tuhat tunnet...

Olid tore tädi Ellen...

Lillad jänkud...

Oih, mis toimub...Ma olen terve nädala kõvasti vaeva näinud ja pingutanud:) Enneolematu...
Nt täna: Sai vorbitud HT kevadpeo plakateid, mida täiesti juhuslikult ei õnnestunud kellegile maha parseldada...Aga tehtud!!! Peavalu hinnaga:S:) Ja mahagi mind ei löödud, et nad just sellised välja nägid (lillad jänkud, ühel plakatil muhhameedlasest peig, teisel jälle ülekaaluline vanamutt:)
Pidu toimub 10. mai. Mina sinna ainult ei jõua:D...Läände minek (eile sain aust teada:) Nii et maailm...Ma tulen...
Ma oleks pulmas peig olnud (tüdrukud ütlesid, et ma olen teaduskonna peale ainus mees, kes suudab selle rolli ära kanda...Naljahambad:)...natuke ikka vedas, et samal ajal Eestis pole, või mis:D...Aga teisipäeval pean jälle platsis olema...bläbläbläää Ei viisi enam:D

töönädala viljad:D

Siin väike näide Priitpoisi ülikoolitöödest, mis ka ära esitatud:D...
Kui tundub liiga pikk tekst...palun jäta lugemata:D Ole iseenda peremees...

Aga siit allpooll siis tekst...

Õpetamislugu.

Lugu juhtus eelmisel aastal, oktoobri alguses. Nimelt oma kooli abituriendina olin sunnitud kaasa mängima “õpetajate päeva”. (Sellel päeval ei osanud ma arvatagi, et järgmine sügis alustan ise õpetajaõpinguid). Juhuse tahtel olin koos oma kaasõpetajaga (edaspidi E.L.) ajalooõpetaja Helin...(edaspidi a.õ. H.).

Kuna ma natuke ajalugu oskasin, siis oli loomulik valik hakata “ajalooõpetajaks”.

Muidu tundus päev huvitav tulema, kuid kõik muutus, kui E.L.-ga teada saime, kellele me tunde andma hakkame: kaks seitsmendat ja üks viies klass. Parajad rüblikud, eks ole. No väikse kartusega võtsime a.õ. H.-lt suunised ja läksime koju, et mõelda, mida tundidega edasi teha.

Nagu alati, ei viitsinud kumbki meist midagi välja mõelda ja nii oligi käes “õpetajate päev”.

Hommikul kui E.L-ga kooli jõudsime, tuli meile koridori peal vastu a.õ. H. Küsis, et kuidas me tunneme ennast. Vastasime: “Väga hästi”, ja proovisime kiiremini tundi kaduda, enne kui ta küsib, palju me kodus mõtlesime...

Tegelikult oma vana tarkusega võin ma ajalugu rääkida 7.ndale klassile üsna vabalt, nii et hullu polnud sellega. Selle peale me kaks lootsimegi.

Esimene tund oli meil 7.nda b-ga...

Klass asus suure koolimaja teisel korrusel. Kui me algul jõudsime oletatava klassi juurde, olid selle ära blokeerinud väikesed “põngerjad”. Pikad pingid klassi ukse ees ja ümber, lugematult hulk lapsi omakorda nende peal istumas. Väikese noomimisega saime lapsed lõppuks klassi. Õpetlik seegi. Tunnist endast ma midagi ei mäleta. Kui siis vaid seda, et tunni andmisega me E.L-ga hakkama ei saanud. Põhjuseks noorte poiste pingutatud naljad, millele sai vastu nalja tehtud. Aga lõpptulemus oli suhteliselt nigel. Seda vähemalt minu arvates.

Tore oli vähemalt see, et õpetajate toas sai kohvi ja küpsist. See asjaolu natuke parandas hommikust läbikukkumist...

Mida oleks võinud esimeses tunnis paremini teha?

Olla julgem (Nagu noored mehed ikka, kartsime ka meie algul lapsi) ja end õpilaste ees kehtestades. Seda oleks pidanud tegema terve tunni vältel, mitte ainult õpilasi klassi saates. Seda veidi rangema olekuga. Samas oleks pidanud leidma õpilastega mõne diskussiooniteema, mitte vaid nalja tegema....

Kohvi ja küpsis joodud-söödud, oli järgmine tund 7nda c-ga. Vanemate õpetajate arvates oli see klass “natuke liiga hirmsad”. Nii sai vähemalt mulle alguses selgeks.

