Täna saab siis üle tüki aja taas kodumanu, nii hea meel on selle pärast:) Palju õnne emme-Elle -- Emal on neljakümneviies sünnipäev ja töotab tulla taas üks hea kõhutäie päev, üks põhjus on kindlasti keeks, mille ma emale tegin...aga ärge palun talle enne õhtut sellest rääkige, tahaks teda üllatada nagu ; ) Ja nii siis kuni esmapäeva õhtuni välja, kui jälle Tartu poole saab asuda. Igatahes on meeleolu mõnusalt ootav, mis sellest, et palju jääb ka Tartu : )
Hommikul oli selle nädala teine tööpäevamoodi asi, taas tugiisikuna. Saime kooki, kuna ühel töötajal oli sünnipäev...mina sain küünlad põlema panna. Tundub, et olen selle tööga ära harjunud, sest täna erilisi probleeme ei esinenud...aint peale lõunasööki, kui jäin kümneks minutiks üksi klassiga tulid välja mõne lapse iseloomujooned, mida ma varem näinud, st. siis kui olime koos õpetajatega...igatahes sain veidi targemaks..
Krmus...selg valutab jälle...tuleb vist oma otsus ära teha, enne peaks arsti juurest läbi käima. Järjest enam tundub, et peaks võtma füüsilise puhkuse, sest nii ei saa enam jätkata...
Üldjoontes on siiski kõik tips-tops, elu edeneb läbi rõõmsalt roosade (kuigi ma pole neid ise tähele pannudki) prillide, linnud laulavad, päike pistab nüüdsest rohkem pead pilve tagant välja...seda nüüd vähemalt kord nädalas... lisaks on tänavatele ilmunud säärevärisejad, rullid testivad kumme (see talv on nende jaoks küll ikaldus, sest kuna lund ja jääd pole peab rohkem vaatama rahakotti), kodututel on bussipeatustes veidigi soojem magada ja skinnheedid soojendavad oma õlitatud kolpasid, tantsides majadevahelistel haljasaladel tuljakut..... Nädala lõpus lubab lund!
Mittekohustuslik kirjandus.
Thursday, February 28, 2008
Tuesday, February 26, 2008
Mis on linnukesel muret?...
Tänane päev hakkab vaikselt lõpule jõudma ning voodi ootab. Enne seda mõtlesin, et kirjutaks natuke. Hea ja sorav algus?
Trenn vaevab. Mina omakorda vaon loobumismõtteid, kuna "jäiga vedrustusega", nagu ma olen, on jalad ning viimasel ajal ka selg valutama hakanud ja pärast igat korda järjest enam. Ortopeed lausus ka sõnad peale sõjaväevabastust kirjutades, et suured trennikoormused pole eriti soovitatavad. Nüüd ma siin kahtlen ja murran pead ning kahtlen siis taas, mida teha?!. Samas on veidi jube praegu ära öelda, sest ma tunnen end selle ees kuidagi võlgu, samamoodi nagu kartus oma otsusest treeneritelel teatada (äkki saan veel patuoina tiitli kaela)...aga mulle näib praegune trenniskäik nagu üks piinav kangutamine, kus lõbu (minu jaoks) on kadunud. Aga eks ma olen juba suur inimene ja suudan otsustada?!. Vist :(
Kuna ei taha ka ema kulul elada, siis on viimastel ajal olnud mõtted endale töö otsida. Osad inimesed on soovitanud kuskile kohvikusse ettekandjaks minna, see sobivat minu olemusega. Aga niikaua kui trennis peab käima, siis sellist võimalust pole. Aega on!
Aga hommikud on mul nüüd sisustatud - kui loengut pole, siis olen Tartu Maarja koolis ühele ratastoolipoisile tugiisikuks. Palka küll eriti ei anta, samas on see kogemuse eest ja saab aidata...ja raha teenib kokkuvõttes niipalju, et saan arvestatava osa üürist ära tasuda.
