Sügissoojus

Järjekordne tööpäev koolis on mööda saanud. Ikka hästi.
Viimase nädala jooksul on põhiline märksõna seened. Pilvikud ja puravikud, riisikad ja tatikud, kuleseened ja liimikud - nad kõik on mind rõõmustanud. Nüüd ootavad kupatatud ja praetud seened rõdul aega, millal purki ronida.
Mäluga, pigem unustamisega on mul küll tegemist. Suutsin telefoni maale jätta. Kuid ega mulle mobiiltelefonist palju tolku ole ka. Mõnikord on küll mõte, et lihtsam oleks kui poleks.

Elu Triibumaal

Oi kui kiire on.
Nüüd kui kooli kõrvalt käin kahes kohas tööl on raske muuks aega leida. Veidi pikemalt:
Ülikoolis õpingud kulgevad, no kuigi mul neid eriti ei olegi varsti. Ja ega eriti praegusel hetkel ei viitsi ka. Sellegipoolest on õppimine tore. Lõputöö tuleb käsile võtta. Suvel sai pigem puhatud, nii on see unarusse jäänud. Ei julge eriti juhendajale kirjutada oma kesisest seisust sellel rindel, kuid ehk see nädalavahetus annab julgust. Ehk suudan mingiks ajaks ära otsustada ka selle, mis aastal ja mis "tiitliga" kavatsen lõpetada. Küll jõuab kõike!

Kool(id) kui töökoht mulle hetkel veel meeldib. Kuigi põhitöökoht õpetajana röövib mu nädalast üle poole, lisaks veel mõtlemine sellele. Mul on hetkel hea meel, et töö sain. Raske küll on, kuid elab üle. Ongi hea, et esimene aasta on poole koormusega - ei jookse päris mõistusest tühjaks. Esimesed kolm nädalat tööl saavad homsega läbi. Nüüdsest peab hakkama tunde veidi huvitavamaks tegema. Seni veel kriitikat pole saanud, kuid tunnen, et on vajadus.
Teine töökoht-kool on lihtsalt vaheldus - saab aju puhata. Saab olla hea inimene.

Kultuurist ja eluolust.
Suve lõpul sai õpitud selgeks üks eluvajalik oskus - ujumine. Lapsest saati vett kartnuna oli see mu üks suuremaid saavutusi sellel aastal. Kes ütles, et vanale koerale trikke ei õpeta.
Teatris sai ka käidud - lausa 5 korda suve jooksul.
Minu edetabel:
*Kristjan Üksküla "Kiivad armastajad" - Totaalne pärl mu teatrisuves, eriti arvestades seda, et ma ei oodanud eriti midagi (peale hea etenduse loomulikult). Väga hästi väljamängitud komöödia, kus kõik oli paigas. Kaasaarvatud see, et poldud punnitatud lihtsalt mingi tükk valmis, nagu suveetenduste puhul tihti on. Lisaks lage taevas, soe ilm ja paduvihm etenduse lõpus, mis tegid väga hea etenduse jälgimise veelgi mõnusamaks. Tore päev - Tol päeval sai Tallinnas veel Kumus neoimpressioniste vaatamas käidud ja Villa Thais söödud.
*R.A.A.A.M "Jõud" (ei nõustu eriti kritiseerijatega, kuid mõjutegurid ja etendusepäev ei pruugi samad olla). Mulle just meeldis etendus tagamõtte lihtsus. Iga inimese sees on erinevad jõud, kuid kui me oleme segaduses ja ei oska neid juhtida, siis saabub üleüldine segadus - süda valutab ja mõistus on sassis. Endal ka vahel selline tunne olnud. Nüüd sai küll hea etendus raskestimõistetavasse lausesse kokku võetud. Meelde jäid ka Jäneda Pulli talli pääsukesed. Süüa sai Musta Täku Tallis. Lisaks peab mainima, et Piibe maantee meeldib mulle rohkem kui Tallinn-Tartu mnt.
*Emajõe suveteatri "Põrgupõhja uus vanapagan" - natuke "suveteaterlik" ettevõtmine, kuid siiski oli vaatamist küll. Eriti meeldis etenduse paik Toomkiriku varemeis, värske õhk ja lavakujundus. Etenduski oli hea. Annab rumal (ja liiga heatahtlik sõrme), võtab tark (ja pahatahtlik) käe - Palju sai üle kanda tänapäeva ellu. "Mõni mõtleb, et on kurat, kuid on parem kui tavaline inimene; teine mõtleb, et on inimene, kuid tegelikult on kurat". Või kuidas see lause nüüd käiski.
*Kalevipoja Suveteater 2010 Kääpal - "Välek". Kuigi peaks olema väljapool arvestust, kuid kui arvestada nüüd etenduste eelarveid ja nimesid, siis on minupoolt koht selline. Mulle meeldib mõte kui teater tuleb külla, st. küla teeb teatrit. Koos tuntumate nimedaga - lavastaja Veikko Täär, Mart Toome jt - said noored kõigega ilusti hakkama. Jummijumal oli nii vägev, et suutis vihma ja tormituulegi taevast välja ajada nii enne kui peale etendust.
*Rakvere Teater "Kadunud tsirkus". Esimene suvetükk ja kõige suuremate ootustega. Võibolla sai end liialt ülesköetud. No mõte oli sees, hea muusika, head näitlejad (ja lauljad), kuid siiski jättis veidi pooliku mulje. Et poldud suudetud kõike lõplikult läbi mõelda ja natuke tundus, et oleks olnud kerge käega tehtud. Kuid mulle suuresplaanis meeldis nagu kõik teised tükid.
Naljakas oli see, et igal etendusel (va Välek, kus oli teine rida) saime istuda esimeses reas ja keskel. Kogemused (ja õnn) on see selle võimalikuks teinud.

