Tänane päev hakkab vaikselt lõpule jõudma ning voodi ootab. Enne seda mõtlesin, et kirjutaks natuke. Hea ja sorav algus?
Trenn vaevab. Mina omakorda vaon loobumismõtteid, kuna "jäiga vedrustusega", nagu ma olen, on jalad ning viimasel ajal ka selg valutama hakanud ja pärast igat korda järjest enam. Ortopeed lausus ka sõnad peale sõjaväevabastust kirjutades, et suured trennikoormused pole eriti soovitatavad. Nüüd ma siin kahtlen ja murran pead ning kahtlen siis taas, mida teha?!. Samas on veidi jube praegu ära öelda, sest ma tunnen end selle ees kuidagi võlgu, samamoodi nagu kartus oma otsusest treeneritelel teatada (äkki saan veel patuoina tiitli kaela)...aga mulle näib praegune trenniskäik nagu üks piinav kangutamine, kus lõbu (minu jaoks) on kadunud. Aga eks ma olen juba suur inimene ja suudan otsustada?!. Vist :(
Kuna ei taha ka ema kulul elada, siis on viimastel ajal olnud mõtted endale töö otsida. Osad inimesed on soovitanud kuskile kohvikusse ettekandjaks minna, see sobivat minu olemusega. Aga niikaua kui trennis peab käima, siis sellist võimalust pole. Aega on!
Aga hommikud on mul nüüd sisustatud - kui loengut pole, siis olen Tartu Maarja koolis ühele ratastoolipoisile tugiisikuks. Palka küll eriti ei anta, samas on see kogemuse eest ja saab aidata...ja raha teenib kokkuvõttes niipalju, et saan arvestatava osa üürist ära tasuda.
Alguses oli suht mõttetu tunne, sest kui ma proovisin lapsega käteharjutusi teha (koordinatsiooniga on tal probleeme..tegelt pole seda peaaegu üldse=D), siis sattus ta veidi hüsteeritsema - isegi pisarad lendasid, ja ma ei osanud midagi teha...aga kui ta maha rahunes, siis sai poole üheni vägagi hästi hakkama. Hiljem kodus kuulsin, et mind isegi kiideti - tasub uuesti minna : )
Täna trennist koju kõndides tegime Arturi ja Pärdiga rekordeid - Mitte ühtegi sõna peale "Head õhtut"=D
No comments:
Post a Comment