Alguses oli suht mõttetu tunne, sest kui ma proovisin lapsega käteharjutusi teha (koordinatsiooniga on tal probleeme..tegelt pole seda peaaegu üldse=D), siis sattus ta veidi hüsteeritsema - isegi pisarad lendasid, ja ma ei osanud midagi teha...aga kui ta maha rahunes, siis sai poole üheni vägagi hästi hakkama. Hiljem kodus kuulsin, et mind isegi kiideti - tasub uuesti minna : )
Täna trennist koju kõndides tegime Arturi ja Pärdiga rekordeid - Mitte ühtegi sõna peale "Head õhtut"=D
Trenn vaevab. Mina omakorda vaon loobumismõtteid, kuna "jäiga vedrustusega", nagu ma olen, on jalad ning viimasel ajal ka selg valutama hakanud ja pärast igat korda järjest enam. Ortopeed lausus ka sõnad peale sõjaväevabastust kirjutades, et suured trennikoormused pole eriti soovitatavad. Nüüd ma siin kahtlen ja murran pead ning kahtlen siis taas, mida teha?!. Samas on veidi jube praegu ära öelda, sest ma tunnen end selle ees kuidagi võlgu, samamoodi nagu kartus oma otsusest treeneritelel teatada (äkki saan veel patuoina tiitli kaela)...aga mulle näib praegune trenniskäik nagu üks piinav kangutamine, kus lõbu (minu jaoks) on kadunud. Aga eks ma olen juba suur inimene ja suudan otsustada?!. Vist :(
Kuna ei taha ka ema kulul elada, siis on viimastel ajal olnud mõtted endale töö otsida. Osad inimesed on soovitanud kuskile kohvikusse ettekandjaks minna, see sobivat minu olemusega. Aga niikaua kui trennis peab käima, siis sellist võimalust pole. Aega on!
Aga hommikud on mul nüüd sisustatud - kui loengut pole, siis olen Tartu Maarja koolis ühele ratastoolipoisile tugiisikuks. Palka küll eriti ei anta, samas on see kogemuse eest ja saab aidata...ja raha teenib kokkuvõttes niipalju, et saan arvestatava osa üürist ära tasuda.
Alguses oli suht mõttetu tunne, sest kui ma proovisin lapsega käteharjutusi teha (koordinatsiooniga on tal probleeme..tegelt pole seda peaaegu üldse=D), siis sattus ta veidi hüsteeritsema - isegi pisarad lendasid, ja ma ei osanud midagi teha...aga kui ta maha rahunes, siis sai poole üheni vägagi hästi hakkama. Hiljem kodus kuulsin, et mind isegi kiideti - tasub uuesti minna : )
Täna trennist koju kõndides tegime Arturi ja Pärdiga rekordeid - Mitte ühtegi sõna peale "Head õhtut"=D
Monday, February 25, 2008
Wednesday, February 13, 2008
Tuhkapriidu tegutseb jälle
Pea käib ringi ja viimane taskurätik on otsas, ikaldus. Vähemalt kõht on neljast pakist nuudleist pungil, enne seda oli nälg ka (süüa sai alles hommikul vara). Vähemalt sai korteri kõik toad puhtaks, loengus käidud ja raamatut loetud...(aint koolitööd pole veel viitsinud alata...tuleb sundida!!!)
Aga kirsikook musiga oli hea auhind!:)
Veidi ilusat kolemuusikat, ehk siis, mis juhtub kristlastega kui neid liialt kaua taga kiusata=D
Aga kirsikook musiga oli hea auhind!:)
Veidi ilusat kolemuusikat, ehk siis, mis juhtub kristlastega kui neid liialt kaua taga kiusata=D
Friday, February 8, 2008
On ka selliseid nädalaid...
Jube väsimus on peal. Ei oskagi enam midagi kirjutada..aga siis algusesse
Üle aegade sai taas tavakoolis käidud, iga päev keskmiselt 5 tundi vaatlemist. Ei saa just öelda, et väga igav oleks olnud. Igatahes on mälu värskendatud, uued mõtted saadud, suur töö ära tehtud. Ei uskunudki, et oskan näha niipalju üksikasju, mis puudutavad tunni läbiviimist ja korda (siiski vist surem osa jäi arvatavasti nägemata ;) Kõige hullem polnud mitte tundides passimine ega märkmete tegemine, vaid muudest tegemistest kaasnenud ilge väsimus.