Esimeses reas sai vaadatud Draamafestivalil Linnateatri "Hecuba pärast" ja "Ma armastasin sakslast". Aprillis nähtud Hecuba oli niivõrd hea, et tekkis soov uuesti üle vaadata. Mulle meeldis ka teine kord väga, oli väga kaasakiskuv. Kuigi esimesel korral (Võru Kannel'is) oli suurem ootusärevus, et mis stseen nüüd järgneb. Kohustuslik tükk ütleks selle peale.
"Ma armastasin sakslast" tundus väga hea. Miks tundus? Sellepärast, et peale reedest tööpäeva olin ma nii väsinud, et nokkisin pool aega. Peale väikest unepausi jõudsin lõpu ära vaadata. Tahaks kunagi veel näha, natuke selgema peaga, sest mulle see osa etendusest, mida ma nägin, väga meeldis. Näide sellest, miks pole esimeses reas alati kõige sobivam istuda:D.

Nüüd peab tunde tegema hakkama. Kell on juba viis õhtul. Haigena (see nädal jah on pidevalt pea paks - vaheldumisi palavik, nohu, köha, häälekaotus. Huvitav mis edasi tuleb?) pole just kõige meeldivam. Täna on juba käidud koolis kui tööl koolis ja nüüd siis järgneb ettevalmistus kooliks. Edu mulle. Ja sulle!

suvi

Suvi on tore, eriti siis, kui on aega, vahendeid ja võimalusi seda veeta.
Eile ärkasin kell 6, viisin ema tööle ja sõitsin Tartu. Vara tõusta on väga mõnus, mitte nagu täna, kui ma magasin kell pool 11ni. Kuigi magamine on ka tore tegevus. Panin siis pesu , peale seda vaibad pessu ja läksin Liina juurde hommikust sööma. Kell 9 hommikut süüa pole just väga eriskummaline, kuid kui olla juba kolm tundi tegevuses, siis tundub see lõunasöögina. Hiljem käisime veel Hansapäevadel, mis polnud veel hakanud, Supilinna, Kaubamajas ja turul.

Kotid kraami täis sõitsin üle nädala taas Elve poole maale. Mängisime sulgpalli ja käisime ujumas. Mina loomulikult oma sinise rõngaga, sest mine sa tea, mis vool toob. Hiljem sõime kukeseenepirukat, vaatasime telekat ja seiklesime natuke niisama=D No mõistus jõudis ikka ööseks koju, niivõrd kuivõrd. Ja nii me pärast keskööd magama jäimegi.

Täna oleme olesklenud, lugenud, söönud, noppinud maitseks vaarikaid ja mänginud Eesti mängu. Elve nupud olid seekord edukamad kui minu aga 2, 5 ja 6. koht on ka väärt tulemus. Nüüd tuleb oodata, mida õhtu pakub=)

roosa-lilla taevas võtab võimust

Täna tuli kauaoodatud vihm. Koos välgu ja pauguga, tuulevaikuses. Õhk sai veidi puhtamaks, veidi, sest veidi puhtamaks annab veel minna. Esimene talutav päev. Pesin puhtaks vannitoa ja sauna, koristasin veidi sahvrit, jootsin koeri ja kanu, tõin laudas mune, lõhkusin paar puud, pesin pesu, kastsin kasvuhoonet, lugesin, mängisin palli ja passisin niisama. Kindlasti saab seda rida veel pikendada. Aga milleks, ega töö tegemata jää.
Või siis homsest jääb, kuna võtan taas tee Tartu poole. Millegipoolest on see linn tõmbav, mõnikord nii tõmbav, et eksib öössegi ära. Igatahes hommikul on enne kuut äratus, et munad karpi panna, väike amps teha ja siis rooli keerates tagasi sooja Tartu, kust jälle on hea ära sõita.

pÄikesekiir

Nii väsinud pole tükimat aega olnud. Eile suutsin vaid 7 tundi ärkvel olla, täna küll juba 6 aga kisub vaikselt voodi poole. Vahepeal olen põldu harinud, lehe järel käinud, autot pesnud, koeri jootnud, raamatut lugenud ja niisama olesklenud.
Ilmajaamast öeldi, et ööpäeva keskmine temperatuur on 27 C. Nad on vist seda minu toas käinud mõõtmas, sest siin on ka kogu aeg keskeltläbi 26-27 kraadi. Ja traditsiooniliselt olen maja jahedaimas toas. Nii, et arvestades, et elu on ilus nagu lill, siis praegu on lillede kasvamiseks päris ideaalsed tingimused. Kui vaid vihma tuleks veidi.

soojus

Maal, kodus nagu aeg seisaks, kõik on vaikne rahulik muutumatu. Ei usu, et see halb oleks, aga hea suhtes ei suuda endaga kokku leppida. Käisin täna 2 km pikkusel jalutuskäigul, bussipeatusesse ja tagasi. Proovisin veidi joostagi, kuid lämbus surus kopsud kinni ja sinna see kiirem samm kaduski. Vähemalt üks kolmest viineripirukast kulutatud. Päeva ülejäänud söök peab ootama oma aega. Kuigi kui aus olla, siis ega täna midagi sisse ei läinudki. Palavus on väga kaalusõbralik.

Proovin tulutult saada Ilmatsalu Põhikooli kodulehele, et saata oma CV ajaloo ja ühiskonnaõpetaja ametikohale, või vähemalt näha täit kuulutust. Kuigi mul on rauad tules ka mujal, on siiski kindlam, kui kandideerida võimalikult erinevatele töökohtadele. Viimane aasta ülikoolis, loodetavasti, on ees ootamas. Ja miks mitte kulutada see töötegemisele. Nagu seegi. Ja oma õpitud ametil töötamine on palju suuremaks väljakutseks kui miski muu. Ootame siis veel natuke.

