Asjad

Sõnu ei saa tagasi võtta, küll saab neid matta järgmiste sõnade hunnikusse. Nii nad vaikselt jäävad unustusse, kuni tuul jälle pealmist korda kergitab. Ah, sitta kah...

Vihmapäev

Täna hommikul sai ärgatud päris vara, (kui 9 kellelegi vara on), et välja tööle minna.Lugesin tunnike ja koorisin mootorsae kotist välja. Võsa tarvis maha võtta. No, kuigi see eriti ei häiri, kuid võsa aia ääres on justkui sõimusõna, vähemalt mulle. Kõik peab olema puhas, läbipaistev, ideaalne. Äkki keegi tuleb külla ja näeb seda hirmu. Vahel on üsna hirmutav mõelda, et selliseid "idealiste" on terve ilm täis. Ajavad mingit ideaali taga, mis pole mõttekas ja rikub närve. Ja kui kõik ei õnnestu just soovitult, siis suures ahastuses süüdistatakse oskamatust. Kelle? Mille? Loodetavasti jätkub meil ja neil mõistust aru saada, et Jumal pole kõikejõudev. Me ju ise oleme iseenda Jumalad.
Enne metsa äärde minekut mõtlesin kirsil latva kärpida, kuna linnud on juba ette jõudnud ja üle poole saagist omastanud. Saaki oskavad linnud paremini korjata kui inimesed. Töö on palju puhtam ja peaaegu kõik realiseeritakse otsekohe. Inimesed varuvad keldrisse, viimasel ajal sügavkülma. Hoidised lähevad aga varsti hapuks, kuna keegi neid eriti enam ei taha. Poest saab paremat. Nii ongi sisse tegemine suuresti vaid tegemise rõõm, sest millegipärast on poodi minna lihtsam kui keldrisse. Ajad on muutunud. Kunagi läks kodus tehtud hoidiseid purkide viisi, peaaegu kogu kelder sai tühjaks. Nüüd on isegi ema aru saanud, et väga palju pole mõtet punnitada. Suhkur on hirmus kalliks läinud ja omatehtu pole enam nii IN. Tehakse jaopärast, st. vähe. Mulle tundub, et peab tegemise varsti enda õlule võtma, enne peaks alustama söömisest.
Sain just redeli paika pandud, kui aga sadama hakkas. Nii pool päeva. Terve õu oli suuri lompe täis. Õnneks oli ka helgemaid hetki. Lisaks mõningastele selgematele hetketele suutsin "Flandria päeviku" läbi saada. Nüüd peab midagi sama head lugemiseks vaatama.
Õhtuks on aga päike paistma hakanud, paistab juba tükk aega. Jõudsin lõpuks kraavinigi välja. Varsti saan oma võsata kraaviääre. Niitsin muru, korjasin koerasõnnikut ja nüüd teen sauna. Kokkuvõttes senimaani väga tore päev olnud. Olen praegu täiesti üksi kodus, muidugi koos koerte, kasside ja kanadega. Hea ja rahulik on.

KÕU internet võiks vahepeal kuu peale käia. Õigemini seal ta tundub praegu suurema aja päevast käivat. Vaadates Eesti Energia uusi reklaamkampaaniaid, et tule KÕUd kasutama! on seejuures justkui sarkastiline nali. Saad internetti pool päeva oodata, lisaks vähendab kasutajate hulga kasv veelgi interneti kiirust, naiss. Selle asemel või lisaks võiks ju parandada levi!

Puberteet tundub olevat nagu koerte ja kasside jooksuaeg. Kord ta tuleb, olenemata ilmast oma rõõmude ja valudega, siis jälle läeb, osadele jääbki.

Püha

Eile bussis sõites tuli korraks meelde, kui hea on vahel üksi olla. Ma olen kogu aeg olnud hunt, kes käib omapäi. Kui miski ei meeldi, valin oma tee ja käin rõõmuga. Peaasi, et kellelegi või millelegi liiga ei tee. Mitte, et nüüd mulle üksi enam ei meeldiks, meeldib küll. Aga koos on väga, väga hea. Mulle meeldib, et ma olen lõpuks leidnud inimese, kellega mul koos on hea olla ja kellega ma tunnen end vahel isegi paremini kui iseendaga. Vahel on raske lõpetada sisemonolooge, st- ülemõtlemist. Nüüd on lihtsam, ei ole väga palju põhjust ülemõtlemiseks. Aga juhtub sedagi.

Taas olen süvenenud lugemisse. Varem, lapsena oli lugemine üks mu leibu. Lugesin voodis (kuid siis oli oht magama jääda), laka peal, telgis, kus iganes. Kuus sai ikka ühe või mitu raamatut läbi. Sealt olla ka mu lai silmaring. Nüüd vahepeal oli aeg, u 5 aastat, kus ei suutnud üldse lugeda peaaegu. Läbi häda sai ennast sunnitud. Mulle küll meeldis lugeda, kuid alati oli midagi paremat teha (nt. niisama passimine). Viimasel ajal on lugemispisik taas mind nakatanud. Nii tore!

Nüüd on õhtu kätte jõudnud. Maameestega on tore jalgpalli mängida, eriti kui nad vaid joosta viitsiks. Jalgpallitossul on viimased päevad.

No on alles värdjaid

Täna bussis koju poole sõites juhtusid bussile neli venelast. Täis kui tinavile on ikka vist väga mõnus olla. Nii nad siis räuskasid ja jõid ja kaklesid ja lõid tütrukutele külge. Tibla oleks selle kohta hellitusnimeks neile öelda. Mul oli kogu aeg selline tunne, et läheks ja ütleks neile midagi, kuid õnneks suutsin end tagasi hoida, lihtsalt olin suures vähemuses. Bussijuhiks oli samamoodi naine ja üks vanem mees peale minu, nii et üks neljale oleks vist nadiks läinud, aga koguaeg oli suur soov püsti tõusta. Ei ole üldse rõõm olla bussis mingite jorssidega, kes käivad higine kõht ripakil ja haisevad nagu sõnnik. Üks, kes ennast bussis siruli tõmmas oli vist mitu end korda täis kusnud. Ja ahoi mis imet, venkud läksid üks peatus enne mind maha. Mitte, et mul midagi otseselt venelaste vastu oleks. Lihtsalt sellised jorsid on vastikud ja tegelt on selliseid velelaste (muidugi ka eestlaste) seas ohtralt. Põrgu sotsialism!

Ei mäletagi enam, mis päev

Eile sai laager läbi. Laagrist sain kämblatele sinikaid ja kaotasin ajataju, ülejäänud muu on positiivne. Kas raha on tarbeese või on see midagi muud?

Teisipäev

Juuli esimene, st. teine päev on juba kätte jõudnud. Aeg läheb väga kiiresti. Varsti saab põllult võtta värsket kardulat ning metsast seeni ja marju korjata. Idüll.