Thursday, March 31, 2011

Neljapäev

Täna hommikul oli päris raske tõusta, sain alles 2 öösel magama. Lõpetasin V.Luige "Varjuteatri" lugemise, tegin süüa ja sõitsin M.kooli.
Käisime 3. klassiga Ülenurmel Põllumajandusmuuseumis. Nüüd siis tean minagi, kus kohast tuleb leib ja või. Hobusega sai ka sõita. Vahva.

Homme on naljapäev. Koolis on selle puhul lisaks muudele naljadele kampaania, et poisid tulevad tüdrukute riietes ja tüdrukud vastupidi. Käisin ise ka kaltsus ja sain endale kena pluuse ja kampsuni. Homme hakkan laineid lööma.
Selle nädala mõttetera tuleb ühelt 6. klassi tüdrukult. Vastus õpetaja küsimusele, mida soovivad õpilased uuelt veerandil tundides teha: "Rohkem lebosid tunde, et saaks lollitada ja karjuda". Nii avameelne ei tasuks väga olla oma soovunelmatest rääkides :D

Wednesday, March 30, 2011

Gorgo kingitus

Sellel nädalal on E Tartust eemal koolis. Et igavust peletada, sai täna käidud Vanemuises "Gorgo kingitust" kaemas. Tegu oli lavastuse viimase etenduskorraga, seetõttu kasutasin võimalust veel viimast korda pardale pääseda.
Vanemuist, kui välja arvatud Tartus toimuvad külalisetendused, olen õppinud vältima. Pole küll väga pikaealine teatriskäija, kuid selline "ägedas rahvastiilis" huumor pole ehk väga minu rida. On mõni tükk, mida sooviks siiski tulevikus näha (nt. "Kuningas Richard III", "Tabamata ime", "Rumm ja viin"). Vanemuisest on meelde jäänud ka mõni väga hea tükk, nagu näiteks "Kogutu teosed" ,milles samuti mängis ühte peategelast Külliki Saldre nagu tänagi.

"Gorgo kingitus" meeldis mulle väga. Kurb, ärev, vihaleajav ja lõpuks siiski mõnevõrra õnnelik. Etendus kestis paaegu 3,5 tundi ja selle aja jooksul ei tekkinud kordagi väsimust (kuigi pikk tööpäev selja taga). Lugu arenes-arenes-arenes, oli ettearvamatu, otsis lahendusi ja lõpuks leidiski.

Lugu rääkis naisest (Külliki Saldre), kes rääkis kolme päeva jooksul lugu oma surnud näitekirjanikust mehest (Martin Veinmann) mehe pojale (Tanel Jonas), kes polnud oma isa kordagi näinud. Hoolimata sellest, oli poeg oma isa surma puhul valmis kirjutama temast juba varemalustatud teose, et näidata oma isa kui suurt kunstnikku.
Mida aeg edasi, seda enam koorus lahti tegelik pilt mehest, kelle isekas ja agressiivne loomus järjest süvenes. Mehest, kes ootas oma naiselt (ja kogu üldsuselt) enda kiitmist, arvestamata talle pühendunud abikaasa vajadusi ja ootusi. Mees, kelle tööde sisuks olid suured lood, mis kulmineerusid julm ja "õiglase" kättemaksuga. Naine seevastu püüdis meest julgustada, agressiivsust maha suruda, suutes viia ka mehe näidendeid "vaatajasõbralikuks". Järgnes teoste avalik kiitus, mis viis omakorda isekuse kasvuni...

Näitlejad mängisid hästi. Meeldis ka M. Veinmann, kes oli nagu omas rollis "isakaruna", kes on kõige tugevam ja seetõttu on tal rohkem lubatud. Selline laisa mühaka mulje on seni jäänud temast, kuid eks ma olen vähe näinud ka seni. Külliki Saldre on mulle alati meeldinud, Tanel Jonas oli lihtsalt hea. Samuti taustanäitlejad. Näitekirjaniku ja tema naise isasid mänginud Raivo Adlase ja Ao Peebi kohta on mu arvamused veidi erinevad. R. Adlas ei jätnud erilist muljet, samasugune nagu alati (tema kõne vist häirib mind väga). Ao Peep oli parem, kuid liigne kehakaal mõjub kehvasti. Isegi lindilt tulnud kõne oli hingeldav ja nõrk. Tegelt pean ise ka vaeva nägema, et liigsed kilod kallale ei tuleks ning puusadele "sangad" ei tekiks.