Siesta

Pean lõunamaalase kombel lõunast puhketundi ja pühin särgikraega higi. Heaks näiteks, et ilm on päris palav - tahtsin kohvile eileostatud kohvikoort peale valada, aga see oli külmikus paksuks ja tükki läinud. Ja nii pidin ka uue kohvi tegema. No õigemini jäi see hommikul mul korraks, umbes pooleks tunniks lauale seisma. Nii vähe on siis õnneks vaja. Aga pole hullu - nädal külmkapis puhanud piim aitab välja:=)

Neljapäeval ostetud koduõlu, mis pikalt soojas külmakastis seisis ja reede õhtul kambakesi ära lahendati, saadab siiani vaikselt terviseid.

Vihmaootus

Aeg möödub jube kiiresti. Vahel ei panegi tähele, kuidas nädalapäevad mööduvad, kuidas kevadest saab suvi ja kätte jõudis kuum juuli. Küllap võib selles mõnevõrra süüdistada kiireid päevi, mis alles hommikul endale tagasi mõtlema sunnivad. Samas võib see olla seotud laiskusega, mis tekitab tunde või mõtte, et päevi ei maksagi lugeda, kuna need niikuinii mööduvad. Igatahes on praegu üks juuli kuum hommik.
Vahepeal on kool läbi saanud, selleks aastaks. Töö-kool-töö... režiim oli omamoodi mõnus. Mõistlikult piiritletud aeg nõuab mõistlikku tegutsemist, mõistlikult puhkamist ja läbi selle säilibki inimene paremini. Vähemalt ma loodan, et see nii on. Kui töölkäimine oli seekord lihtsalt vajalik mõistlikkuse säilimiseks, siis kool sai eriti tugeva pingutamise osaliseks. Kuigi lõpp läks tänu järjestikkustele pingelangustele ja kokkuvõtmispüüetele veidi allamäge (sain oma magistriõppe esimese D kätte), siis võib tervet esimest uutmoodi aastat pidada edukaks.

Käinud olen ka mõnel etendusel alates aprillist: Tallinna Linnateatri "Hecuba pärast" Võru Kandlis, NO99 "Margarita ja meister" ning "Kes kardab Virginia Woolfi?" lisaks nende "Ühtne Eesti suurkogu" Saku Suurhallis. Vat Teater käis külas väikses Vanemuises "Ingel, Ingel, vii mind taeva"ga ja ise sai külas käidud Rakveres, kus selle aasta esimese suveetendusena sai nähtud "Kadunud tsirkus". Teiseks suveteatri tükiks tuli selle nädala alguses "Põrgupõhja uus vanapagan" Emajõe Suveteatrilt. Igal etendusel oli nii säravaid kohti kui ka mõni miinus (kui siis üldse), kuid kuna osad etendused jäävad juba kuutagusesse aega (ja kindlasti on minust teravama silmaga teatrihuvilisi), siis jätan oma arvamused parema meelega enda teada.

Nädala alguses lõppes selle aasta esimene suvelaager. Seekord siis minu vanemkasvataja rollis. Kõik läks nii ludinalt ja kiirelt, et tagasitee ihaldatud "tavaellu" tuli ootamatult kiiresti. Nüüd on siis vaja veel kannatada veel üks vahetus ära, mis nädalapärast algab. Loodetavasti tuleb see sama tegus ja tore.

Inimestele meeldib suvi, nii ka mulle. Ainult palavus on liiast. Nii siis võtsimegi Elve, Kadi ja Liinaga end kokku, pakkisime kotid ja sõitsime saartele veidi jahedamat ilma otsima. Seal me siis sõitsime ja sõime ja vaatasime vaatamisväärsusi ja puhkasime ja kõike muud. Kolm päeva, 1100 kilomeetrit, Tartu-Saaremaa-Hiiumaa-Haapsalu-Tartu möödus kiires ja rütmikas tempos. Järgmise korrani.

Nüüd siis tuleb süveneda taas argiellu. Eks sellelgi ole omad plussid:)

"Fuck the fuel economY"

Kaks meest, 1 eesmärk - Päästkem Eesti naised 2010: Tartu-Valga-Riia-Kaunas-Varssavi-Poznan-Berliin-Hannover-Osnabrück-Amsterdam (3 tundi pausi ja 3 naist autole))-Amsterdam-Osnabrück-Hannover-Berliin-Poznan-Varssavi-Kaunas-Riia-Valga-Tartu. Start reedel kell 12.30, finiš pühapäeval kell 16.30 - ehk siis 52 tundi oolmõust nonstop sõitu. Ehk siis kõvasti üle 4000 km maanteed ja linnu u 45 tunni sõidu ja väikeste pausidega. Vähemalt saab nüüd 4 maad maailmas rohkem käiduks lugeda. Naaiiiss - meeleolukas lõpp toredale nädalale.

Praegu panen meelega loenguluusi - kerge väsimus on peal ja eelmine nädal ei saanud ükski päev kordagi korralikult puhata, õppida ega vabalt tunda. Kiire aeg nõuab kärpeid siit ja sealt. Õhtul tuleb tööle minna. Puhkama saab homme kell 8 ja nii kuni reede õhtuni.

Hea meel, et Elve kodus on! Mõtlen vaid, et kuhu ma küll oma juhiload pannud olen...Terve sõidu ajal mõtlesin, siiani ei mõika... 20 km enne Valka, kui minu viimane sõiduvahetus pidi lõppema, otsustas Latvijas Policija mu maha võtta. 10 minutit lasi meid autos praadida. Või siis 20 minutit, nagu tol hetkel tundus. Õnneks piirduti vaid soovitusega load järgmine kord kaasa võtta. Hea, et sellist asja Saksamaal ei toimunud:D

Meenutusi:

456

Eile õhtul käisime Elvega, peale minu pikka koolipäeva (mis mulle meeldis), Genialistide klubis, kus esines Maian Kärmas saateansambliga. Täiendas väga mu meeldivat nädalat. Võin öelda, et see oli mu viimase aja parim kontsertelamus. Maian Kärmasel on väga puhas hääl, koos huvitava varjundiga. Ja saateansambel oli samuti tasemel. Laval oli nagu 7 instrumenti - 5 inimest (hääl, puhkpill, sünt, trummid ja bass), lisaks sõnad ja kooskõla. Ühesõnaga oli põnev kuulata. Ja Genklubi (spordi)saal on selliste kontsertide jaoks paras paik.

