Charlotte Bronte "Jane Eyre" tundus lapsepõlves rohkem plikadele mõeldud olevat, nii ei ole ma teosega ise kokku puutunud. Teise õe, Emily Bronte "Vihurimäe"ga sain ka teatris (st Alatskivil) esmakordselt kokku ja nähtu meeldis. Nii ei kahelnud ma pikalt kui teadetetulbalt leidsin kuulutuse, et Rakvere tuleb Tartusse. Pileti hind tundus küll veidi liialt soolane, kuid nähtu oli ka seda väärt. Rakvere Teatri "Jane Eyre" paelus algusest lõpuni.
Polnud just üllatav - tegu oli armastuslooga, millesse oli pikitud ka kibedamaid noote. Loos oli ühendatud Jane Eyre mälestused ja olevik. Mulle, kes ma asjast varem mõhkugi ei taibanud, oli väga huvitav. Ses mõttes ei osanud teada, millal toimub kulminatsioon, millal kurb ja millal rõõmus sündmus. Ja kuna pinget ja ootamist jagus, siis läks ju hästi. Lõpp oli ehk üle ootuste rahulik. Teatris olnud tuttavad "Jane Eyre" sõbrad küll veidi kurtsid, et mingid teose osad oli liialt vähe esile toodud, kuid õnneks või kahjuks mul võrdlusmaterjal puudub.
Lavastuses oli nii laulu ja tantsu, rõõmu kui ka kurbust. Lavastus oli liikuv, kasutatud oli erinevaid võtteid, samas ei unustatud ära lugu. Kõik see oli küll veidi nurgeline (st lavastuse stiil tegi kohati suuri hüppeid ühest nurgast teise), kuid see oli pigem hea. Muusikalised vahepalad, milles oli D.Kareva, K.Kanguri ja H.Talviku tekste, olid ilusad. Ma üldiselt küll eelistan, et näitlejad laval mikrofone ei kasutaks, kuid ega see häirinud ka. Lihtsalt vahepeal oli kahtlus, et kas see kõik, mis kostab on ikka live-s. Üldine ülesehitus oli mõistlik - esimesele pikemale vaatusele järgnes kaks lühemat - see andis aega end vahepeal välja puhata, sest etendus kestis üle 3,5 tunni. Üldiselt meeldis ka kujundus - lihtsad vahendid, aga töötas. Mingid asjad jäid küll küsimusteks - miks antud mustad kastid - baldahiinvoodid tegid läbi just taolised mutatsioonid vms.
Näitlejad tegid kõik üle keskmise rollid. Huvitav oli vaadata, kuidas lavalolijad eri rollidega hakkama saavad. Eriti tõstaks kindlasti esile Ü.Lichtfeldi, kes suutis oma vaba olekuga isegi ühe oma negatiivse rolli humoorikaks mängida. Samuti Kaljujärve, kes mõjus oma ainsas rollis usutav. Noor Jane Eyre - st. M.Mesipuu tunduski selline malbe ja aus, teda oli ilus vaadata. Eakam Jane (H.Annast) oli lisaks elutark. Just eakamat Jane'i oleks ma tahtnud lavastuse ajal rohkem jälgida, tema olekut sellel ajal kui mälestuspildid laval olid. Nad kaks sobisid väga hästi kokku.
Ühesõnaga - tänapäevases võtmes klassika - mulle kui lihtsale teatrisõbrale meeldis.
Tuesday, March 26, 2013
Sunday, March 24, 2013
Viljandi Ugala "Sajand"
Tänast Sakalat lugedes tekkis uitmõte minna T.Õnnepalu kirjutatud ja M.Kasterpalu lavastatud tükki nimega "Sajand" vaatama. Kuna kell oli hiline, siis helistasin Ugala kassasse ja juhtumisi sain veel tasuta pileti esikale.
Teosest jäi natuke toores mulje. Tegevused olid ehk liialt sirgjoonelised (? ei leia paremat sõna), st räägiti ükshaaval või paari kaupa, ühed lõpetasid ja siis teised alustasid, suuremad üllatused jäid tulemata. Samas ajalooline joon oli huvitav. Baltisakslaste ja eestlaste vaheliste suhete teema on praegu päris popp. Tegevus arenes ajapiltidena, algul 1913, siis maailmasõja lõpp, Eesti Wabariigi aeg kuni lõpuks tänapäevani välja. Kokku kestis etendus 3 ja pool tundi ning kui väga tahta, siis saaks kremplit koomale tõmmates päris hea tüki. Vahepeal oli tunne, et vaataks Tujurikkuja "Õnne 13" sketši, tühja aega oli piisavalt. Iseenesest võib sissejuhatavat esimest vaatust isegi huvitavamakski pidada, teine vaatus hakkas venima. Mõned lõigud lõikaks mina välja (õnneks pole see võimalik). Kuid nagu öeldud - esimese korra kohta võib teatud vajakajäämisi lubada ja tegelikult sisu asjal on. Üheks plussiks võib pidada lavakujundust. See oli küll suhteliselt lihtne, kuid siiski ilus silmale vaadata.
