onn mägedes

Oh neidis kullast vankris, mis tuhatnelja kihutamas on üksinduse radu, kas kuuled veel mu südamepõhja karjatust? Karjatust, mis kord kostus Sinu suust, sel päiksepaistelisel suvepäeval. Ma nägin Sind, Sa nägid mind. Me pilgud kohtusid. Need mererohelised silmad, mis mulle vastu vaatasid, kui olin just lükanud Su autoteelt. Nii tänulik ja kohmetunud, ehmunud möödunud ohust. Mind tänasid ja embasid ning tänutäheks koduteele teed jooma kutsusid. Minutid möödusid kui poolik sekund, aega sai täis ja läinud sa olidki, ei jõudnud nimegi öelda. Nimetu ilu.

Öö oli pime, seda pealt mina nägin. Unetu ja higine. Miks lasin Sul minna, teatmata kuhu? Tule tagasi! Tule tagasi mu juurde, kus sa tõelisuses pole kunagi olnud. Kas ka meie esimene kohtumine oli tões? Seda peaksid Sina ütlema, sest mina, iseenda mõttemaailmas hullunud, ei või enam selles kindel olla.

Viirastuslik tõde, kas lased mind veel enda poole? Kuuta ööl, nii nagu kord mu unenäos. Ma nägin Sind, Su peent figuuri, toetumas mu aknalauale. Tule, tule mu juurde! Tule mu armsaim õis! Ma olen armuhull, ma tean. Su kätte saama pean!

Tõusen ja jooksen, Su poole sirutan oma käed. Kuid mis ma näen, vaid õhk on mul käes. Avan akna, soe suvetuul, kuid Sind ei ole. Ei täna, homme, kunagi. Vaid unistustes rändad, kullatud püüdmatul vankril.

Nagu värviküllane sügis rullub mu ees lahti me armulugu, mil kahjuks kevadet peab veel surm ootama. Ja siis, kui viimasedki koltund kaselehed vaikselt me armastuse märgiks porri langevad, langeb mu viimane lootus. See pole eal olnud võimalik, me kooskäimise tee, kuid kord, kui meenutan veel raugana neid Sulle mõeldud hetki, siis hakkab puhkuma taas see hell lõunatuul, mis nooruses malbe lõhnana mu ette Su kauni kuju lõi.

Tere

Peaksin tegema ühe ülipika ülevaatliku sissekande, aga oh kui häbi, hetkel ei tule midagi. Piitsa tagumikule ja peoga soola peale!

oihta

Meessoost nänni päev on jõudmas õhtale. Terve päev on olnud mõõdukalt paha olla, küllap ülesuhkrustatusest..

tähelepanek

Täna panin jälle tähele, et harjumused, eriti viletsad, on kiired süvenema ja visad kaduma. Eriti siis, kui olla nö sügisväsimuses. Alles paar nädalat tagasi võisin uhkust tunda, et polegi loengutest meelega luusi pannud. Juba algusest peale oli mul suhtumine nii, et tulebki igal võimalusel kohal käia. Aga kui korra teed endale esimese järeleandmise, siis on teist juba suti lihtsam teha. Nii on ja oli ka minuga. Peale ühte loengut läksin raamatukokku ja enese õigustamiseks veetsin seal raamatute seltsis aega kuni kell kukkus ja loenguni oli minut. Kes see ikka hakkab loengusse hilinema, mitte, et ma seda oleks varem vähem teinud. Igatahes on halbu harjumusi veelgi, mis tulevad ja ära ei taha minna. Eks inime olegi oma harjumuste ori....Ehhee rumal lohutus.

baar

Käisin eile baaris, muud ei öelda midagi.

Ei olegi viitsimist mingit arutlev-seletavat juttu ajada.

idee

Kas iga neiu unistab peiust, kes viib ta salaja kohvikusse ja jalutama, enne seda peseb kodus kraanikausi nõudest puhtaks?

maine nädalalõpp

Kurat, ma jätsin hanesule maha! Hani sai kõhtu.

peavalu

Kuidas kirjutada head ja huvitavat kõnet? Pliiatsiga?

puhas lollus

Täna sai loengus pool tundi naerdud, kahjuks mitte sellepärast, et õppejõud väga hea nalja tegi, vaid sellepärast, et ta ise oli üks suur nali. Palun vabandust, kui ma kedagi solvan, kuid mulje on küll vastav. Võid ju olla suurepärane vanaema, kuid kui õppejõuks olemiseks on aeg otsas, siis võiks parem lapselapsi kodus kantseldada.
Ma küll ei tea, kas too õppejõud on ema või vanaema, kuid loengud ja selle korraldamine väga hästi just välja ei kukkunud. Mul oli vahepeal lausa piinlik. Aga eks ka lihtsamaid aineid ole vahele vaja, et raskemate ainete tarvis aega üle jääks.