Kolmapäev koristasin tube, pesin pesu, õppisin ja peale kontrolltööd, hakkasime Elvega süüa tegema. Õhtuks oli klassiõdesid-vendi oodata ja kuigi lõpuks tulid ainult osad õed (vennad olid vaesekesed väsinud), siis ikkagi oli väga tore külalislahke olla. Kokku oli meid 6. Sõime ja siis otsutati telekat vaatama hakata (mis on küll üks väga vinge sotsialiseerija:). Õhtu lõppes Elve, Liina ja minu vahelise Euroopa mänguga. Esitati ka uus tellimus lauamänguõhtu näol.

Tänane päev on läinud "kättevõtmise" tähe all - läks pool päeva, enne kui suutsin raamatu kätte võtta. Nüüdseks olen juba osad tekstid suutnud läbi lugeda. Teisipäev ja kaks referaati on kohe-kohe ukse taga:D

vahel päike, vahel tuul, vaheaeg ja naerul suu

Veedan peale konrolltööst aega arvuti seltsis ja mõtlen, et eelmine nädal oli päris tore. Kuna 3. kooliveerand sai koolides läbi, siis üle tüki aja saan ka mina selle üle rõõmu tunda. Nüüdne nädal tuleb puhkamiseks ja õppimiseks - nii tore.
Nädalas oli ka veidike kultuuri - kolmapäeval lõpetasin T. Õnnepalu "kevad ja suvi ja". Mulle päris meeldis, kuigi erilise luulesõbrana pole ma ennast kunagi tundnud. Proosast on lihtsalt kergem aru saada, kuigi luulet tajub paremini. Nii lugesingi mitu korda iga luuletuse läbi, et leida kas seal on veel midagi, mis märkamatuks jäi. Kahjuks või õnneks midagi otseselt meelde ei jäänud, kuid ehk on see heagi, kuna võimaldab kunagi luuleraamatu uuesti ette võtta. Nii 20 aasta pärast. Sest kuigi paljust asjust saab aru, siis siiski on kahju mõelda inimesest, kes peab elama pika elu, kuid on üksi. Vähemalt selline tunne jäi. Ja veel olukorras, kus on Sa, kelle poole nutta.
Nädalavahetusel käisime Viljandis, Sigridil on sünnipäev tulemas. Laupäeval astusime sisse Ugala teatrisse, kus Lavaka järjekordne lend (siiski minule otseselt esimene) pidas oma bakalureuselavastuse "Arkaadia" esietendust. Mul ei ole veel teatris ehk nii head silma, et tuua välja puudusi, nii võib öelda, et mulle jällegi meeldis. Mõte töötas kogu etenduse ajal, vahel oli naljakaski (mõnikord sai naerugi peale naerda, hea et teistelgi lõbus oli), ja mis kõige tähtsam - kuigi etendus kestis oma 3 tundi, siis oskas ta ikkagi õigel ajal ära lõppeda. Ehk siis ei pidanudki lõppu ootama, ta tuli ise. Tundub, et mõned ja natuke rohkem head näitlejad on valmis saamas, et järgmisele tasemele õppima minna.
Lõpetan enne kui hilja.

juku hakkas õppima

Täna oli mõnus puhkepäev, võibolla liiga mõnus, sest laisaks muudab. Kiitsin täna oma kohvikannu, mille ma ostsin oma bakalaureuse lõpu puhul, et külalisi kostitada. Kullake on hästi vastu pidanud. Kiitmise käigus käis too plõks vastu kraanikausi serva ja siis kostis prõks. Pisukesest august nirises õrnalt purust vett. Positiivne on see, et saan nüüd kannule uue klaasi osta.

lumi langes lume peale, kokku sai hang - heinategu oodaku

Alustaks seekord neljapäevast, kui pikka, kuid tavapärasemast veidi lühemat kooli-tööpäeva, juhtus olema aega, et Elvega kinno minna. Filmiks siis "Coco enne Chaneli". Päris toekas film, Audrey Tautou on jätkuvalt kena, no eks see toetas veidi filmi ka. Õhtul kulmineerus külm olek kõrge palavikuga.
Reede magasin poole 12ni (enne seda tund aega lugesin). Kerge palavik pani loenguluusi tegema. Koristasin,hiljem tegime süüa - ma keeksi, Elve soolast. Külla tulid Elve sõbranna ja ta kaasa. Õhtul vaatasime Eesti laulu ja rõõmustasime veidi ülepromotud "Rapuntzeli" teise koha üle (mitte halva pärast). "Siren" oli kuidagi kandvam, teistsugune, maikuus on vähemalt midagi suurelt kontserdilt oodata.
Täna hommikul, kui külalised lahkusid, siis läks Elve maalima, mina aga autole sisseoste tegema. Küll alles kulus seda piskut, mida nagu polekski. Hiljem käisime mulle pükse vaatamas (teatud piirkond kulub eriti ruttu), lõpuks saingi endale ühed, loodetavasti on oma esialgset hinda väärt. Hea, kui on olemas soodusmüük!
Veidi aja eest sai Egerti ja Sigritiga Baribali piljardisaalis käidud. Esimest korda. Polnud kõige hullem saal, kuid Trehv oli ikka kuidagi kodusem. Nüüd on aga vaja veidi õppida.

päikesepaiste

Täna osutub hommikupoolik töövabaks. Hommikul nägin palju vaeva, et tööle saada - raske on jõuda 3-4 minutit varem väljasõitnud bussiga, kui ise ka veel jokutada. Nii ma siis pidingi kiirkõndi tegema, et õigel ajal kohale jõudma. ... Kuid no hoolealune, või õigemini tema ema otsustas kooli eirata. Juba mitu nädalat ootan, et ta oma paberid korda teeks, kuid no ega täiskasvanud inimest ei saa ka lõputult käsutada. Palju inimese edust oleneb ikka inimesest endast ka. Kuidas teha selgeks, et 1. klassi poiss, kes võiks käia, kasvab kunagi suureks ja üha raskem on ratastooli lükata. Igatahes peale ühte ja poolt tundi ootamist otsustasin läbi päikesepaiste koju kõndida. Õppimist on küllalt ja õhtul peab uuesti tööle minema.

