunelmais ennastki. Samas oli tal mõnigi viga, millest tahaks ka enda juures lahti saada. M.Toome meeldis ka, kuigi tema tegelaskuju võib ka negatiivsena võtta. Lavakujundus, valgustus ja kõik sinna juurde kuuluv olid väga kenad. Aeg ja perekond Conway pileteid jahtisime neiuga pikalt, väga hea, et lõpuks märki sai tabatud.
Vanemuine "Tappa laulurästast" - 2012.a. Vanemuise teatri kõige parem lavastus. Südamlik pilk lapse mõttemaailma. Muidugi toimus lugu minevikus ja võõral mandril. Kuid inimese olemus kipub vahemaadele vaatamata samaks jääma. Täiskasvanuks saades kipume laste mõtlemisvõimet alahindama. Kuigi enamasti pole sellel mingit alust. Ei hakka pikalt leierdama, vähemalt on Vanemuises ka midagi, mis vaadata sünnib. Meeldis kava.
Vanemuine "Oblomov" - Vene klassika, sellisest vanas "heas" Vanemuise keskmises vormis. Rein Pakk mulle üldiselt näitlejana ei istu. See tähendab, kui ta just iseennast ei mängi. Ta on liialt enda nägu. "Rein Pakk otsib naist" oli ju väga tore. Tore oli näha, et. L.Pulk ja P.Strandberg on toonud Vanemuisesse veidi nooruslikkust ja energiat. Seda seetõttu, et kõik need Kõivud, Adlased ja Luiged tavapäraselt oma latti kõrgele ei tõsta. Jaanovits üllatas seekord positiivselt.
Omblomov on lugu ühest vene aadlikust, kes oli harjunud elama pärandustest ja sugulaste-tuttavate armust. Seetõttu oli mehest saanud tahtejõuetu ja lodev tüüp, kellele meelistegevuseks unistamine ja kasutamata võimalustest mõtlemine. Isegi aadli meelelahutused ja seltskond ei pakkunud Oblomovile leevendust. Ka korraks ärganud armumine ilusasse ja arukasse Olgasse (L.Pulk) vajus vanade harjumuste tõttu mutta (kuigi lootust justkui oli). Lavastus ise oli selline harju keskmine, kuid tekitas vähemalt hiljem soovi enda sisse vaadata.
Kokkuvõtvalt: 2012a.
Minu TOP 10:
1. Gerda Kordemetsa "Pruutide kool"
2. Von Krahl "Gilgameš
3. Tallinna Linnateater "Aeg ja perekond Conway"
4. Von Krahl "13"
5. VAT Teater "Hea, paha, inetu"
6. Rakvere teater "Lilled Algernonile"
7. Ugala "Tuul pajuokstes"
8. Vanemuine "Tappa laulurästast"
9. Endla "Boyband"
10. Ugala "Mee hind"
.
.
.
Minu alumine 5:
36. NO99 "Iphigeneia Aulises"
37. Vanemuine "Inimese parimad sõbrad"
38. Endla "Seljatas sada meest"
39. Endla "Nähtamatu maja"
40. Draamateater "Kuni inglid sekkuvad"
Kronoloogilises järjekorras (september-oktoobri algus):
Tallinna Linnateater "Maailmale nähtamatud pisarad" - Üks hea teatrielamus Draamafestivalilt. Ma ei pea seda küll eelmise aasta lemmikuks, kuid samas saan aru, miks Tšehhovi piltidest koosnenud lavastus niivõrd rahvale peale läheb. Ehedad humoorikad lood vene inimeste argipäevast lahutasid mõtted ja tõmbasid kaasa. Tore oli see, et karakterites võis ära tunda iseennast oma heade ja pahedega. Linnateatri trupp on ühtlaselt tugev. Meeldis ajalehe vormis kava.
Endla "Nähtamatu maja" - tore Eestimaine tükk, kuid veidi liiga läbinähtav ja igav. Mulle meeldisid vanemad näitlejad, eelkõige Helle Kuningas, veidi ka Taalmaa. Muu oli nii nagu oli - etendus, mille kohta polegi midagi öelda. Võiks, aga pole tarvis.