Kuna Ugalas eriti tihti ei käis, siis on osad näitlejad suhteliselt tundmata. Aga halvasti ei mänginud otseselt keegi, vb M.Rämmeld oli enda kohta veidi puine. Tore oli, et Kultuuriakadeemia noored olid lavastusse kaasatud. Mängisid ehk isegi kenamini kui mõni eakam. V.Kirs lapsena meenutas mulle küll DiCapriot autistliku vennana filmist ”Mida sööb Gilbert Grape”, kuid tema viimane kõnelus oli isegi v.hea. Sellega võikski tegelt kogu lavastus lõppeda. L.Komissarov jällegi on tore tädi, kellel lööb üks Laine alati välja.
Kokkuvõtvalt - ei saa öelda, et maha visatud aeg. Mõtted aja ja inimeste kaduvusest on minugi pead viimased kuud vallanud. Eks see anna kinnitust, et oleme looduse orgaaniline osa ja see on ainult hea...
Sunday, March 17, 2013
Vanemuine "Üksildane lääs"
"Üksildane lääs" on Vanemuise mõistes üks üle keskmise tükk. Musta huumoriga itk ja hala tervelt kaks tundi jutti. Leenan Iirimaal tundus ka varem üks lootusetu kant. Juba Rakvere Teatri lugu kaunitarist ja tema emast näitas seda. Kuid Vanemuine viis vaesuse ja kannatuse kõrgemale tasemele.
Loos oli pinget. Kaks venda, kirikuõpetaja ja armastust otsiv koolitüdruk. Vimm, rääkimata lood, andestus?, kättemaks. Kisselli asemel oli puskar, õnnetu armastus jäi.
Igal tegelasel oli varjatud pool, mis ajapikku avalikuks tuli. Näitlejad, eriti Mähar, mängisid usutavalt. Vendadel Colemanil (Kuntsel) ja Valenel (Mähar) oli "igavese vaesuse sündroom", st. põhimõte, et "ise ei saa, aga teisele ka ei anna" või siis "kui ma pole õnnelik, siis ka sina mitte". Seetõttu olid nad kokku loodud, mõjudes nii koomiliseltki. Kütsari kirikuõpetaja Walsh..ei st. Welsh eieijah Welsh (toda nimemängu oli küll liiast) oli kõige positiivseim tegelane. Kuid siiski liialt mandunud enda ja kõrvaliste probleemide pärast, et kohati võis isegi veidi rumal tunduda. Kuna minul taoline usk puudub, siis ei pruugi ka Welshist lõpuni aru saada. Samamoodi algul lootusrikas, hiljem meeleheitel Maria (Port) oli kohati nagu mingist muust loost. Tema rumaluseks võib pidada noorust või siis sündimist valesse paika.
Lavakujundus andis vaesustundele palju jõudu juurde. Samas oli traagilist (mängu) liiga palju. Lavastuses oli liialt äratuntavat iiripärast, mida poleks vaja. Kava oleks võinud olla põhjalikum. Üldhinnang - tore meelelahutus.
Loos oli pinget. Kaks venda, kirikuõpetaja ja armastust otsiv koolitüdruk. Vimm, rääkimata lood, andestus?, kättemaks. Kisselli asemel oli puskar, õnnetu armastus jäi.
Igal tegelasel oli varjatud pool, mis ajapikku avalikuks tuli. Näitlejad, eriti Mähar, mängisid usutavalt. Vendadel Colemanil (Kuntsel) ja Valenel (Mähar) oli "igavese vaesuse sündroom", st. põhimõte, et "ise ei saa, aga teisele ka ei anna" või siis "kui ma pole õnnelik, siis ka sina mitte". Seetõttu olid nad kokku loodud, mõjudes nii koomiliseltki. Kütsari kirikuõpetaja Walsh..ei st. Welsh eieijah Welsh (toda nimemängu oli küll liiast) oli kõige positiivseim tegelane. Kuid siiski liialt mandunud enda ja kõrvaliste probleemide pärast, et kohati võis isegi veidi rumal tunduda. Kuna minul taoline usk puudub, siis ei pruugi ka Welshist lõpuni aru saada. Samamoodi algul lootusrikas, hiljem meeleheitel Maria (Port) oli kohati nagu mingist muust loost. Tema rumaluseks võib pidada noorust või siis sündimist valesse paika.
