Ikka hea on kodus olla, eriti kui seda saab nõnda vähe nagu viimasel ajal on välja kujunenud. Pikk kõnnak kahe kotiga mööda ja läbi porise tee on midagi muud kui pikk kõnnak läbi pikka porise tee - see tee viib koju. Kodu on ilus, ilus nagu ennemuiste ja ilus nagu tulevikuski. Peaaegu kõik kodud on ilusad, eriti kui pidada neid oma koduks. Isegi siis kui kodu vajab hädasti inimkäte parandavat abi on ta ilus, eriti selle inimese vaimusilmas.
Minu kodu on ilus, eriti siis kui ma teda oma silmaga näen - kõiki neid vorme, puid, põõsaid, olnut ja tulevat, ühesõnaga ilus. Koduga on palju mälestusi, alates lapsepõlvest kuni eelmise külaskäiguni. Kodu on nagu üks suur kirjutamata ajalooarhiiv. Mäletan palju kordi, kui kõndisin mööda oma pikka teed kodu poole, mida lähemale jõuan, seda rohkem tekib tahtmine kohale jõuda. Kodus on alati keegi, kes ootab, isegi siis kui kedagi kodus pole. Kodul on kaks ust ja üle kümne akna, või on neid lõpmatult palju, kõik nii nähtamatud, et neid ei näe isegi silmi kissitades. Kodus on õunapuud ja kirsid ja tammed ja kuused ja vahtrad ja saared ja üks tiik, mis alalõpmata oma madala põhja tõttu kalmustesse ja muusse rohtu kasvab. Kodus on koerad ja kassid ja kanad ja ema ja õed ja... Kodu on lõpmata suur, kuid mõnikord siiski jääb seegi mõttemaailma laiusele kitsaks.
Ei tea, kas see on hea plaan, aga kunagi kevadel või suve hakul võiks korraldada talgud. Plaanis on palju asju, alustades välikäimlast, lõpetades pika kiviaiaga, mis võiks varsti ääristada pisukest park-aeda. Ja süüa saaks ka, aint kas keegi tahaks vaid söögi eest oma käsi mustaks teha, sest alati on võimalus küsida raha, raha, millega saaks teha maailma mägede kõrguse maja, nii kõrge kui vaid mõte ja redel ulatuks. Igatahes on mulgi suured plaanid, ainult teostada on vaja! Ja see kes töötab, see sööb. Nii ei olegi vaja muud teha, kui talgud püsti ajada, täpselt nii nagu teeb seda mullamutt või kobras oma uhkete ehitistega, ning töö ja söök käivad sedamoodi käsikäes.
Ja kes tahab öelda, et raha eest saab kõike? Kuhu jääb austus, kiitus ja tegemisrõõm. Muidugi vajab inimene oma tegemiste eest tunnustust ja raha on selleks vägagi sobiv.
Tugiisikuna saab varsti juba paar nädalat oldud. Mulle meeldib see! Mitte, et sellega tuleksid kokku suured rahamäed, aga küpisetort, limonaad ja hulk ila suunurgast küll, mida ära pühkida. Lisaks palju rõõmu vähesest. Mida rohkem annabki tahata!
Samas on raha selleks eraldatud vaid 80ks tunniks kvartalis...no... palju õnne siis! Mul tundub, et varsti saab see 80 tundi täis ja siis tuleb suur puhkus. Mkmmm seda ma ei taha. See on selline töö, mida teeks isegi tasuta...Tegelt praegu ma teen seda niisama ka tasuta...võrreldes sellega, palju raha võtavad vahendajad vahelt. Aga mis seal rasket on. Mitte vaheltvõtmisel, see on muidugi lihtne, aga... Mulle igatahes meeldib! Eriti veel kui saab tööd teha ja selle eest süüa. Või olen ma vähenõudlik?
Ma ei saa öelda just, et vähenõudlikus oleks mu teine nimi. Ei, ma nõuan palju - maad ja ilmad ning kogu maailma au ja tarkus sealhulgas - eriti endalt. Piitsa poiss, piitsa! Piitsuta end kuni selg kärnas ja vere maitse on suus, siis saad suureks ja tugevaks, ja kui sul annet on, siis ka targaks. Tarkus ei ole vaid koolipingis kasvav, mis läbi tagumise otsa pähe tükib. Vähemalt mitte tänapäeval, vist.
Vist on üks tore sõna, vist. Igatahes ma ei tea, kas ja kui tore see on, vist? Või näitab vist tarkust või rumalust. Kurat seda teab (see selline punane sarvede ja sabaga tegelane inimese mõtetes, kes jumala kuri kaksikvend, vist).
Homme on Savikoti peal kabeturniir, minge kohale, ma vist ei lähe.
Tore kui on keegi, keda oodata ja igatseda. Teisipäevani siis :)
Väga mittekohustuslik kirjandus. ,vist
No comments:
Post a Comment