Draamateater "Kuni inglid sekkuvad" - Oh issand! Mulle üldiselt U.Uusbergi looming on meeldinud, kuid seekord oli kõike liiga palju. Niivõrd palju erinevaid seosetuid lugusid, üksteisest mööda rääkivaid inimesi (ma saan ju aru, et see võis olla eesmärk). Täiesti segane (ei mingit nähtavat seost), samuti pikad tühjad vestlused. Vähemalt Tõnu Ojaga võib rahule jääda. Mulle väga meeldib hea absurd, kuid...Ühesõnaga - kui saaks, siis küsiks piletiraha tagasi (ehk ainus selline lavastus terve 2012. aasta jooksul. Kõige hullem oli see, et vaatamata katsetele magama jääda, ei tulnud see välja. Nüüd vaatan aga lahtiste silmadega Draamateatri repertuaari, et Inglite sekkumise puudutus maha pesta.
Ugala "Mee hind" - Hea ja eestimaine. Neli meest oma lugudega. Mitte küll mingi lavastuslik tipp, kuid hinge läks. Seetõttu ka aasta kokkuvõttes teiste heade lavatükkide seas nii kõrge esikümne koht. Sarnaselt "nähtamatute pisaratega" oli lavastus erinevatest piltidest kokku klopsitud. Seekord Eesti inimesi kujutavalt. Eriti meeldis esimene pilt kui Aarne Soro mee hinnast räägib. Kogu lugu oli kurbnaljakas, vahel üks pool peal, siis teine. Kõigis stseenides oli midagi mõtlemapanevat. Ja südamlikku. Midagi üksinduselaadset. Inimestevahelisi suhted olid sellised maised, maainimese omad. Praegusel hetkel tagasi mõeldes, siis tunnen minagi end neis meestes ära. Muusikaline pool oli hea.
Tallinna Linnateater "Aeg ja perekond Conway" - Nüganen omas väga heas võtmes. Ilusad inimesed, ilus kujundus, haarav lugu. Mitte midagi erilist küll, st. et ei tuldud välja millegi uuega, kuid teostus oli vägev. Kogu trupilt väga hea mäng. Eriti naistelt. Nemad olid muidugi ka kõige ilusamad. Eriti U.Ratasepp. No teised neiud samuti. Ema loomulikult ka, kuid tema tegelaskuju hakkas mind lõpuks häirima (st. hästi mängitud). Mehed mängisid ühtlaselt hästi. A.Kõrve üllatas. Tema tegelaskuju oli U.Rataseppa kõrval kõige südamlikum. Nende kahega ehk võrdleks soovunelmais ennastki. Samas oli tal mõnigi viga, millest tahaks ka enda juures lahti saada. M.Toome meeldis ka, kuigi tema tegelaskuju võib ka negatiivsena võtta. Lavakujundus, valgustus ja kõik sinna juurde kuuluv olid väga kenad. Aeg ja perekond Conway pileteid jahtisime neiuga pikalt, väga hea, et lõpuks märki sai tabatud.
Vanemuine "Tappa laulurästast" - 2012.a. Vanemuise teatri kõige parem lavastus. Südamlik pilk lapse mõttemaailma. Muidugi toimus lugu minevikus ja võõral mandril. Kuid inimese olemus kipub vahemaadele vaatamata samaks jääma. Täiskasvanuks saades kipume laste mõtlemisvõimet alahindama. Kuigi enamasti pole sellel mingit alust. Ei hakka pikalt leierdama, vähemalt on Vanemuises ka midagi, mis vaadata sünnib. Meeldis kava.
Vanemuine "Oblomov" - Vene klassika, sellisest vanas "heas" Vanemuise keskmises vormis. Rein Pakk mulle üldiselt näitlejana ei istu. See tähendab, kui ta just iseennast ei mängi. Ta on liialt enda nägu. "Rein Pakk otsib naist" oli ju väga tore. Tore oli näha, et. L.Pulk ja P.Strandberg on toonud Vanemuisesse veidi nooruslikkust ja energiat. Seda seetõttu, et kõik need Kõivud, Adlased ja Luiged tavapäraselt oma latti kõrgele ei tõsta. Jaanovits üllatas seekord positiivselt.