Lavakujundus andis vaesustundele palju jõudu juurde. Samas oli traagilist (mängu) liiga palju. Lavastuses oli liialt äratuntavat iiripärast, mida poleks vaja. Kava oleks võinud olla põhjalikum. Üldhinnang - tore meelelahutus.
Saturday, March 9, 2013
2012.a. teatriaasta lõpetuseks
Järjehoidmiseks kirjutan väga lühidalt eelmise aasta lõpus külastatud teatritükkidest. Aasta lõpus (st oktoobri algusest) sai võetud ka eraeluline teatripuhkus (kestis kokku üle 3 kuu). Üldiselt võin eelmisel aastal nähtuga rahule jääda, isegi 5 kehvema seas leiab selliseid lavastusi, mis paremal päeval võiksid kõrgemal olla.
Kronoloogilises järjekorras (september-oktoobri algus):
Tallinna Linnateater "Maailmale nähtamatud pisarad" - Üks hea teatrielamus Draamafestivalilt. Ma ei pea seda küll eelmise aasta lemmikuks, kuid samas saan aru, miks Tšehhovi piltidest koosnenud lavastus niivõrd rahvale peale läheb. Ehedad humoorikad lood vene inimeste argipäevast lahutasid mõtted ja tõmbasid kaasa. Tore oli see, et karakterites võis ära tunda iseennast oma heade ja pahedega. Linnateatri trupp on ühtlaselt tugev. Meeldis ajalehe vormis kava.
Endla "Nähtamatu maja" - tore Eestimaine tükk, kuid veidi liiga läbinähtav ja igav. Mulle meeldisid vanemad näitlejad, eelkõige Helle Kuningas, veidi ka Taalmaa. Muu oli nii nagu oli - etendus, mille kohta polegi midagi öelda. Võiks, aga pole tarvis.
Draamateater "Kuni inglid sekkuvad" - Oh issand! Mulle üldiselt U.Uusbergi looming on meeldinud, kuid seekord oli kõike liiga palju. Niivõrd palju erinevaid seosetuid lugusid, üksteisest mööda rääkivaid inimesi (ma saan ju aru, et see võis olla eesmärk). Täiesti segane (ei mingit nähtavat seost), samuti pikad tühjad vestlused. Vähemalt Tõnu Ojaga võib rahule jääda. Mulle väga meeldib hea absurd, kuid...Ühesõnaga - kui saaks, siis küsiks piletiraha tagasi (ehk ainus selline lavastus terve 2012. aasta jooksul. Kõige hullem oli see, et vaatamata katsetele magama jääda, ei tulnud see välja. Nüüd vaatan aga lahtiste silmadega Draamateatri repertuaari, et Inglite sekkumise puudutus maha pesta.
Ugala "Mee hind" - Hea ja eestimaine. Neli meest oma lugudega. Mitte küll mingi lavastuslik tipp, kuid hinge läks. Seetõttu ka aasta kokkuvõttes teiste heade lavatükkide seas nii kõrge esikümne koht. Sarnaselt "nähtamatute pisaratega" oli lavastus erinevatest piltidest kokku klopsitud. Seekord Eesti inimesi kujutavalt. Eriti meeldis esimene pilt kui Aarne Soro mee hinnast räägib. Kogu lugu oli kurbnaljakas, vahel üks pool peal, siis teine. Kõigis stseenides oli midagi mõtlemapanevat. Ja südamlikku. Midagi üksinduselaadset. Inimestevahelisi suhted olid sellised maised, maainimese omad. Praegusel hetkel tagasi mõeldes, siis tunnen minagi end neis meestes ära. Muusikaline pool oli hea.
Tallinna Linnateater "Aeg ja perekond Conway" - Nüganen omas väga heas võtmes. Ilusad inimesed, ilus kujundus, haarav lugu. Mitte midagi erilist küll, st. et ei tuldud välja millegi uuega, kuid teostus oli vägev. Kogu trupilt väga hea mäng. Eriti naistelt. Nemad olid muidugi ka kõige ilusamad. Eriti U.Ratasepp. No teised neiud samuti. Ema loomulikult ka, kuid tema tegelaskuju hakkas mind lõpuks häirima (st. hästi mängitud). Mehed mängisid ühtlaselt hästi. A.Kõrve üllatas. Tema tegelaskuju oli U.Rataseppa kõrval kõige südamlikum. Nende kahega ehk võrdleks soovunelmais ennastki. Samas oli tal mõnigi viga, millest tahaks ka enda juures lahti saada. M.Toome meeldis ka, kuigi tema tegelaskuju võib ka negatiivsena võtta. Lavakujundus, valgustus ja kõik sinna juurde kuuluv olid väga kenad. Aeg ja perekond Conway pileteid jahtisime neiuga pikalt, väga hea, et lõpuks märki sai tabatud.