Enne klassi minekut leppisime, E.L.-ga kokku, et mina üritan tegelen n.ö. õpetamisega ja tema korrahoidmisega.

Tund algas ootamatult rahulikult. Õpilased olid nõus peale tunni alustamiseks mõeldud “seismist” isegi istuma. Vaid üks naljahammas ei tahtnud istuda. Küsides, “Miks sa ei istu?”, vastas tema: “Mul on sünnipäev!”

Nii otsustasime E.L.-ga seda tähistada... Kutsusime poisi tahvli ette ja laulsime terve klassiga talle “Palju õnne sulle’t”. Ja kogu klass rahunes. Ootamatult.

Alustasime tunniga, algseid a.ö. H. antud ülesannete kätteandmisega. Kuna see eriti sellele klassile ei meeldinud, otsustasin läheneda mänguliselt. Algul rääkisin õpilastele huvitavaid fakte ajaloost ja siis hakkasime mängima ajalooliste isikute peale “poomist” Oli väga huvitav tund. Saime klassiga suhteliselt hästi läbi ja kõik töötasid kaasa, isegi õpilased, kes tundusid olema väga vaiksed.

“Poomise” mängu järel lasime õpilastel küsida küsimusi. Ja täiesti ootamatult kujunes ajalootund perekonnaõpetuseks. Rääkisime õpilastega suhetest ja isegi teemal “Kuidas lapsed tulevad?”. Kõigil oli väga lõbus. Ja ootamatult palju lapsi rääkis korraga kaasa. Kuna meie ja õpilaste vahel oli tekkinud omamoodi lõbus “suhe”, siis otsustasin õpilasi usaldada ja rääkida teemal “Kuidas tulevad lapsed?” täiesti otsekohest juttu. Õpilastele see sobis ja meilegi.

Tundi ei suutnud ära rikkuda ka 8.nda klassi poisikesed, kellega saime kiirelt jutule ja nad lahkusid rahumeelselt. E.L. ei pidanud isegi vägivalda kasutama (väike nali).

PS!! Poiss, kellel jutu järgi oli sünnipäev ja kellele me tunni algul laulsime sünnipäevalaulu, sai ära märgitud ka hiljem. Nimelt kuna talle tähelepanu meeldis ja klassile see sobis, siis laulsime talle sünnipäevalaulu tervelt kolm korda, tema seismas tahvli ees.

7c on senimaani olnud mu parim kogemus õpetamisevallas. Kuna tund kujunes väga erisuguseks, siis on väga raske öelda, mida teisiti teha. Lihtsalt omas ajas ja kontseptsioonis oli see hea jätk ebaõnnestunud esimesele tunnile.

Samas ei kehtinud ka vanemate õpetajate varasemad hoiatused. Võrreldes 7b-ga oli 7c täiskasvanum, elutargem ja isegi viisakam. Võimalik, et teised õpetajad polnud varem saanud omanäoliste õpilastega “sina” - peale. Vähemalt meil see õnnestus. Ka rõõmustas see, et kaasa rääkisid isegi vaiksed õpilased. Tore oli.

Viimaseks tunniks oli üks 5. klass (ei mäleta tähte). Tõelised rüplikud, kes tunni ajal kaklema läksid, ringi jooksid ja muud nalja tegid. Võimalik, et tavaõpetajaga poleks seda juhtunud.

Aga see eest oli see väga tervitatav kogemus. Saades poisid kurjade sõnadega kaklemast ära (neid oli tõesti vaja), pidime välja mõtlema, mis sobiks neile õpilastele. Samas olime seekord targemad. Kohe, kui klass korraks maha rahunes, andsime neile kodused tööd ära (kahe eelneva klassiga sai need antud tunni lõpu lahkumisrahmeldusega).

Alguses proovisin rääkida neile Eesti ühiskonnast (5. klass õpib Eesti Ajalugu), seda lihtsas keeles. Nähes, et see ei võta tormakatelt “pisipõnnidelt” ära nende “mässumeelt”, läksime kergema vastupanu teed. Appi tuli taas “poomine”... Seekord jätsime ajaloo sinnapaika ja võtsime veidi lihtsamad sõnad. Näited: “HANS H. LUIK”, “ELEKTRONKIIRENDI”, või siis “KOMMUNISTLIKU PARTEI KOLMAS PLEENUM”. Oli ka tasu. See, kes sõna ära arvab, saab minna ära koju.