Teine hea uudis on see, et hakkan stipendiumi saama. Elvel oli selle üle ka hea meel. Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus!

laavstoori

Lugemisaasta sai kirja järgmise linnukese. Bram Stoker'i "Dracula" oli üks ütlemata tore raamat, mulle kohe väga meeldis. Kuna töö juures küsiti, kas ma filmi ka olen näinud, siis pidin vastama EI, sest viimasel ajal eriti ei tõmba nende poole. Siiski otsustasin oma vaba õhtu terviseks (trenn jäi ära) tõmmata endale paljudest "Dracula" käsitlustest vast tuntuma, F. F. Coppola 1992. aasta väljalaske.
Nüüd algab ring küsimusi, eesotsas - Kuidas mahutada 300 lehekülge tihedat ja head teksti kahe tunni sisse. Arvatavasti tuleb paljuski loobuda, kuid Coppola tore mees oskas veel (kuskilt "august") juurdegi lisada. Esialgu näis too kõik kuidagi poolik ja mööda, kuid mida aeg edasi, seda enam hakkasin filmi nautima. Inglise-iiri klassika Hollywoodlikus võtmes, võib asja kokku võtta. Ja kuigi see kõik tundus esialgu veidi vale ja moonutatud, siis lõpuks täitis selline ümberpööratus rolli - krahv Dracula sai inimlikumaks kui seda raamatus ning kuigi ma juba tükk aega loodan näha (minu filmide vaatamistihedust arvestades) ilma häpi endita Hollywoodi teost, siis praegune oli vähemalt stiilne (võrreldes isegi raamatu lõpuga, mis kuidagi ära vajus) . Väga mööda ja täiesti pihta ütleks selle filmi kohta.
Enne isgasugu filme soovitan ikkagi algtekstiga tutvuda, muidu võib natuke tõde/ tegelikkus nihkuda:D

Nii ma siin poole öö ajal istungi, endal õppimata. Aega on selle kiire asjaga!

reede, 26.

Täna oli selle nädalavahetuse esimene päev. Peale asjaajamisi linnas, istusin nr. "7" bussi peale, et linna ääres häälega Viljandi poole sõita. Peale mõningast (10 minutit) ootamist, saingi Puhja liikuva auto peale. Veidi enne Rõhut oli päris kole vaatepilt - veok oli risti üle tee, ühe Chrysleri jäänused nina küljes. Jõudsime sinna ehk paar minutit peale õnnetust. Politseid ja kiirabi veel ei olnud. Veoauto juht oli küll verine, kuid tundus, et hakkas toibuma. Kuna Chryslerist polnud väga midagi alles jäänud, siis lootsin, et peale juhi pole seal kedagi (kõrvalistuja külge praktiliselt polnudki enam). Hiljem võis juhtunust (veebi)lehtedest lugeda. Ränk! No kõik on ikka nii juhustes kinni. Arvatavasti sõitis see naine minust Tartust väljasõidusul mööda. Mõni hetk varem...

Puhjas sain päris kiirelt järgmise auto peale. Hiljem koju oli päris naljakas kõndida (miski ju peab ka nalja tegema). Kodutee oli aetud lahti mööda põldu. Arvatavasti ootab soojemaid ilmasid, kui muld sulama hakkab. Kuna lund on juba nii palju alla tulnud ja hanged silmadeni, siis kohalik sahk "ei olevat suutnud" enam päris tee peal lund üle valli lükata. Jääb vaid loota sahajuhi mõistlikkusele tulevikus.

On öö

Eesti sünnipäeva tähistamine täitis kõhtu ja oli meeleolukas. Palju õnne!
Maal (nagu igalpoolgi) on lund nii palju, et jagub säärikussegi. Kui tuleb kevad, siis muutub (maa)inimese elu hulga hõlpsamaks - Mis sest, et kaevud saavad vett täis, inimesed võivad seda ka keldrist ämbriga tuppa tuua.
Nüüd on kätte jõudnud öö, just sai õpitud, sportigi vaadatud, kell saab pool 2. Aeg minna linade vahele.

Värske lumi kriutsub paremini

Pärast koolist ja tööst tihedat nädalat oli tore paariks päevaks selg sirgu lüüa ja veidi puhata. Kui eile oli meil suuremat sorti söömisepäev (tegime sh ka kaks pitsat põhjast katteni...head) ja enne seda linnatiir (Kaltsukas ja turg), siis täna oli paras vedelmine. Magasime, vaatasime telekat ja sõime eilseid jääke. Kui aga õhtu kätte jõudis, siis panime puhtamad riided selga ja läksime GEN-klubisse Von Krahli "PostUganda"t vaatama. Võtsime Oti ka kaasa, sest täispiletiga kattis kahe mehe kulud.
Päris äge oli, arvatavasti senine kõige eksperimentaalsem teatrikogemus minu jaoks. Kuigi vahel oli natuke piinlik ja tekkis ka mõtteid, mis on selle pointi point, siis lõpuks jäin minagi rahule. Ei tea, mida teised, aga ma arvutasin sõnades, et kas etenduse põhjal jäänud pilti saab üldistada üldkogumile. Šovinistlik feminism, või kuidas iganes asju nimetada. Igatahes oli parajalt lõbus, kõvasti ülekeeratud (mis ei ole üldse halb) ja mõtlemapanev tükk. Ja kui mitte väga mõelda tahta, siis kärab ka hästi. Homme (20.00) on sealsamas GEN-klubis taas. Soovitan ajusid ragistama minna (esireas ;)

Pahupidi jutt

Ei teagi, kas järgnevat tasuks lugemisel alustada ülalt või alt. Kes soovib, võib pilgu peale visata.