Väga raske oli teiste praktikantidega suhtlemine, kes suures osas on ju ikkagi mu kursakaaslased (mõned vanemad tegelinskid ka). Pole ikka suutnud paljude kursakaaslatega ühist keelt leida, isegi kui mõnega, kes tundub huvitav persoon olevat, väga tahaks. No vb asi selles, et mina olen selline väike kuivik, kes istub nurgas ja nosib lihapirukat. Blablablaa. Lisaks segab see, et kuigi kunagi on osade inimestega suhteliselt tihedalt suheldud, siis vahepealsel ajal on läbikäimine vähenenud (ei tea miks) ning raske on taas suhtlema hakata. Aga vähemalt täna oli selline päev, kus sai veidi rohkem nalja. Seltskond oli väiksem, ning ise ei viitsinud ka enam kättesaamatut mängida - tulemuseks paar naeru :)
Lihapirukast rääkides, siis sellega seoses on selle praktikaaja üks naljakamaid juhtumisi, kus mina nosisin oma tühja kõhu peale tagapingis lihapirukat ja kui õpilased lõpuks istusid, siis olin ma õpetajale liigagi nähtav. Nii ta siis tuligi mind noomima, mind?! Küll ma sulle näitan kui ma Karlova kooli direktoriks ükspäev hakkan ; )
Nüid siis teise asja, tantsuteraapia juurde. Eelmine nädal see kõik formaalselt hakkas, kui ma just peale viimast eksamit leidsin postkastist õppejõu Kõivu kirja, kus ta kutsus mind ühte projekti, nimelt ühe North Hamptoni ülikooli õppejõu poolt korraldavale tantstuteraapiale Kaagvere erikoolis. Kuigi mu ajagraafik oli piisavalt tihe juba, siis ikkagi otsustasin selle pakkumise vastu võtta, sest see oli minu jaoks väga suur tunnustus ja eneseteostamise võimalus ( Kuigi ma ei saa aru, miks just mina, sest ma olen ühe õj Kõivu aine läbi kukkunud, teises lunisin oma töö jaoks ajapikendust ja muidu olen ka üks suur laisik. Aga vb on minus miski, mis tegi valiku just minu kasuks (üldjoontes pidi see projekt olema pigem magistrantidele, kuid mina olen ju alles 2. aasta bakalauruslane). Niisiis sisustaski minu õhtupoolseid aegu selles projektis osalemine. Kahjuks ma olin enamasti selleks ajaks, kui mu õhtupoolne programm algas, juba päevasest suhteliselt kapsas, ning vahepealse puhkuse puudumine küpsetas õhtuks (mis lõppes u 22) üsna kapsaks.
Aga tore oli sellegipoolest. Tüdrukud Kaagvere, vähemalt need, kes meiega ühinesid, olid vägagi suhtlemisaltid. Ei ütleks nüüd kuidagimoodi, et nad oleks tundunud sellised tüüpilised pätitüdrukud. Rühmaga koos tegutsemine rahustas ning tekitas teatud sideme vast igaühe vahel, loodetavasti. Viimasel tantsuteraapial (õpilastele oli neid 2, tüdrukuid ise oli 8 (sama rühm mõlemad korrad) ning selle lõpetamisel tulid välja ka tunded. Väga huvitav oli viimane jutuajamine tüdrukutega, kus räägiti asjadest nii nagu nad olid ja on (tüdrukud olid vägagi avalad). Toimus üks tantsuteraapia ka Kaagvere erikooli töötajatele, kus küll mina ei osalenud, sest mul siis loogiline funktsioon puudus.
Vahepeal siis inglaste grupist. Kokku oli grupis 8 inimest - õppejõud, üks tema endine õpilane (või siis hoolealune), kes töötab leinajatele mõeldud asutuses (s. o siis selline asutus, mis pakub abi neile lastele, noortele ja vanadele , kes on kaotanud oma vanema(d) , sugulase või lihtsalt lähedase inimese). Lisaks veel 5 nooremat üliõpilast ning üks veidi vanem noorsant, kellest ma eriti aru ei saanud, kes ta selline on. TÜ HT poolses esinduses oli lisaks mulle ja õj Kõivule ka kaks magistranditüdrukut.