Omblomov on lugu ühest vene aadlikust, kes oli harjunud elama pärandustest ja sugulaste-tuttavate armust. Seetõttu oli mehest saanud tahtejõuetu ja lodev tüüp, kellele meelistegevuseks unistamine ja kasutamata võimalustest mõtlemine. Isegi aadli meelelahutused ja seltskond ei pakkunud Oblomovile leevendust. Ka korraks ärganud armumine ilusasse ja arukasse Olgasse (L.Pulk) vajus vanade harjumuste tõttu mutta (kuigi lootust justkui oli). Lavastus ise oli selline harju keskmine, kuid tekitas vähemalt hiljem soovi enda sisse vaadata.
Kokkuvõtvalt: 2012a.
Minu TOP 10:
1. Gerda Kordemetsa "Pruutide kool"
2. Von Krahl "Gilgameš
3. Tallinna Linnateater "Aeg ja perekond Conway"
4. Von Krahl "13"
5. VAT Teater "Hea, paha, inetu"
6. Rakvere teater "Lilled Algernonile"
7. Ugala "Tuul pajuokstes"
8. Vanemuine "Tappa laulurästast"
9. Endla "Boyband"
10. Ugala "Mee hind"
.
.
.
Minu alumine 5:
36. NO99 "Iphigeneia Aulises"
37. Vanemuine "Inimese parimad sõbrad"
38. Endla "Seljatas sada meest"
39. Endla "Nähtamatu maja"
40. Draamateater "Kuni inglid sekkuvad"
Wednesday, March 6, 2013
Tartu Uus Teater "Autori surm"
Üle aegade sai esikal käidud. Selleks siis Tartu Uus Teater "Autori surm". "IrdK" ja "Raudmees" on mu ootused nii ära hellitanud, et viimased Uue Teatri lavastused pole nende tasemele küündinud. Seetõttu läksin Laiale tänavale suhteliselt vabade mõtetega.
Vahepeal on aga teater pidanud lühikese pausi. Tundub, et I.Põllu on teinud mingid järeldused ja alustanud uue hooga. See, mida etendus pakkus ei oskagi kohe sõnadesse panna. Tundub, et annab minna vaid veel paremaks.
Huvitav ruumilahendus - vaade oli ukse poole. See andis näitlejatele võimaluse vabalt sisse ja välja liikuda (korraks sai ka tänaval viibijad etendusest osa). Kaasatud oli kogu maja, samuti ei unustatud maja enda ajalugu.Väga nauditavad olid erinevad lavastuslikud võtted. Näiteks sai filmikarbist ühel hetkel sigaretitoos, siis pläsku. Siis pläskukaanest kabenupp, siis mängukaart, doomino, malend, filmikarbist aga malekell jne.Meeldis, et fiktsioonides jäid suitsud süütamata. Muusikaline pool meeldis niikuinii, kuid ka seal oli väga lahedaid lahendusi. Ardo-Ran Varrese kaasatus oli kindlasti üks plusse.
Tükk fantaseeris R.Valgre võimalike eluteede vahel, mis oleksid kõik võinud juhtuda kui helilooja poleks niivõrd noorelt surnud. Lood olid kaasakiskuvad, kohati ülimalt humoorikad, siis jälle kurvastavad. Üritati leida vastust küsimusele, kas Valgre oleks ka edasi elades jäänud eestlaste muusikamaailma romantiliseks kangelaseks? Või oleks elu teinud Valgrest suure tunnustatud helilooja või hoopis allakäinud joodiku. Mis oleks saanud Valgre loominguga? Kõik need paljud väljamõeldud loo olid huvitavad ja mõtlemapanevad. Ainus oht, mis etenduse ajal mul tekkis, oli see, et kuidas see hea kõik kokku võetakse. Ja plaksti - reaalselt toimunu sobis selleks väga hästi. Hiljem koju kõndides oli pea mõtteid täis.
Mart Aas, Helgur Rosenthal ja Ardo-Rannes moodustasid laval väga tugeva koosluse, mida oli lust vaadata. Rohkem ei räägi, sest seda tükki tasub kindlasti oma silmaga näha. Ehk saab siis vastuse küsimusele, et kas tulevik on vaid oleviku pikendus? Või midagi enamat.
Vahepeal on aga teater pidanud lühikese pausi. Tundub, et I.Põllu on teinud mingid järeldused ja alustanud uue hooga. See, mida etendus pakkus ei oskagi kohe sõnadesse panna. Tundub, et annab minna vaid veel paremaks.