teisipäev

Hommikul on tore sisse magada, erti kui loengust puudumisega kaks vaba tundi lisandub! Aga kunagi pean tööle ka asuma...

inter nett

Kõikidele internetisõltlastele ... Tuleb juba varakult hakata otsima plaani B.

aastapäev

Tegelt on täna rõõmupäev. Aasta on möödas, täna hommikul sõime küünlavalgel šokolaadikeeksi, hiljem käisime Truffes einetamas. 50dat aastapäeva oodates:)

pihtimus

Tere. Tunnistan, et olen veidi sotsiofoobsete kalduvustega. Kardan inimesi, isegi kui tegelikult mulle meeldib suhelda. Kui võõraste inimestega suhtlemisel lähen ma lihtsalt punaseks, siis veel õudsem on tuttavate ja pooltuttavatega. No õudust kui õudne on vahel olla. Eriti hull on kui kohtumine on juhuslik. Täitsa hull. Kartus lööb sisse, ei tea mida öelda, mida teha. Lihtsalt ebamugav on. Ebamugav võib olla ka tuttavatel, kes kaasas, võib tekkida tunne, et ma häbenen või mis iganes. Ei, lihtsalt endal on väga ebamugav. Vabandust, nii et palun mitte solvuda.
Mulle meeldib nii, et ma tean, kellega ma kokku saan ja siis saab ette ära mõelda, mida rääkida ja end vaimselt ette valmistada. Vahel mulle lausa meeldib linnapeal inimesi kohata ja suhelda, kuid enamikul ajal olen ma too paha sotsiofoob. Ei, ma pole ka kõrk. Lihtsalt mul on raskusi suhtlemisel. Nii on see olnud juba lapsest saati, vaikne talulaps, kellele meeldis pigem omaette olla ja omaette leiutada.
Aga ma proovin nüüdsest ennast parandada. Mis sest, et ma viimasel ajal tunnen et ma vaid parandangi ennast, kogu aeg. Nagu midagi oleks halvasti, sealt ka madal enesekindlus, kogu aeg peab ennast muutma ja parandama. Tahaks olla ma ise, sest ma ikka vahel tunnen et ma olen täitsa tore ja hea. Aga võibolla see ongi Mina ise, kes koguaeg püüdleb kuhugi poole, mida ta vb kätte ei saagi. Segane jutt, nii vahel mulle ka. Nii peangi enda eneseväljendust, kõneosavust ja suhtlemisoskust parandama! Nii, et, palun ära solvu, pole mõtet ja põhjust...

maal

Täna teen üle pika aja füüsilist trenni. Maatöö on üks paremaid koormajaid, igas mõttes. Kahju vaid, et sääseraiped pidevalt meelde käivad tuletamas, et talv on tulemas...

keskpäev

Istun saimal ja puhkan jalgu. Juurestik pole veel alla kasvanud, nii et natuke veel võib. Seni on üpris tore olnud, väike väsimus ja loengusse kohevarsti. Täna avastasin, et mul on veel kaks nädalat oma tugialusega mässata, peale seda tuleb vaba aeg. Mis küll sellega teha? Kohustusteta aeg on päris tore, arvatavasti loen ja üritan midagi paberile leiutada. Kui aega üle jääb, siis lähen vaatan oma hoolealuse(d) üle. Sest kes mind ikka keelaks...

ostupäev

Eile käisin ostleja saatjana hulludel päevadel. Vahepeal oli minusugusel ratsionaalil tõesti päris hull olla, eriti siis, kui vihaste nägudega mutid igalt poolt piirasid. Kaubamaja ostupidu on ju reklaamitud kui rõõmupüha, müüjatel on roosad särgid seljas, kohale on toodud kaks ülikonnas klouni ja pillimehed, kes rahvalikku viisi vedasid. Kuid isegi müüjatel oli tülpinud nägu, rääkimata pillimeestest, kes olid justkui välja rebitud teiselt pildilt, pilt mingist külapeost või karvaste folkarite saunajoomingust. Ainukesed, kes oma rolli ära kandsid olid need kaks roosa särgi ja ülikonnaga klouni, küllap neile makstakse hästi. Ja need mutid oma kurjade nägudega. Neid oli igal pool, kogu aeg oli selline tunne, et ütleks mõnele, et eemale hoiaks, sest ka mina olen inimene. Kui ette jääd, siis saad kurja pilgu osaliseks. Massipsühhoos? Naised tulevad rõõmsatena, et saab odavalt asju (mida?), näevad, et tegelikult ei olegi midagi saada, pettuvad, muutuvad üksteise peale vihaseks, sest ehk keegi tema lähedalt võttis selle, mille ta ihaldas (mida tegelikult olemas ei olnudki) ja siis pahurdades tuleb pooled teised asjad läbi vaadata ja selga proovida. Ehk joppab. Ja kuna välja oli reklaamitud ostupüha, siis tuleb ju midagi osta. Mitte midagi ei sobi, ja mis sobib on hingehinnaga, aga ... midagi tuleb ju osta, sest inimene tuli ju ostma! Ja nii siis saabub vaikselt masendus, mida üritatakse varjata, kuna on ju püha. Ja pühade ajal ollakse rõõmsad. Umbes nagu emad, kes jooksevad end sünnipäevade või jõulude ajal lolliks, sest kõik peab olema priima, lõpuks aga ollakse nii tülpinud, sest külalised ja kodused ei kiida piisavalt nende sööki ja ei kiida piisavalt raske töö tegijat ja tegelevad hoopis suhtlemise või muu sellisega. Vaesed mehed, kes kaasa on tulnud. Kahjuks või õnneks ei olnud neid palju. Mitte, et naised läheks selliste hullude päevadega kergemalt kaasa, vaid meestel on lihtsalt muud tegemist. Mitte midagi naiste vastu. Mul läks enamvähem normaalselt, sest minu kaasa väga ostumasendusse ei sattunud ja ma olen õnneks harjunud kaasajõlkumisega, sest siis saab lisaks seltskonnale ka inimesi omas mahlas jälgida. Pühapäevani on aega küll!

