Kiirtoidurestoran Mäkk - Ei kiiret, toitu ega restorani

Selline väsimus on peal, mitte milleskist. Mitte midagi eriti ei taju, lihtsalt tahaks niisama olla. Oeh. Varsti saab süüa...

Sigrid 25

Õnne kevade saabumisega lumega kaasa ; )

(Tühik)

Mida sa teeksid, kui näeksid linnul muna pesast välja veeremas? Muna, mida ema/vanemad on hoolega hoidnud ja soojendanud. Linnuisa valmistab oma suleliste kätega pehmet kodu, kus linnuema saaks lapsi toita ja katta. Ja sealt ta veerebki, vanemate võimetuses. Koorumata, siiski praguline. Tõstad ta üles ja paned pessa tagasi?, või lased veereda, veereda kuni aeg purustab koored, mis kaitsmas linnukest külma ja koleda maailma eest. Või on see üldse väike armas linnuke, kes te meeli oma veeremisega koidab? Kes seda teab?! Ja kas sedagi, kas sul on õigus ostustada muna saatuse üle, sest, kes sa üldse selline oled? Tähtsusetu tegelane, kel vaid ainuke funktsioon on olla? Liialt palju küsimusi, eks ole ; ) Sa sellest üle ja otsusta juba, sest muidu teeb seda veel sündimata lind, mis ei pruugigi olla lind, veel vähem sinine!

Ma ise ei saa ka aru, mida ma vahel ette kujutan.

Mittekohustuslik kirjandus.

Kodused tuuled

Ikka hea on kodus olla, eriti kui seda saab nõnda vähe nagu viimasel ajal on välja kujunenud. Pikk kõnnak kahe kotiga mööda ja läbi porise tee on midagi muud kui pikk kõnnak läbi pikka porise tee - see tee viib koju. Kodu on ilus, ilus nagu ennemuiste ja ilus nagu tulevikuski. Peaaegu kõik kodud on ilusad, eriti kui pidada neid oma koduks. Isegi siis kui kodu vajab hädasti inimkäte parandavat abi on ta ilus, eriti selle inimese vaimusilmas.
Minu kodu on ilus, eriti siis kui ma teda oma silmaga näen - kõiki neid vorme, puid, põõsaid, olnut ja tulevat, ühesõnaga ilus. Koduga on palju mälestusi, alates lapsepõlvest kuni eelmise külaskäiguni. Kodu on nagu üks suur kirjutamata ajalooarhiiv. Mäletan palju kordi, kui kõndisin mööda oma pikka teed kodu poole, mida lähemale jõuan, seda rohkem tekib tahtmine kohale jõuda. Kodus on alati keegi, kes ootab, isegi siis kui kedagi kodus pole. Kodul on kaks ust ja üle kümne akna, või on neid lõpmatult palju, kõik nii nähtamatud, et neid ei näe isegi silmi kissitades. Kodus on õunapuud ja kirsid ja tammed ja kuused ja vahtrad ja saared ja üks tiik, mis alalõpmata oma madala põhja tõttu kalmustesse ja muusse rohtu kasvab. Kodus on koerad ja kassid ja kanad ja ema ja õed ja... Kodu on lõpmata suur, kuid mõnikord siiski jääb seegi mõttemaailma laiusele kitsaks.

Ei tea, kas see on hea plaan, aga kunagi kevadel või suve hakul võiks korraldada talgud. Plaanis on palju asju, alustades välikäimlast, lõpetades pika kiviaiaga, mis võiks varsti ääristada pisukest park-aeda. Ja süüa saaks ka, aint kas keegi tahaks vaid söögi eest oma käsi mustaks teha, sest alati on võimalus küsida raha, raha, millega saaks teha maailma mägede kõrguse maja, nii kõrge kui vaid mõte ja redel ulatuks. Igatahes on mulgi suured plaanid, ainult teostada on vaja! Ja see kes töötab, see sööb. Nii ei olegi vaja muud teha, kui talgud püsti ajada, täpselt nii nagu teeb seda mullamutt või kobras oma uhkete ehitistega, ning töö ja söök käivad sedamoodi käsikäes.

Ja kes tahab öelda, et raha eest saab kõike? Kuhu jääb austus, kiitus ja tegemisrõõm. Muidugi vajab inimene oma tegemiste eest tunnustust ja raha on selleks vägagi sobiv.

Tugiisikuna saab varsti juba paar nädalat oldud. Mulle meeldib see! Mitte, et sellega tuleksid kokku suured rahamäed, aga küpisetort, limonaad ja hulk ila suunurgast küll, mida ära pühkida. Lisaks palju rõõmu vähesest. Mida rohkem annabki tahata!
Samas on raha selleks eraldatud vaid 80ks tunniks kvartalis...no... palju õnne siis! Mul tundub, et varsti saab see 80 tundi täis ja siis tuleb suur puhkus. Mkmmm seda ma ei taha. See on selline töö, mida teeks isegi tasuta...Tegelt praegu ma teen seda niisama ka tasuta...võrreldes sellega, palju raha võtavad vahendajad vahelt. Aga mis seal rasket on. Mitte vaheltvõtmisel, see on muidugi lihtne, aga... Mulle igatahes meeldib! Eriti veel kui saab tööd teha ja selle eest süüa. Või olen ma vähenõudlik?