Lisaks Kaagverele käisime me ka Elva lastekodus, mis jättis mulle veidi parema mulje kui sügisel külastatud Väike-Mõisas, kus rõhutati rühmaidentideedile ja jäeti kõrvale indivisuaalse isiksuse kasvatamine. Elvas olid küll asjad paremini korraldatud, kuid väga raske on üle saada nõukogulikust süsteemist. laste grupid on liialt suured, kasvatajaid ja ruume piisavalt vähe ning kimbutamas alatine rahamure. Siiski oli tore näha laste rõõmu sellest, kui keegi neid vaatama tuleb ja nendega tegeleb. Kahjuks ei jagata nii häid päevi neile just eriti tihti. Suhteliselt kohutav on mõelda, et 38 lapse vanematest käib ainult 3 neid mingi aja tagant vaatamas, kuigi takistusi ei tehta kellelegi , sh ka vanemliku õiguseta vanematele. Pähh. Aga siiski oli sealt tore (kuigi veidi kurb) edasi minna Otepääle snõutuubingule, kus adrenaliin, lõbus olek ja pikad liud.
Täna oli selline vabam päev, kus tahtsime minna uisutama, kuid ei arvestanud trennidega, nii et sellest jäime ilma. Nii me lihtsalt käisime ringi ja sorisime poode. Täna olin siis mina ainuke autojuht, nii ma siis tegingi kõike topelt.
Tänasel õhtusöögil olin ma kahjuks niivõrd väsinud (mitte, et ma poleks seda terve nädala jooksul olnud:() , et ei suutnud eriti üldse suhelda, eriti inglise keeles, mis mul puudujääkide pärast varasemates kooliastmetes niigi nigel on. Nii ma siis istusin, nautisin sööki ja õhustikku ja mõlgutasin mõtteid, proovides teistega kaasa mõelda ja vajadusel jutuga liituda. Loodan, et teisi ei seganud mu liigne vaikus, aga ma lihtsalt ei suutnud.
Õhtu lõpp oli veidi kurb, aga siiski ilus, jagati meeneid ja tänusõnu. Minu saagiks langes vihmapill, plaat piltidega ning üks ti-shöört. Kuigi ma nii väga ootasin, et see nädal juba läbi saaks, sest ma pole eriti üldse peale kuuetunniste unede puhata saanud, oli lahkumisel ka oma emotsionaalsemaid jooni. Väga tore oli :)
Aga õnneks ei pea palju ootama uut ühinemist, sest aprillis-mais läheb sama jätkuprojekt (tegelt siis niimoodi) edasi, seda Tartus, ning juuni keskel Inglismaal. Nii, et tasub ootamist:)
Vabal õhtul, st kolmapäeval oli külastuspäev, mis venis ikka päris pikale. U pool üks öösel sain magama. Kella kolmesest vetsuskäigust saab lugeda eelmises sissekandes ;D
Nüüd siis on näiliselt alanud puhkus, mis peaks ideekohaselt kestma esmapäeva hommikuni kell 8, kui algab ametlikult uus sess. Homme peaks Faunal olema treeningkohtumine, kuhu ma vist küll kohale ei jõua, sest terve keha on nagu vedel vorst, silmad kottis ja veidi nohu samuti. Lisaks peab hakkama tegema vaatluspraktika kokkuvõtteid, mis võtavad vähemalt päeva või mitu.
Tundub, et see aasta jääb mul talvevaheaeg saamata. Tahaks kaissu, sooja teki alla!!!
Polegi tükk aega pikemalt sulge liigutanud, nüüd siis sai üks valmis. Kindlasti ei anna sellega kirjeldada pooltki, mida on sel nädalal läbi elatud, tehtud või tuntud, kuid tundsin vajadust sellest kirjutada.
Nüüd siis tuleb kohevarsti kauaoodatud uneaeg!
PS! Tänan sind porgandikoogi eest, see oli näljapäästja ; )
Üle aegade sai taas tavakoolis käidud, iga päev keskmiselt 5 tundi vaatlemist. Ei saa just öelda, et väga igav oleks olnud. Igatahes on mälu värskendatud, uued mõtted saadud, suur töö ära tehtud. Ei uskunudki, et oskan näha niipalju üksikasju, mis puudutavad tunni läbiviimist ja korda (siiski vist surem osa jäi arvatavasti nägemata ;) Kõige hullem polnud mitte tundides passimine ega märkmete tegemine, vaid muudest tegemistest kaasnenud ilge väsimus.