Jällegi klass rahune ja kõik töötasid kaasa. Tund lõppes rahulikult.

Meelde jääb mulle üks väike aga võimukas tüdruk, kellest võib saada kunagi keegi suur, kui temaga vaid õigesti käitutakse.

Kuna tund oli päeva lõpus, siis oli õpilaste rahutus eeldatav (5. klass!). Endale meeldis see, et suutsime E.L.-ga kodutöö ära anda tunni alguses ja suutsime oma nö “alternatiivvõtetega” klassi maha rahustada. Võibolla oli liiast nii noorte laste tunnist ära laskmine, sest kool oli linnas (u. 20,000 elanikku) ja me justkui lasksime nad tänavatele hulkuma. Aga eks aega õpetab...

Kokkuvõttes oli väga huvitav päev, mis andis ainet hilisemateks õpetajaõpinguteks.

Samas ei saa kasutada meie “alternatiivõppe” meetodeid kindlasti paljudes ainetes...ja paljudele õpetajatele need kindlasti ei sobigi. Seda kõike tuleks vaadata “õpetajate päeva” alusel, kuigi hea meelega mõtleks ka tulevikus välja uusi meetodeid õppetöö huvitavaks tegemisel.

Päev näitas ära, et iga klass on omamoodi ühiskond ja nendele peab lähenema erineva nurga all, olgu kasvõi eelnevas loodud näite edasiarendus.

Samas üks seik.

Hiljem mõtlesime E.L.-ga viia a.õ.H.-le lille. Mitte tavalise, vaid kaktuse, sest nagu järgnevalt kuulsust kogunud minu õpetaja definitsioon ütleb: “Õpetaja on justkui kaktus – väljaspool võib ta näida küll kole ja okkaline, kuid seest pehme, soe ja hea südamega!”

Seda tegime umbes nädal pärast “õpetajate päeva”. A.ö. H. Kiitis meid millegi pärast väga (kuigi me ei olnud ta õpilased ja me polnud talle veel kaktust andnud). Nimelt olid 7c väikesed tüdrukud meid kiitmas käinud ja meid parimateks õpetajateks nimetanud (suhteliselt sürreaalne, aga vot see pole küll nali). Õnneks või kahjuks.

PS! Kõik eelnev on toimunud reaalelus, reaalsete inimestega, aastal 2005. Minu ega E.L. teada pole kadunud ükski tolleaegne 5.klassi õpilane, vähemalt tänase päeva seisuga kell 18.00. Loos esinenud tegelased ja loo autor ei vastuta tagajärgede eest, mis võivad lõppeda terviserikke vms. Autor võtab samas vastutuse saadud hinde ja loo õigeaegse esitamise ees.

Intriigid

Minu kuninglikus õukonnas toimus täna jõhker putš : Uus hambahari tõrjus veriselt välja vana...Aih:D

Päikesepoeg Vol 2

Vabandan südamest...Arturi sünnipäev on homme, vist
Veidi kirjavigu juurde: kül - *külm
See on vist kõik...Vähemalt onu Artuuro pidu toimub täna, kes soovib võib ka tulla:D Piletiraha 150EEKU...eheheheheeööhh jälle nali (enesesarkasm:D)

Päikesepoeg

Väljas paistab päike, jälle...Võiks nagu lühikeste käistega välja jooksma minna, aga...
Tegin korra akna lahti ja ohh imet, kül hakkas...lühike käis vist jääb ära:D

Täna tuleb vist huvitav päev...Meie kõige toredamal sõbral - Arturil on täna sünnipäev!! Nalja hakkab saama. Isegi sünnipäevapidu on valmis mõeldud (koos stsenaarioga). Ainuke lootus on, et ta ise ka kohale tuleb:D
Teiseks saab täna soola ja leiba, not. Juba kurjad jõud nimetasid, et süüa ei saa. Milleks siis peole, eriti soolaleivale mindakse, kui mitte sööma. Tudengi kõht on ikka tühi...Väike nali..ahahahhahahahahahahahahahahahahahahahahhhahahahahahahahahahhahahahaaaaa

Ja veel homsest edasi...Tuleb teguderohke ja huvitav nädalavahetus

PS! Eile läksid mu viimased puhtad püksid!! Seekord oli ründavaks elemendiks siriuse friikartul kastmega...Nii läks järjekordne raha uutele pükstele...jup