Teatrisuvi on käinud vaikset kuid kindlat sammu. Kui hakata vaatama hilisemast ajast kaugemasse aega, siis esimesena vaatab vastu T.Suumanni ja K.Kalmeti "Nõiutud kevade", mida mängiti Palamuse kooliõuel. Kui teiste tuttavate hinnagud on jäänud hea ja väga halva vahele, siis ise ma paneks selle tüki pigem plusspoolele. Olgugi, et seda tegid suuresti tuntud tegelased oli sellel natuke külateatri mekk küljes. See pole paha, kui kaasatakse küla noored ja vanad, oleneb vaid, milline roll kohalikele jääb. Praegu jäi see veidi kasinaks, inimesed olid küll nähtavad, kuid samas nähtamatud, kihistasid pärisnäitlejate selja taga ja mängisid, et küll on põnev. Muidugi võib ju vaielda, sest tõmmul poisil oli elu roll, kui ta sai hüüda "I wanna fight!" vms, kuid miks ta seda tegi just inglise keeles (ma ise ka ei saa aru enda küsimusest)? Muidugi on ju mõnusalt diip, kui kooliõpilasi mängivad eakad daamid, kes saavad ehk nii natuke oma nooruspõlve meenutada ja tore on rahvast sellise suure "segadusega" lõbu tekitada.
Kuid kui võtta lavastust üldisena, nö tuumiku mängu ja teksti, siis oli lausa huvitav vaadata, kuidas see segadus lõpu saab. Tutnud tsitaadid polnud just alati oma "õigetel" kohtadel öeldud, kuid klappisid ilusti kokku.
Meeldis, et esiplaanil oli Luts (E.Ruus) ise, millised olid tema mõtted, kuidas tema nägi oma loomingu tuntumaid kujusid ja mida kõik see talle tähendas ja kui palju ta oma loodust hoolis. Luts oli Kevadess põimind nii palju endaga seonduvat, et see puudutas teda isegi elu lõpus.
Ainsana ehk kukkus veidi kehvasti välja A.Kõrve mäng, kes oma ülepingutatud totruses suutis endale liialt tähelepanu tõmmata. Samuti jäi arusaamatuks Chagali roll (va see Vitebsky teema - seoseid leiab alati), kuid eks see ole ka ehk võimalus külarahvale suuri nimesid tutvustada.
Kõige huvitavam oli seekord Kiire (A.Aadli) roll, kes suutis veidi kaasajastud kevades end lõpuks kehtestada, hakates lõpus oma loojalegi vastu. Toots (I.Ojari) oli mõnusalt tahumata, veidi suurem pahalane kui ta filmis oli. Tõnisson (Bonzo), kes filmis oli siiski suhteliselt leplik ja vaikne maapoiss, oli siin etenduses veidi kiuslik pekipealt riisutud jõmm, kes polnud kuidagi rahul, et Toots võtab kogu tähelepanu endale. Hoopis suur oli Visaku roll, keda M.Toome mängis klassi ullikeseks, kes vahtis suurte poiste tegemisi, lootes ka ise samasugune olla. Teele (M.Mesipuu ka Lutsu naise rollis) oli kergelt edvistav üleklassiblondiin, kes siiski jäi veidi oma klassivendade varju.
Kokkuvõttes kurbnaljakas tükk, mis minu meelest annab kokku ühe hea ja vaadatava suvelavastuse. Väga meeldis puhkpilliorkester.

Tänavune suvi on olnud nii kiire ja tegevusrikas. Selleks, et kõik toredus meelest ära ei läheks (haugimälu), alustan taas asjadade ülesmärkimist. Olen nüüdsest juba kaks ja pool kuud uuel ja uhkemal, kõrgharitud inimese unelmate töökohal, st lihtne riigiametnik. Võibolla ongi hea, et suvel töötama peab, siis veel kõik uus ja huvitav, sügisest saab tempo sisse tõmmata.
Sellel aastal pikki reisi ei plaanigi. Samas nädalavehetustel saab käidud mööda Eestit, Haapsalus, Pärnus, Tallinnas, Viljandis, Alatskivil või kus iganes. Teatrissegi jõuab paar korda kuus oma nina pista. Käidud tükid kavatsen hiljem ka bloogi üles kirjutada (muidu endal meelest läinud). Õhtuti pole linnas väga midagi teha, paar korda nädalas saab Tammel jalgpalli mängida, olen taasavastanud lugemise. Ühesõnaga põnev ja loodetavasti veel palju ootab ees - august tundub tulevat niivõrd tihe, et väga keeruline on mitme asja vahel valida. Päikest!