Ma ei saa öelda just, et vähenõudlikus oleks mu teine nimi. Ei, ma nõuan palju - maad ja ilmad ning kogu maailma au ja tarkus sealhulgas - eriti endalt. Piitsa poiss, piitsa! Piitsuta end kuni selg kärnas ja vere maitse on suus, siis saad suureks ja tugevaks, ja kui sul annet on, siis ka targaks. Tarkus ei ole vaid koolipingis kasvav, mis läbi tagumise otsa pähe tükib. Vähemalt mitte tänapäeval, vist.

Vist on üks tore sõna, vist. Igatahes ma ei tea, kas ja kui tore see on, vist? Või näitab vist tarkust või rumalust. Kurat seda teab (see selline punane sarvede ja sabaga tegelane inimese mõtetes, kes jumala kuri kaksikvend, vist).

Homme on Savikoti peal kabeturniir, minge kohale, ma vist ei lähe.

Tore kui on keegi, keda oodata ja igatseda. Teisipäevani siis :)

Väga mittekohustuslik kirjandus. ,vist

Neljapäev

Ilge väsimus on peal. Umbes seitsmest on äratus ja 8/9 hakkab tööpäev pihta. Muidu nagu väga raske polegi kui vaid suuremast osast ajast püsti ei peaks seisma. Nüüd siis tiksun voodiserval, arvuti süles ja üritan klahvidele pihta saada. Täna tuli klassi vaatama üks uus poiss. Natuke küll tüütu tundus, kuid kes meist seda poleks.
Homme hommikul on siis klassihommik. Kooki ja küpsist saab nii palju kui vaid sisse mahub ja limonaad suunatakse klassi otse kooli tagant voolavast limonaadiojast. Kuuldused räägivad, et see saab alguse Aaleekoki tehase kandist.

Kas see on normaalne, et kui ma kümme päeva enne töö tähtaega hakkan asju ajama, et töö ära teha, siis grupiliikmed ütlevad mulle, et neil on töö juba ammu tehtud ning kahtlevad veel, kas ma olen nende rühmas? Igatahes mulle tundub veidi imelik...

Mittekohustuslik kirjandus.

Koht

Veidi imelik on taas enda ühikatoas olla, viimasel ajal ei satu siia just väga tihti. Punavalged portedega seinad, mida kunagi sai hoole ja armastusega värvitud, omavad küll teatud kodusust, samamoodi tapeetis külgseinad. Kui toas ringi vaadata, siis igal sammul on näha mugavust, mis kord on oma kätega ette valmistatud. Siiski on kuskil mujal parem. Igatahes. Oleks vaid rohkem aega, siis saaks ka aeg-kohta rohkem valida.

Jäin jälle loengusse hiljaks...õigemini esimesse ei jõudnudki. Pelmeenid said liialt hilja valmis ja ei olnud tuju neid lahmivate liigutustega kõrist alla lükata. Nii ma siis laman oma voodil ja loen.
Kuidagi imelik on ikka veel mõelda, et käin ülikoolis. Ülikoolis, millest kunagi oli hoopis teistsugune ettekujutus. Kuratlikult palju on vaba aega, vahel isegi loengute arvelt. Raske töö ja higimull otsaees vist siia pildi peale ära ei mahu. Ja nii on olnud terve ülikooli kestel. Järgmine kevad on vähemalt üks etapp sellest kõigest läbitud. Varsti peaks loengusse minema, kinopiletid tarvis ka ära osta.

Täna saab siis viis kuud : )

Kevadtuuled

Täna oli üks tore pintsakuilm, sooja oli väljas nii palju, et isegi vanamutid ja - taadid ajasid oma vammused, mis juba oktoobrist saati tihedalt keha küljes kinni ült maha või vähemalt avasid luku. Linnukesed, kes talvel pekisöömisest ümmargused ku tennisepallid mõtlesid tugevalt sama teha, kuna kuumus ei andnud asu. Kui kodu saab, siis paneb kiiremas korras vahtra, vb ka kase jooksma, et Emakese looduse kulul saaks ka kord janu kustutada, muidu maksa kogu pisku kommunaalmakseteks või toidukauplusesse. Lisaks veel on näha seelikuid, pajukiisusid ja hulkuvaid tuvisid, otsimas endale kodu, seekord siis kaupsi juurest.

Ootate uudiseid mitmelt rindelt? Parem küsige, siis ka vastan (?)

Üle tüki aja sai täna taas trenni tehtud. Kuna Fauna tundub olevat nüüdseks suhteliselt minevik, siis peab otsima uusi väljakutseid. Igatahes korvpalli tundub, et ma veel oskan!

