Tänast Sakalat lugedes tekkis uitmõte minna T.Õnnepalu kirjutatud ja M.Kasterpalu lavastatud tükki nimega "Sajand" vaatama. Kuna kell oli hiline, siis helistasin Ugala kassasse ja juhtumisi sain veel tasuta pileti esikale.
Teosest jäi natuke toores mulje. Tegevused olid ehk liialt sirgjoonelised (? ei leia paremat sõna), st räägiti ükshaaval või paari kaupa, ühed lõpetasid ja siis teised alustasid, suuremad üllatused jäid tulemata. Samas ajalooline joon oli huvitav. Baltisakslaste ja eestlaste vaheliste suhete teema on praegu päris popp. Tegevus arenes ajapiltidena, algul 1913, siis maailmasõja lõpp, Eesti Wabariigi aeg kuni lõpuks tänapäevani välja. Kokku kestis etendus 3 ja pool tundi ning kui väga tahta, siis saaks kremplit koomale tõmmates päris hea tüki. Vahepeal oli tunne, et vaataks Tujurikkuja "Õnne 13" sketši, tühja aega oli piisavalt. Iseenesest võib sissejuhatavat esimest vaatust isegi huvitavamakski pidada, teine vaatus hakkas venima. Mõned lõigud lõikaks mina välja (õnneks pole see võimalik). Kuid nagu öeldud - esimese korra kohta võib teatud vajakajäämisi lubada ja tegelikult sisu asjal on. Üheks plussiks võib pidada lavakujundust. See oli küll suhteliselt lihtne, kuid siiski ilus silmale vaadata.
Kuna Ugalas eriti tihti ei käis, siis on osad näitlejad suhteliselt tundmata. Aga halvasti ei mänginud otseselt keegi, vb M.Rämmeld oli enda kohta veidi puine. Tore oli, et Kultuuriakadeemia noored olid lavastusse kaasatud. Mängisid ehk isegi kenamini kui mõni eakam. V.Kirs lapsena meenutas mulle küll DiCapriot autistliku vennana filmist ”Mida sööb Gilbert Grape”, kuid tema viimane kõnelus oli isegi v.hea. Sellega võikski tegelt kogu lavastus lõppeda. L.Komissarov jällegi on tore tädi, kellel lööb üks Laine alati välja.
Kokkuvõtvalt - ei saa öelda, et maha visatud aeg. Mõtted aja ja inimeste kaduvusest on minugi pead viimased kuud vallanud. Eks see anna kinnitust, et oleme looduse orgaaniline osa ja see on ainult hea...
No comments:
Post a Comment