reede, 26.

Täna oli selle nädalavahetuse esimene päev. Peale asjaajamisi linnas, istusin nr. "7" bussi peale, et linna ääres häälega Viljandi poole sõita. Peale mõningast (10 minutit) ootamist, saingi Puhja liikuva auto peale. Veidi enne Rõhut oli päris kole vaatepilt - veok oli risti üle tee, ühe Chrysleri jäänused nina küljes. Jõudsime sinna ehk paar minutit peale õnnetust. Politseid ja kiirabi veel ei olnud. Veoauto juht oli küll verine, kuid tundus, et hakkas toibuma. Kuna Chryslerist polnud väga midagi alles jäänud, siis lootsin, et peale juhi pole seal kedagi (kõrvalistuja külge praktiliselt polnudki enam). Hiljem võis juhtunust (veebi)lehtedest lugeda. Ränk! No kõik on ikka nii juhustes kinni. Arvatavasti sõitis see naine minust Tartust väljasõidusul mööda. Mõni hetk varem...

Puhjas sain päris kiirelt järgmise auto peale. Hiljem koju oli päris naljakas kõndida (miski ju peab ka nalja tegema). Kodutee oli aetud lahti mööda põldu. Arvatavasti ootab soojemaid ilmasid, kui muld sulama hakkab. Kuna lund on juba nii palju alla tulnud ja hanged silmadeni, siis kohalik sahk "ei olevat suutnud" enam päris tee peal lund üle valli lükata. Jääb vaid loota sahajuhi mõistlikkusele tulevikus.

On öö

Eesti sünnipäeva tähistamine täitis kõhtu ja oli meeleolukas. Palju õnne!
Maal (nagu igalpoolgi) on lund nii palju, et jagub säärikussegi. Kui tuleb kevad, siis muutub (maa)inimese elu hulga hõlpsamaks - Mis sest, et kaevud saavad vett täis, inimesed võivad seda ka keldrist ämbriga tuppa tuua.
Nüüd on kätte jõudnud öö, just sai õpitud, sportigi vaadatud, kell saab pool 2. Aeg minna linade vahele.

Värske lumi kriutsub paremini

Pärast koolist ja tööst tihedat nädalat oli tore paariks päevaks selg sirgu lüüa ja veidi puhata. Kui eile oli meil suuremat sorti söömisepäev (tegime sh ka kaks pitsat põhjast katteni...head) ja enne seda linnatiir (Kaltsukas ja turg), siis täna oli paras vedelmine. Magasime, vaatasime telekat ja sõime eilseid jääke. Kui aga õhtu kätte jõudis, siis panime puhtamad riided selga ja läksime GEN-klubisse Von Krahli "PostUganda"t vaatama. Võtsime Oti ka kaasa, sest täispiletiga kattis kahe mehe kulud.
Päris äge oli, arvatavasti senine kõige eksperimentaalsem teatrikogemus minu jaoks. Kuigi vahel oli natuke piinlik ja tekkis ka mõtteid, mis on selle pointi point, siis lõpuks jäin minagi rahule. Ei tea, mida teised, aga ma arvutasin sõnades, et kas etenduse põhjal jäänud pilti saab üldistada üldkogumile. Šovinistlik feminism, või kuidas iganes asju nimetada. Igatahes oli parajalt lõbus, kõvasti ülekeeratud (mis ei ole üldse halb) ja mõtlemapanev tükk. Ja kui mitte väga mõelda tahta, siis kärab ka hästi. Homme (20.00) on sealsamas GEN-klubis taas. Soovitan ajusid ragistama minna (esireas ;)

Pahupidi jutt

Ei teagi, kas järgnevat tasuks lugemisel alustada ülalt või alt. Kes soovib, võib pilgu peale visata.

Täna oli üks tõsine spordipäev. Kõik algas tegelt juba varem, eelmisel õhtul peale sauna. Või siis õigemini palju varem. Ehk siis saunas astusin kaalule ja voila, miinu maailmarekord oligi sündinud - 82 kilo, vaid 18 kilo sajani. Kuigi enensetunne on hea, siis peaksin vaikselt liigutama hakkama.
Lõunaajal kõndisime Elvega Saarele, kus ta tädititel peeti sünnipäevapiknikku. Selle toimumiseks oli oluline varjualusesse viiva tee lumest puhastamine, nii me tädimehega kahepeale (eks mõlemal on vaja alla võtta) rühkisimegi. Terassi ja selleni viiva tee tegin täiesti ise. Hiljem sõin jälle kõhu mõõdukalt täis.
See selleks, et täditütrel oli äkki klaverit vaja ja nii me siis mõni kilomeeter eemalt ta ära tõimegi. 5 mehega järsust trepist alla (mõte sellest oli õudsem kui tegelikkus), kuratlikult raske. Siis läbi talve Saarele ning seal neljakesti kolmandale korrusele. Muskel on nüüd nii suur.

Laupäeval oli mõnus puhkepäev. Ärkasin pool 11 (kui õigesti mäletan), veetsime hommikut ja kui Elve maalima ära olin viinud, siis passisin mõnuga. Hiljem käisime Taskus ja Zeppelinis, kus mõlemad leidsime endale asju, millele mõelda. Eriti ühed punased tennised, mille ma palgapäeval arvatavasti ära ostan.