Aga mis siis veel? Ei teagi, tead!?!

Koristus- ja viimistlustööd

Luban, et homme kirjutan!

Kas on kuskil?

Istun taas nurgas ja ootan - see on selle nädala üks märksõnadest - ootus. Lisaks sellele olen taas haigeks jäänud. Nina punane peas, peas, mis on nohust uimane. Lisaks sellele käivad toredad külmavärinad üle keha, jahutades nõnda tuba. Aga parem ei vingu, siis jääb natuke endale ka.

Terve päev on läinud enamvähem passimise peale. Kuna hommikusse loengusse ei viitsinud minna, siis sai selle ajal magatud, raamatut loetud ja arvutis passitud. Lihtsalt ei suutnud end üles ajada ja läbi külma lumesaju Salmesse vedada, endal tatirida järel. Sai ju klassikokkutulekul käidud ja siis kell kaks avastasin, et tänaseks oli vaja kodutöö teha. Nii siis kell neli saigi põhku, alles.

Ma pole ikka mingi ekstraklassi suhtleja, nagu ma juba ammustest aegadest aru olen saanud. Selle asemel, et ise sisustada teiste aega oma loomuliku intelligentsiga, istun ma nurgas, imen näppu ja ootan, kuni keegi mind kõnetab, siis ka napisõnaliseks jäädes. Ma pole ju üldse nõnda tuim ja sõnaaher? Inimesed, kellega ma suhtlen tihedamalt, on välja kujunenud pikemaajaliselt, järk-järgult ning need kes on veidi tahaplaanile jäänud, nendega on mõnikord lausa piin jututeemat ajada, kuna ei julge või ei oska. Peaks hakkama end sotsiaalselt arendama!

Õrn, armas, õrn...

Pisarad pole kunagi kurjast! Hea on nii nagu hetkel on:)

100

Korraldasin täna hääletamisvõistluse Viljandist Tartusse...mina võitsin 35 minutiga, kui vana audiloksuga tüdruk tränarütmis mind endamanu võttis.
Enne seda käisin Maagümnaasiumis, kus pole käinud sügisest saati. Kõik tundus nagu vanaviisi, lapsed olid lihtsalt vanemaks saanud, pikemaks kasvanud ja tundmatuid nägusid oli valdavas ülekaalus. Tore oli näha Sombrit, Rähni, Lembaveret ja Cod. Lunter, kelle juurde ma suuresti läksin lubas mulle mu vanad paremad tööd saata. Ja...ahahahaaa Mehis, või kes kunagi ajas asja, et ka õpetajad ei tohiks kooliruumides suitsu teha, ega õpetajaid ei peata miski!!!... Milleks siis kohvikutagune kamin on :D

Nüüd aga passin niisama ja ootan uneaega ja Elvet=) Vabandust, et ma selline laisik olen.

Mittekohustuslik kirjandus.

Kas on asja?

Istun vaikselt juba pikemat aega tühjalt arvuti taga ja üritan iseendale tarka nägu teha. Viimasel ajal ei oska enam eriti kodus olla...st. nii nagu seda sai oldud varem.
Samas on kodus ikka veel mingi närvilisus, mis juba mitu aastat kiusab siinseid, aga eks see ole mingis mõttes ka loomulik..., kuigi vahel on valus... Kuskil on miski, mis nagu tõmbaks enda poole ega lase rahulikult olla. Samas on näha ka positiivsemaid noote - koju tulles on tekkinud kõva töötahe ja soov teha olemine siinsamas veelgi ilusamaks..kuigi ilu pidi vaataja silmades olema. Selle aastaga on palju plaane, mis kõik vaja kodus ja aias tegudeks teha. Autole uus varjualune (garaaz on ju igasugu jalgrattaid, muruniidukeid ja muud pahna täis, lisaks on uks liialt kitsas:D), uus välikemmerg ja veoauto-veranda (või kuidas mu vaimusünnitist nimetada) on alles nimekirja algus, lisaks palju tegutsemist aias ja selle ümbruses - ühesõnaga - Tuleb mõelda suurelt!

Tähtsaid kirju või vastuseid on ikka valus oodata - eile saatsin lõpuks oma lõpetamiskirja treenerile ära, ise värisedes samal ajal kui haavaleht. Mulle lihtsalt ei meeldi loobuda ja samas elan arvatavasti liialt tugevalt asjadesse sisse, ikka ja jälle üle mõeldes! Loodetavasti on minu kaalutlused veenvad ja ei teki mingeid probleeme. Krt. jälle tegelen ülemõtlemisega : (

Suures plaanis on siiski kõik korras. Tahaks veidi tagasi Tartusse, kus saaks soojas kaisus magada, kuid ega mu kitsal diivanilgi häda ole..veidi kannatust!:)

Mõttes on üles otsida oma kunagi kirjutatud näidendid ja need oma bloogi üles riputada..muidu võib juhtuda, et need meistriteosed kaovad ajale jalgu jäädes sellesamasse musta minevikku.