Põnev ja mõtlemapanev etendus. Hästi oli kombineeritud minevik ja olevik, räägitav ja räägitavad, mütoloogia ja reaalsus. Meeldis ka lavakujundus ja kava. Kokkuvõttes on kahju, et nii hea etendus on Vanemuises lavaaega saanud napilt pool aastat ja juba see võetakse maha. Saal ei olnud küll päris täis (osa inimesi kadus ka pärast 1st või 2st vaatust), kuid tundus, et inimesed said puudutatud.

Naljakas on ka see, et järjekordselt sain istuma esiritta (ostsin pileti alles eile) ja päris keskele. Nii kipub olema peaaegu koguaeg. Reedel NO99 "The Rise and Fall of Estonia"t saab siiski kaugemalt jälgida. Millegipärast, olles lugenud arvamusi selle (filmi?)tüki kohta, on sees pisuke kartus ja eelarvamus, et kas tasus ikka osata kallis pilet?! Eks näeb.

Monday, March 14, 2011

Päev Tallinnas

Laupäeval sai üle tüki aja pealinnas käidud. Peamine siht oli Linnateater ja "Jumala Narride Vennaskond". Üldplaanis oli hea vaatemäng, mõningate miinustega. Kas siis 4- või 3+ hindeks nagu õpetajatel ikka hindeid on kombeks panna. Eelmise, 24. Lavaka kursuse nähtud etendused "Arkaadia" ja "Margarita ja Meister" jätsid parema mulje.
Esimene vaatus - natuke hootu, lohisev, plussideks kohatised head kohad, püüdlikud noored näitlejad. Võibolla oli see tingitud sellest, et etenduses oli palju tegelasi, kes oli vaja ära tutvustada. Seetõttu toimus küll pidev sigin-sagin, tegevuskohad, inimesed ja ajad vahetusid, kuid üleüldiselt oli nagu näts suus, mida ei taha veel ära visata. Närida on hea, kuid särts ja maitse on lahtunud.
Teine vaatus - palju tegevust, sügavad mõtted, dramaatilisus, kõik lahtised otsad said kokku seotud. Tasus pikka ootamist, kuid arvan, et materjali oleks võinud natuke koomale tõmmata.

Vinguva viiuli nurk.
Bussijaama WC pannakse kinni kell 23.00. Viimane buss Tartusse (Taisto) sõitis kell 00.00. Bussis polnud ei tuld raamatu lugemiseks, jalatuge (et magades maha ei libiseks), ega WC-d. Õnneks on mul treenitud põis koguaeg kaasas. Kui veel imelised viisud ja õlekõrs samuti alati võtta oleks, siis võiks elu lausa imeliseks pidada.

Monday, March 7, 2011

Kevadpäike võtab võimust

Veebruar on läbi. Läks küllaltki kiirelt, kuid siiski jõudis päris palju korda saata.
Kõige suurem hea meel on praktika lõppemise üle. Novembrist veebruari keskpaigani oli pidevalt midagi teha. Hiljem, juba kohustusest vabanenuna oli päris sidruni tunne - täielik pingelangus, mis kestab ootamatult kaua. Praegu hakkab alles asjaliku tegutsemise ind vaikselt taastuma.
Veebruarikuu lõppu jääb 7 vaadatud uut filmi (mis on minu kohta päris palju), 3 raamatut. Suuskadelgi sai ära käidud.
Kolmapäeval käisime Tartu Uue Teatri "Ird"i vaatamas. Mulle meeldis - hoogne, head rollid, palju kaasamõtlemist, kohati naljakas, kohati kurb, palju oli hääletuid tegevusega stseene, mis esiteks kandsid hästi olustikku edasi, samal ajal lastes tööpäevast väsinud ajul puhata.
Kuna olen sündinud alles pärast inimene Ird'i surma, siis olin kuulnud vaid põgusalt tema nime ja tegevusala. Antud etendus suutis inimlikus võtmes inimesega paremini tuttavaks saada. Tal oli oma nägu- nii head kui vead, samuti sai veidi süüvida inimese isiksusse ja mõttemaailma. Tollest "Ird"'ist sai lõpuks elav inimene, ootuste, lootuste ja põhimõtetega.