Väga raske oli teiste praktikantidega suhtlemine, kes suures osas on ju ikkagi mu kursakaaslased (mõned vanemad tegelinskid ka). Pole ikka suutnud paljude kursakaaslatega ühist keelt leida, isegi kui mõnega, kes tundub huvitav persoon olevat, väga tahaks. No vb asi selles, et mina olen selline väike kuivik, kes istub nurgas ja nosib lihapirukat. Blablablaa. Lisaks segab see, et kuigi kunagi on osade inimestega suhteliselt tihedalt suheldud, siis vahepealsel ajal on läbikäimine vähenenud (ei tea miks) ning raske on taas suhtlema hakata. Aga vähemalt täna oli selline päev, kus sai veidi rohkem nalja. Seltskond oli väiksem, ning ise ei viitsinud ka enam kättesaamatut mängida - tulemuseks paar naeru :)
Lihapirukast rääkides, siis sellega seoses on selle praktikaaja üks naljakamaid juhtumisi, kus mina nosisin oma tühja kõhu peale tagapingis lihapirukat ja kui õpilased lõpuks istusid, siis olin ma õpetajale liigagi nähtav. Nii ta siis tuligi mind noomima, mind?! Küll ma sulle näitan kui ma Karlova kooli direktoriks ükspäev hakkan ; )
Nüid siis teise asja, tantsuteraapia juurde. Eelmine nädal see kõik formaalselt hakkas, kui ma just peale viimast eksamit leidsin postkastist õppejõu Kõivu kirja, kus ta kutsus mind ühte projekti, nimelt ühe North Hamptoni ülikooli õppejõu poolt korraldavale tantstuteraapiale Kaagvere erikoolis. Kuigi mu ajagraafik oli piisavalt tihe juba, siis ikkagi otsustasin selle pakkumise vastu võtta, sest see oli minu jaoks väga suur tunnustus ja eneseteostamise võimalus ( Kuigi ma ei saa aru, miks just mina, sest ma olen ühe õj Kõivu aine läbi kukkunud, teises lunisin oma töö jaoks ajapikendust ja muidu olen ka üks suur laisik. Aga vb on minus miski, mis tegi valiku just minu kasuks (üldjoontes pidi see projekt olema pigem magistrantidele, kuid mina olen ju alles 2. aasta bakalauruslane). Niisiis sisustaski minu õhtupoolseid aegu selles projektis osalemine. Kahjuks ma olin enamasti selleks ajaks, kui mu õhtupoolne programm algas, juba päevasest suhteliselt kapsas, ning vahepealse puhkuse puudumine küpsetas õhtuks (mis lõppes u 22) üsna kapsaks.
Aga tore oli sellegipoolest. Tüdrukud Kaagvere, vähemalt need, kes meiega ühinesid, olid vägagi suhtlemisaltid. Ei ütleks nüüd kuidagimoodi, et nad oleks tundunud sellised tüüpilised pätitüdrukud. Rühmaga koos tegutsemine rahustas ning tekitas teatud sideme vast igaühe vahel, loodetavasti. Viimasel tantsuteraapial (õpilastele oli neid 2, tüdrukuid ise oli 8 (sama rühm mõlemad korrad) ning selle lõpetamisel tulid välja ka tunded. Väga huvitav oli viimane jutuajamine tüdrukutega, kus räägiti asjadest nii nagu nad olid ja on (tüdrukud olid vägagi avalad). Toimus üks tantsuteraapia ka Kaagvere erikooli töötajatele, kus küll mina ei osalenud, sest mul siis loogiline funktsioon puudus.
Vahepeal siis inglaste grupist. Kokku oli grupis 8 inimest - õppejõud, üks tema endine õpilane (või siis hoolealune), kes töötab leinajatele mõeldud asutuses (s. o siis selline asutus, mis pakub abi neile lastele, noortele ja vanadele , kes on kaotanud oma vanema(d) , sugulase või lihtsalt lähedase inimese). Lisaks veel 5 nooremat üliõpilast ning üks veidi vanem noorsant, kellest ma eriti aru ei saanud, kes ta selline on. TÜ HT poolses esinduses oli lisaks mulle ja õj Kõivule ka kaks magistranditüdrukut.