Reede oli selle nädala esimene vaba päev. Hommikul ärkasin pooluimas kell 10, lugesin, koristasin tube ja vaatasin telekat. Pealelõunal sõitsin Elvele kooli järele ning siis algas pidu näljaajal. Kaubahalli majas, eks-kasiino ruumidesse on vahepeal tekkinud gruusia restoran Tbilisi. Sisseminnes ei tundunudki midagi erilist, kuid toit maitses väga hea. Võtsime mingi tomati-paprika-kana pajaroa, hatšaburi ja siis seašašlõki. Šašlõkk on muidu üks selline asi, millega võib väga pange panna, kuid seekordne oli väga hea. Polegi tükk aega midagi nii head saanud.
Seejärel liikusime Wernerisse koogile. Kõige parem asi, mis meil õnnestus saada oli Cappucino. Elve võttis kirju koera, ma mõtlesin proovida münditorti. Kui kirju koer oli enamvähem (kes tahab, siis võib minult või Elvelt paar korda paremat tellida...kõvad kokad siin:D), siis Wernerisugusest kohvikust münditorti küll ei osanud oodata. No ütleme, et alla keskmise, mündišokolaad selle peal oli küll väga hea.
Panin kaasa autole ja liitusin Egertiga, et minna Evele sünnipäevale. Kuigi mul oli paar päris head kingitusideed, siis koos Egertiga ununesid need kõik ja nii me sisenesime Pepleri ühikasse minu õlude ja kahe krõpsupakika. Istumine ise oli tore, st. mida aeg edasi, seda toredamaks läks. Mõningaid asju vahele jättes, siis pean jälle mainima, et mulle laua- ja kaardimängud meeldivad. Vaatasime vahelduva eduga AloTV-d ja mängisime "Euroopa mängu", "Aliast", "Maffiat" ja kingituseks olnud "Saboteur"-i. Nii oligi kell 5, kui minekule asusin.

Neljapäev oli pideva langusega päev. Homikul kell pool 9 saksa keel tuli väga hästi välja, siis käisin korra tööl, siis taas loengusse, siis seminari, siis loengusse. Viimane oli niivõrd õudne, kas just loeng ise küll, kuid enesetunne seeeest väga. Muidugi häiris mind ka see, et õppejõud (keda ma ju ise väga hästi tunnen), rääkis nii kiiresti, et mul jooksis juhe kokku. Kuna ta oma loengumaterjale üles ei pane (ei kurda), siis tuli kõik üles kirjutada, kuid kui ma olin poole jõudnud üles kirjutada, siis tuli juba uus slaid ja lõpuks otsustasin loobuda - parem mitte midagi ja iseseisvalt juurde lugeda, kui hiljem pooliku ja ebamäärasele materjalile lootma jääda. Kuna ma juba poolenisti magasin, siis otsustasin viimasest loengust looduda ja koju minna. Kui loeng enne kaheksat lõppes, siis ma juba kodus olin voodis.

Kolmapäev oli loenguvaba, seeeest tööd täis. Hommikust pealelõunani koolis, peale seda pool tundi kodus ja siis tööle hoidekasse. Kuigi tempo oli algul jube kiire, siis hiljem laabus kõik väga ladusalt. Koju jõudsin kell pool 11 õhtul. Õppisin veel kella 1ni saksa keelt ja siis keerasin magama.

Teisipäev töö, seejärel kooli. Eesti muinasaja õppejõud tundus ikka väga muhe sell olevat. Õhtul veel trenni.

Esmapäev algas kool. Vaesurina hankisin endale lisatöö.

Nüüd vist juba kordan varempostitatut. Tuleb hakata õppima, kuigi olümpia tundub palju huvitavam:)

küünlakuu

Täna sai läbi mu kõige pikem vaheaeg kogu kooliskäimise aja jooksul. Kuu aega õpingutevaba. Lugemisaasta puhul sain selle aja jooksul hakkama 5 raamatuga. Lisaks varemnimetatutele sain eile läbi Remarque "Arc de Triomphe"-i ja siis "Ksenofoobia käsiraamat" - austerlased. Ehk siis alustasin vaikselt ühe kevadsemestri aine ettevalmistemist.
Semester ise tõotab tulla huvitav. Täna registreerisin end 9 eap-st maha, kuna sain endale lisatöökoha. Esmapäeval ja kolmapäeval 15-22 Maarja Kooli hoidekasse. Ehk saab kunagi ka öövahetusse. See vähendab natuke mu suurt vaba aega, mida mul "liiga palju" on. Nüüd ei ole ühtegi päeva, kus ma enne 6-t lõplikult koju jõuan. Esmapäevast neljapäevani algab töö-koolipäev 8 hommikul ja lõppeb 8-10 õhtul. Välja arvatud teisipäev, kus on lihtsalt peale tööd neljani kool ja siis kaheksani trenn. Reede on kergem, siis on vaid 1-2 loengut. Naaiiss. Mis sest, et päevad pikad - mulle õppimine järjest enam meeldib:) Kahju vaid, et kodusolemise aeg väheseks jääb. Haridus ongi kallis, kasvõi siis kui selleks peab kõrvalt tööl käima.