Täna oli üks tõsine spordipäev. Kõik algas tegelt juba varem, eelmisel õhtul peale sauna. Või siis õigemini palju varem. Ehk siis saunas astusin kaalule ja voila, miinu maailmarekord oligi sündinud - 82 kilo, vaid 18 kilo sajani. Kuigi enensetunne on hea, siis peaksin vaikselt liigutama hakkama.
Lõunaajal kõndisime Elvega Saarele, kus ta tädititel peeti sünnipäevapiknikku. Selle toimumiseks oli oluline varjualusesse viiva tee lumest puhastamine, nii me tädimehega kahepeale (eks mõlemal on vaja alla võtta) rühkisimegi. Terassi ja selleni viiva tee tegin täiesti ise. Hiljem sõin jälle kõhu mõõdukalt täis.
See selleks, et täditütrel oli äkki klaverit vaja ja nii me siis mõni kilomeeter eemalt ta ära tõimegi. 5 mehega järsust trepist alla (mõte sellest oli õudsem kui tegelikkus), kuratlikult raske. Siis läbi talve Saarele ning seal neljakesti kolmandale korrusele. Muskel on nüüd nii suur.

Laupäeval oli mõnus puhkepäev. Ärkasin pool 11 (kui õigesti mäletan), veetsime hommikut ja kui Elve maalima ära olin viinud, siis passisin mõnuga. Hiljem käisime Taskus ja Zeppelinis, kus mõlemad leidsime endale asju, millele mõelda. Eriti ühed punased tennised, mille ma palgapäeval arvatavasti ära ostan.

Reede oli selle nädala esimene vaba päev. Hommikul ärkasin pooluimas kell 10, lugesin, koristasin tube ja vaatasin telekat. Pealelõunal sõitsin Elvele kooli järele ning siis algas pidu näljaajal. Kaubahalli majas, eks-kasiino ruumidesse on vahepeal tekkinud gruusia restoran Tbilisi. Sisseminnes ei tundunudki midagi erilist, kuid toit maitses väga hea. Võtsime mingi tomati-paprika-kana pajaroa, hatšaburi ja siis seašašlõki. Šašlõkk on muidu üks selline asi, millega võib väga pange panna, kuid seekordne oli väga hea. Polegi tükk aega midagi nii head saanud.
Seejärel liikusime Wernerisse koogile. Kõige parem asi, mis meil õnnestus saada oli Cappucino. Elve võttis kirju koera, ma mõtlesin proovida münditorti. Kui kirju koer oli enamvähem (kes tahab, siis võib minult või Elvelt paar korda paremat tellida...kõvad kokad siin:D), siis Wernerisugusest kohvikust münditorti küll ei osanud oodata. No ütleme, et alla keskmise, mündišokolaad selle peal oli küll väga hea.
Panin kaasa autole ja liitusin Egertiga, et minna Evele sünnipäevale. Kuigi mul oli paar päris head kingitusideed, siis koos Egertiga ununesid need kõik ja nii me sisenesime Pepleri ühikasse minu õlude ja kahe krõpsupakika. Istumine ise oli tore, st. mida aeg edasi, seda toredamaks läks. Mõningaid asju vahele jättes, siis pean jälle mainima, et mulle laua- ja kaardimängud meeldivad. Vaatasime vahelduva eduga AloTV-d ja mängisime "Euroopa mängu", "Aliast", "Maffiat" ja kingituseks olnud "Saboteur"-i. Nii oligi kell 5, kui minekule asusin.

Neljapäev oli pideva langusega päev. Homikul kell pool 9 saksa keel tuli väga hästi välja, siis käisin korra tööl, siis taas loengusse, siis seminari, siis loengusse. Viimane oli niivõrd õudne, kas just loeng ise küll, kuid enesetunne seeeest väga. Muidugi häiris mind ka see, et õppejõud (keda ma ju ise väga hästi tunnen), rääkis nii kiiresti, et mul jooksis juhe kokku. Kuna ta oma loengumaterjale üles ei pane (ei kurda), siis tuli kõik üles kirjutada, kuid kui ma olin poole jõudnud üles kirjutada, siis tuli juba uus slaid ja lõpuks otsustasin loobuda - parem mitte midagi ja iseseisvalt juurde lugeda, kui hiljem pooliku ja ebamäärasele materjalile lootma jääda. Kuna ma juba poolenisti magasin, siis otsustasin viimasest loengust looduda ja koju minna. Kui loeng enne kaheksat lõppes, siis ma juba kodus olin voodis.

Kolmapäev oli loenguvaba, seeeest tööd täis. Hommikust pealelõunani koolis, peale seda pool tundi kodus ja siis tööle hoidekasse. Kuigi tempo oli algul jube kiire, siis hiljem laabus kõik väga ladusalt. Koju jõudsin kell pool 11 õhtul. Õppisin veel kella 1ni saksa keelt ja siis keerasin magama.

Teisipäev töö, seejärel kooli. Eesti muinasaja õppejõud tundus ikka väga muhe sell olevat. Õhtul veel trenni.

Esmapäev algas kool. Vaesurina hankisin endale lisatöö.