Lisaks Kaagverele käisime me ka Elva lastekodus, mis jättis mulle veidi parema mulje kui sügisel külastatud Väike-Mõisas, kus rõhutati rühmaidentideedile ja jäeti kõrvale indivisuaalse isiksuse kasvatamine. Elvas olid küll asjad paremini korraldatud, kuid väga raske on üle saada nõukogulikust süsteemist. laste grupid on liialt suured, kasvatajaid ja ruume piisavalt vähe ning kimbutamas alatine rahamure. Siiski oli tore näha laste rõõmu sellest, kui keegi neid vaatama tuleb ja nendega tegeleb. Kahjuks ei jagata nii häid päevi neile just eriti tihti. Suhteliselt kohutav on mõelda, et 38 lapse vanematest käib ainult 3 neid mingi aja tagant vaatamas, kuigi takistusi ei tehta kellelegi , sh ka vanemliku õiguseta vanematele. Pähh. Aga siiski oli sealt tore (kuigi veidi kurb) edasi minna Otepääle snõutuubingule, kus adrenaliin, lõbus olek ja pikad liud.
Täna oli selline vabam päev, kus tahtsime minna uisutama, kuid ei arvestanud trennidega, nii et sellest jäime ilma. Nii me lihtsalt käisime ringi ja sorisime poode. Täna olin siis mina ainuke autojuht, nii ma siis tegingi kõike topelt.
Tänasel õhtusöögil olin ma kahjuks niivõrd väsinud (mitte, et ma poleks seda terve nädala jooksul olnud:() , et ei suutnud eriti üldse suhelda, eriti inglise keeles, mis mul puudujääkide pärast varasemates kooliastmetes niigi nigel on. Nii ma siis istusin, nautisin sööki ja õhustikku ja mõlgutasin mõtteid, proovides teistega kaasa mõelda ja vajadusel jutuga liituda. Loodan, et teisi ei seganud mu liigne vaikus, aga ma lihtsalt ei suutnud.
Õhtu lõpp oli veidi kurb, aga siiski ilus, jagati meeneid ja tänusõnu. Minu saagiks langes vihmapill, plaat piltidega ning üks ti-shöört. Kuigi ma nii väga ootasin, et see nädal juba läbi saaks, sest ma pole eriti üldse peale kuuetunniste unede puhata saanud, oli lahkumisel ka oma emotsionaalsemaid jooni. Väga tore oli :)
Aga õnneks ei pea palju ootama uut ühinemist, sest aprillis-mais läheb sama jätkuprojekt (tegelt siis niimoodi) edasi, seda Tartus, ning juuni keskel Inglismaal. Nii, et tasub ootamist:)
Vabal õhtul, st kolmapäeval oli külastuspäev, mis venis ikka päris pikale. U pool üks öösel sain magama. Kella kolmesest vetsuskäigust saab lugeda eelmises sissekandes ;D
Nüüd siis on näiliselt alanud puhkus, mis peaks ideekohaselt kestma esmapäeva hommikuni kell 8, kui algab ametlikult uus sess. Homme peaks Faunal olema treeningkohtumine, kuhu ma vist küll kohale ei jõua, sest terve keha on nagu vedel vorst, silmad kottis ja veidi nohu samuti. Lisaks peab hakkama tegema vaatluspraktika kokkuvõtteid, mis võtavad vähemalt päeva või mitu.
Tundub, et see aasta jääb mul talvevaheaeg saamata. Tahaks kaissu, sooja teki alla!!!
Polegi tükk aega pikemalt sulge liigutanud, nüüd siis sai üks valmis. Kindlasti ei anna sellega kirjeldada pooltki, mida on sel nädalal läbi elatud, tehtud või tuntud, kuid tundsin vajadust sellest kirjutada.
Nüüd siis tuleb kohevarsti kauaoodatud uneaeg!
PS! Tänan sind porgandikoogi eest, see oli näljapäästja ; )
Thursday, February 7, 2008
Seda nimetatakse vist väsimuseks...
...kui öösel kell kolm leiad end kaine peaga ühika peldiku poti peal magamas, käed ümber sulle armsa loputusveekasti?!.
Subscribe to:
Posts (Atom)