virgutusharjutus

Nüüd ma siis tean: Normaalne mees praeb hommikul sinki ja sibulat ja küüslauku ja tomatit ja valab neile munasegu otsa, ise vaikselt bussist maha jäädes...

küsimus?

Millal minust saab normaalne mees? Tuleb siis lõpuks hakata, kuigi parem on olla parem kui normaalne!

leib luusse

Kukal on sääse ja põdrakärbse kuplaid täis, kogu aeg on selline tunne, et lükkaks oma alamõõdulised küüned nahka ja eemaldaks enda küljest need sügelevad elukad. Sügelus on nii võimas, et kogu kaela- ja peapiirkpond tuikab. See on see kolme seene hind. Aga strogonov neist kolmest ja veidi enamast seenest tuli välja priima ja varsti tulebki minna söögilauaäärde ennast kratsima.
Kell on kohe-kohe jõudmas poolde lõunasse ja juba poole kaheksast olen passinud arvuti all. Täitsa õudne, ma ütlen. Teised on koolis omi ametitel ja mul on vabalt kaheni aega, ainuke küsimus on selle kulutamine. Juba kaks tundi pean plaani magama minna, et ikka hiljem oleks värskem ja jõuaks võimekamatega sarnaselt palju, kuid pole seda tunnet, sisemist sundi, mis liigutama sunniks. Usun, et varsti ta on kohal, aga seni peab selle vähesega leppima, mida vaikselt võib ka enesesunniks nimetada.
Nädalavahetus möödus kodus, sai süüa ja juua, kõhtki läks punni...

önne!

Plastmassist mannekeenid muutuvad järjest enam inimeste sarnaseks, inimesed sarnanevad järjest enam plastmassist mannekeenidega. Õpetajatele head päeva (!), ma nüüd võtan end kokku ja lähen magama...

Reede

Käes on tõehetk, nüüd reedel. Kahtlemata olen ma eelnevalt olnud päris tihti luusija, nüüd on vaja näidata oma tõelisi võimeid sellest väljatulemiseks. Hakkab praktikum, kus ma pean esitama kaks kõnet ja ühe luuletuse. Ühte kõnet pole ma suutnud veel välja mõelda, luuletus on valimata ja teine kõnegi on ette antud. Küllap saab niimoodi, et oma vääramatus ilmekuses suudan ma võita kuulajate pilgud ja poolehoiu. Selleks pean ma kohapeal kõne valmis mõtlema, praegu lihtsalt ei tule midagi seest välja. Oli siis vaja eile pidu panna? Kes seda teab?

Taevas on võimust võtnud sügispilved, õhk muutunud karedamaks ja kahe kampsuni asemel tuleb selga tõmmata kolm. Elu on ilus.

Neljapäevane

Peaks tihedamalt ja sisukamalt kirjutama hakkama. Kommentaatorid on juba pikemat aega tööta ja lugejatel on minimaalsusest kopp ees, varsti kustutavad veel buukmaarrksitestki ära.

Eilne rebastepidu oli isegi veidi üle ootuste, isegi, et tuttavaid nappis. Hommikul pead veidi vaevanud väsimus tahtis küll töötegemist segada, kuid sellegipoolest sain ülihästi hakkama, varsti peaks ametikõrgendust ja palgalisa paarkümmend protsenti juurde küsima. Täna on jälle pidupäev. Paarikese üks pool, heledam, läheb tänapäeva sotsialiste kuulama, teine, mustem pool aga niisama lällama. Hommikul võib magada küll!