Nüüd vist juba kordan varempostitatut. Tuleb hakata õppima, kuigi olümpia tundub palju huvitavam:)

küünlakuu

Täna sai läbi mu kõige pikem vaheaeg kogu kooliskäimise aja jooksul. Kuu aega õpingutevaba. Lugemisaasta puhul sain selle aja jooksul hakkama 5 raamatuga. Lisaks varemnimetatutele sain eile läbi Remarque "Arc de Triomphe"-i ja siis "Ksenofoobia käsiraamat" - austerlased. Ehk siis alustasin vaikselt ühe kevadsemestri aine ettevalmistemist.
Semester ise tõotab tulla huvitav. Täna registreerisin end 9 eap-st maha, kuna sain endale lisatöökoha. Esmapäeval ja kolmapäeval 15-22 Maarja Kooli hoidekasse. Ehk saab kunagi ka öövahetusse. See vähendab natuke mu suurt vaba aega, mida mul "liiga palju" on. Nüüd ei ole ühtegi päeva, kus ma enne 6-t lõplikult koju jõuan. Esmapäevast neljapäevani algab töö-koolipäev 8 hommikul ja lõppeb 8-10 õhtul. Välja arvatud teisipäev, kus on lihtsalt peale tööd neljani kool ja siis kaheksani trenn. Reede on kergem, siis on vaid 1-2 loengut. Naaiiss. Mis sest, et päevad pikad - mulle õppimine järjest enam meeldib:) Kahju vaid, et kodusolemise aeg väheseks jääb. Haridus ongi kallis, kasvõi siis kui selleks peab kõrvalt tööl käima.

Tagasivaade

Kuidagimoodi juhtus, et sattusin omaenda bloogi lugema ja nii otsast alguseni. Päris naljakas on mõnesid asju lugeda - nt kui "lüüriline" ma alguses olin, või kuidas mingi teema on tegelikkuses edasi arenenud. Muidugi ka pikad "loomingud", nt. Peep jne. Ja oma neli ja pool tundi ongi läinud.
Täna olen terve päeva millegagi tegelenud. Hommikul jälgisin suusatajate lustakat matka Volga kallastel, siis käisin väljas puid toomas ja uusi radu lahti lükkamas. Lõpuks hakkas palavgi.
Päev on aga möödunud suuresti torumehe ametis. Väikeste puhkustega olen soojendanud kuumapüstoliga orusid ja torudesse sooja vett sisse valanud. Kella kolmest 12ni ja ei mingit tolku. Tuleb vast kevadet ootama jääda. Õnneks osa veest ikka liigub, seeeest mõnda aega saab end kodurahvas kausist pesta.
Ja nii väsinult ma arvutisse maandusingi. Ja hetkel ei olegi und, kuigi magama peaks. Kell saab kohe 5.

Pimeduse taustal kuu

Tänane õhtu oli väga kasulik. Aitäh:)

Tuli tali, on tali...

Tänane päev on möödunud külma, viineripirukate, kohvi, jääl liuglevate poiste ja "Meister ja Margarita" seltsis.

Lumeküllus

Nüüd olen juba kolmandat päeva maal. Siin mu toas on küll isegi veidi jahedam kui linnas, kuid suures plaanis see ei häiri. On ju tuba kõige tuulepealsem ja kui sooja vaja, siis sean end selg ahju poole ja naudin olesklust. Muidugi on võimalus minna ka teistesse tubadesse, kus on soojem, maja teises otsas on vast sauna lähedusest väga soe. Kell sai just 12 ja selleks ajaks olen läbi saanud oma vaheaja esimese linnukese - O. Ruitlase "Kroonu". Pigem absurdne kui labane, samas suht elutruu ja ehk ka kurvameelselt naljakas, kohati väga naljakas. Mõnus lihtne lugemine. Nüüd natuke passin ja alustan siis taas H. Palametsa "Lugusid toonasest Tartust", mis mul nende mõnede päevadega juba poole peale on saadud. Mulle see meeldib. Kuna ma võtsin Tartust kaasa (mitte, et mul kodus raamatuid ei jätkuks) hulga kirjandust, siis võib öelda, et olen õiges tempos. Lihtsalt tuleb teha valikuid.
Reedel ja laupäevalgi oli pidu. Kristelit õnnitleti ja saadeti ära Austraaliasse. Oli omamoodi lõbus ja õpetlik. Hilisemas enesekohases analüüsis sain selgeks, et oli ikka üle keskmise pralle. Kõik algab seltskonnast.
Ei tea, kas on mõtet suurt tagasivaadet teha, kuid kuna mul hetkel nagunii paremat teha ei ole, siis võib ka.

Neljapäeval oli mu esimene, täiesti vaba päev selle semestri jooksul. Kuna tööle ei pidanud minema ja sess lõppes juba esmapäeval, siis nautisin tekkinud olukorda. Isegi seda, et vanainimese kombel ärkasin kell 7. Nii ma siis lugesin raamatut, tegin endale süüa ja jõin kohvi. Päeva naljaks võib pidada hetke kui helises telefon: "Tere, kas teie olete P. K.?"-"Jaa"- "Olen See ja See ja helistan teile "Lõuna politseiprefektuuri Liiklusjärelvalvest. Kas teil on punane VW Passat numbriga see ja see?"...Oioioi, mida ma nüüd teinud olen, mõtlesin endamisi. Sõitmas ma väga tihti ei käi, viimane pikem sõit oli jõulude ajal, kus lumetormis ei olnud võimalust erilisi kiirusi arendada. "Jaa"...No asi oli sellest, et meie kiitsukesele tänavale oli lõpuks jõudnud sahk ning auto oli vaja selle teelt kõrvaldada. Kuskil midagi kirjas polnud, keegi ei öelnud ka midagi. Info liigub meie majas päris kiiresti:D Aga kõigest selles oli kasu ka - sain end arvuti tagant üles, kuhu ma juba pooleks tunniks olin end istutanud ning poest sai kohvikoort ja kiirnuudleid. Ühikapäevad tulid lausa meelde...
Hiljem, kui kõht oli täis, siis vaatasin lisaks telekale aegamööda saha tegevust. Väikese jupi peale läks 1, 5 tundi. Lõpuks võtsin end kokku ja läksinVerekeskusesse verd andma . Peale seda veel raamatukoguralli. Valgustatud Tartu oli ikka väga ilus, vast selletõttu jõudsin alles kuueks koju. Seal oli valmis burgerikotletid ja nii me tegime endale ise hamburgereid. Maitses hea:)