Huvitav ruumilahendus - vaade oli ukse poole. See andis näitlejatele võimaluse vabalt sisse ja välja liikuda (korraks sai ka tänaval viibijad etendusest osa). Kaasatud oli kogu maja, samuti ei unustatud maja enda ajalugu.Väga nauditavad olid erinevad lavastuslikud võtted. Näiteks sai filmikarbist ühel hetkel sigaretitoos, siis pläsku. Siis pläskukaanest kabenupp, siis mängukaart, doomino, malend, filmikarbist aga malekell jne.Meeldis, et fiktsioonides jäid suitsud süütamata. Muusikaline pool meeldis niikuinii, kuid ka seal oli väga lahedaid lahendusi. Ardo-Ran Varrese kaasatus oli kindlasti üks plusse.
Tükk fantaseeris R.Valgre võimalike eluteede vahel, mis oleksid kõik võinud juhtuda kui helilooja poleks niivõrd noorelt surnud. Lood olid kaasakiskuvad, kohati ülimalt humoorikad, siis jälle kurvastavad. Üritati leida vastust küsimusele, kas Valgre oleks ka edasi elades jäänud eestlaste muusikamaailma romantiliseks kangelaseks? Või oleks elu teinud Valgrest suure tunnustatud helilooja või hoopis allakäinud joodiku. Mis oleks saanud Valgre loominguga? Kõik need paljud väljamõeldud loo olid huvitavad ja mõtlemapanevad. Ainus oht, mis etenduse ajal mul tekkis, oli see, et kuidas see hea kõik kokku võetakse. Ja plaksti - reaalselt toimunu sobis selleks väga hästi. Hiljem koju kõndides oli pea mõtteid täis.
Mart Aas, Helgur Rosenthal ja Ardo-Rannes moodustasid laval väga tugeva koosluse, mida oli lust vaadata. Rohkem ei räägi, sest seda tükki tasub kindlasti oma silmaga näha. Ehk saab siis vastuse küsimusele, et kas tulevik on vaid oleviku pikendus? Või midagi enamat.
Wednesday, February 27, 2013
Unistan!
2013.aasta on lõpetamas oma teist arvestusperioodi. Seni on kõik möödunud varasemat meenutades ja uue elusituatsiooniga harjumisega. Õnneks on palju tööd, mis õhtuks ära väsitab.
Et mitte jääda ajale jalgu, siis alustaks tagasivaatamist selle aasta viimasest kultuurielamusest - nimelt (Ugala ja) Viljandi Kultuuriakadeemia teatrinoorte diplomilavastusest "Unista!tud". Mulle tükk tervikuna meeldis. Mõnda asja oleks saanud veel paremini teha (kohati oli puisust, ülemängimist ja liigset lapsikust), aga arvestada tuleks, et tegemist oli alles lõpetavate õpilastega. Tegevus oli hea tempoga, kohati mõtlik, siis aga naljapakkuv, siiras. Meeldis muusika. Kava oleks võinud olla põhjalikum, sest eriti targemaks see mind kui vaatajat ei teinud ja soovisin rohkem näitlejate kohta infot saada. Kui kedagi esile tõsta, siis ehk nimed Kristian Põldma ja Klaudia Tiitsma.
Et mitte jääda ajale jalgu, siis alustaks tagasivaatamist selle aasta viimasest kultuurielamusest - nimelt (Ugala ja) Viljandi Kultuuriakadeemia teatrinoorte diplomilavastusest "Unista!tud". Mulle tükk tervikuna meeldis. Mõnda asja oleks saanud veel paremini teha (kohati oli puisust, ülemängimist ja liigset lapsikust), aga arvestada tuleks, et tegemist oli alles lõpetavate õpilastega. Tegevus oli hea tempoga, kohati mõtlik, siis aga naljapakkuv, siiras. Meeldis muusika. Kava oleks võinud olla põhjalikum, sest eriti targemaks see mind kui vaatajat ei teinud ja soovisin rohkem näitlejate kohta infot saada. Kui kedagi esile tõsta, siis ehk nimed Kristian Põldma ja Klaudia Tiitsma.
Subscribe to:
Posts (Atom)