Teisipäev ja kolmapäevad käisin tööl ning esmapäeval oli viimane eksam. Jube raske oli peale historiograafiaeksamit (5. 01) end kokku võtta. Olles u nädalaga (selle sees ka aastavahetus) läbi lugenud 25 teaduslikku artiklit ja neli korda mahuka loengukonspekti, siis peale eksami "C"-d võis endaga vägagi rahul olla, eriti peale saadud küsimusi. Alati võiks paremini minna... Ega peale kahepäevast õppimist ka Ajaloofilosoofia eksamgi raske polnud - vastasin kiireti oma kolmele küsimusele ära ja siis läksin kannatavaid kaaslasi vaadates kerge irvega koju. Siiski ajab närvi üks õppejõud, kes kuu peale vajalike tööde esitamist ei ole siiani mingit vastust saatnud, kasvõi a-la "Sain su töö kätte". Peaks tädile kirjutama. Aga suures plaanis mulle mu õpingud väga meeldivad. Nii ma siis ootangi juba uut semestrit. Minust on saanud tubli õpilane. Kuid lõpetaks õige selle igava leelotamise õpingute üle.

Sünnipäev läks rahulikult, käisime Elvega ta sõbrannal Raasikul külas ja siis järgmine päev tuulasime Tallinnas - Tüüpilne maainimese ring - Balti jaam -Vanalinn - Viru keskus - Solaris koos Komeediga - Vanalinn - Balti jaam. Hiljem rongijaamast pool tundi koju kõndides sai küll veidi külma, kuid see ei takistanud GEN-klubisse M. Kuningat kuulama. Nagu A. Arrost veel tol päeval vähe oleks olnud=D Lõbus oli.

Oma toredaid hetkeid meenutades veedangi ma oma päeva. Ilm on ilus, päike paistab. Täna on juba kasulikku suudetud teha - ajasin kaks esmapilgul kena jehoovatunnistajast naist oma tõrksusega ära. Mul oli neist isegi kahju, kuid kui näpp anda, siis ma usun, et läheb ka käsi. Selline mesijutt tuli neil suust, et anna olla. Seda tahaks küll teada, kus tuleb nende viitsimine või rahaline heaolu. Ma ei peagi kõigest maailma asjadest aru saama. Elu on niisamagi lill!

PS! Kes lugemisega lõppu jõudis võib end premeerida millegi heaga. Mina näiteks lähen söön ema sooja frikadellisuppi... .

Head uut!

Nagu juhuslikult on ilmunud areenile uus, 2010. aasta. Siiamaani pole eriti kohale jõudnud, kui aus olla. Aga uskumatu nagu see on, mul oli üle tüki aja jõulutunne. Mitte küll selline nagu kunagi lapsena isaga kuuske toomas ja hiljem seal all olles, kuid mulle seekordsed jõulud väga meeldisid. Jõululaupäeva õhtul olin Elve pool. Sõime, jõime ja laulsime päkapikule. Sain päkapikult kenad särgid, kolakarbi, habemeajamisvahtu ja sikuti koos lisavidinatega, mille järgmisel päeval Peipsi peal järele proovisin. Kahjuks oli hommikuks jäässe suur lõhe tekkinud ja jää Venemaa poole ära rännanud. Kaldast kilomeetri kaugusel kala sel päeval ei olnud. Vähemalt sai selle aasta kalalkäikudega alustatud.
2. jõulupühal sõitsime läbi lumise Eesti Märjamaale ja päev hiljem koju Viljandimaale. Poleks elu sees arvanud, et Eestimaa võib nii ilus olla=D. Kodus oli mugav olla, kahjuks jääb linnaeluga äraharjudes sellest natuke väheks. Kui suvel on vähemalt midagi kaevata, siis praegu, talve lumistes tingimustes on raske endale tegevust leida. Jaanuari keskel proovin metsas endale rakendust saada, kuigi juba mitme aasta puud on ette tehtud. Sellegipoolest on kodus tore=) Ja uued kindad, maitseained, maasika-rabarberi moos ja muu hea kulusid ära küll, mis jõuluvana oli kuuse alla jätnud.
Paar päeva jälle Elve maal ja vanaaastaõhtu sai veedetud Tartus. Vaatasime Elve ja Angelikaga televiisorit, mängisime Aliast ja siis see hakkas. Võib vist öelda, et see aastavahetus oli minu jaoks seni kõige ilusama saluudiga. Peale seda sõitsime linna peale. Mina kui vanur keeldusin Illusiooni minemast ja nii vaatasime algul Plink-plonki (tühi saal) ja siis Püssirohu keldrisse. See aasta proovin ennast veidi nooremaks timmida ja ehk järgmisel vahetusel võtame Illusiooni ette. Muidu oli tore, eriti seltskond. Hiljem veel mängisime mälumängu doominot ja vist pool 7 hommikul saime koju magama.
Täna on viitsimatuse all päev möödunud. Enamik aega vaatasin telekat ja tegin süüa. Kuna raha on enamvähem 0 (palk otsustas detsembri lõpu asemel oma tulemisega viivitada), siis tuleb süüa vanasid väheseid varusid. Tegin praeube, sibula, küüslaugu ja tomatikastmes. Kõrvale haukasin kapsasalatit, praemuna ja piimakohvi ning voila - kõht saigi täis. Õnneks olen suutnud ka natuke lugeda. 26st kohustuslikust artiklist, mis 5. jaanuari eksamiks on vaja läbi lugeda, on 5 läbi. Nii, et homme algab tõsine tööaeg. Samuti hakkan homme köögivalamu ärajooksu lahti võtma. Asi on nii jube umbes ning ka natuke vale nurga all, et vajab rohkem tähelepanu. Ei kurda üldse - see aasta on aeg panna pidur mõttetule passimisele. Aeg on suureks saada! Kõike head=)