Vanemuine "Tappa laulurästast" - 2012.a. Vanemuise teatri kõige parem lavastus. Südamlik pilk lapse mõttemaailma. Muidugi toimus lugu minevikus ja võõral mandril. Kuid inimese olemus kipub vahemaadele vaatamata samaks jääma. Täiskasvanuks saades kipume laste mõtlemisvõimet alahindama. Kuigi enamasti pole sellel mingit alust. Ei hakka pikalt leierdama, vähemalt on Vanemuises ka midagi, mis vaadata sünnib. Meeldis kava.
Vanemuine "Oblomov" - Vene klassika, sellisest vanas "heas" Vanemuise keskmises vormis. Rein Pakk mulle üldiselt näitlejana ei istu. See tähendab, kui ta just iseennast ei mängi. Ta on liialt enda nägu. "Rein Pakk otsib naist" oli ju väga tore. Tore oli näha, et. L.Pulk ja P.Strandberg on toonud Vanemuisesse veidi nooruslikkust ja energiat. Seda seetõttu, et kõik need Kõivud, Adlased ja Luiged tavapäraselt oma latti kõrgele ei tõsta. Jaanovits üllatas seekord positiivselt.
Omblomov on lugu ühest vene aadlikust, kes oli harjunud elama pärandustest ja sugulaste-tuttavate armust. Seetõttu oli mehest saanud tahtejõuetu ja lodev tüüp, kellele meelistegevuseks unistamine ja kasutamata võimalustest mõtlemine. Isegi aadli meelelahutused ja seltskond ei pakkunud Oblomovile leevendust. Ka korraks ärganud armumine ilusasse ja arukasse Olgasse (L.Pulk) vajus vanade harjumuste tõttu mutta (kuigi lootust justkui oli). Lavastus ise oli selline harju keskmine, kuid tekitas vähemalt hiljem soovi enda sisse vaadata.
Kokkuvõtvalt: 2012a.
Minu TOP 10:
1. Gerda Kordemetsa "Pruutide kool"
2. Von Krahl "Gilgameš
3. Tallinna Linnateater "Aeg ja perekond Conway"
4. Von Krahl "13"
5. VAT Teater "Hea, paha, inetu"
6. Rakvere teater "Lilled Algernonile"
7. Ugala "Tuul pajuokstes"
8. Vanemuine "Tappa laulurästast"
9. Endla "Boyband"
10. Ugala "Mee hind"
.
.
.
Minu alumine 5:
36. NO99 "Iphigeneia Aulises"
37. Vanemuine "Inimese parimad sõbrad"
38. Endla "Seljatas sada meest"
39. Endla "Nähtamatu maja"
40. Draamateater "Kuni inglid sekkuvad"
Kronoloogilises järjekorras (september-oktoobri algus):
Tallinna Linnateater "Maailmale nähtamatud pisarad" - Üks hea teatrielamus Draamafestivalilt. Ma ei pea seda küll eelmise aasta lemmikuks, kuid samas saan aru, miks Tšehhovi piltidest koosnenud lavastus niivõrd rahvale peale läheb. Ehedad humoorikad lood vene inimeste argipäevast lahutasid mõtted ja tõmbasid kaasa. Tore oli see, et karakterites võis ära tunda iseennast oma heade ja pahedega. Linnateatri trupp on ühtlaselt tugev. Meeldis ajalehe vormis kava.
Endla "Nähtamatu maja" - tore Eestimaine tükk, kuid veidi liiga läbinähtav ja igav. Mulle meeldisid vanemad näitlejad, eelkõige Helle Kuningas, veidi ka Taalmaa. Muu oli nii nagu oli - etendus, mille kohta polegi midagi öelda. Võiks, aga pole tarvis.
Draamateater "Kuni inglid sekkuvad" - Oh issand! Mulle üldiselt U.Uusbergi looming on meeldinud, kuid seekord oli kõike liiga palju. Niivõrd palju erinevaid seosetuid lugusid, üksteisest mööda rääkivaid inimesi (ma saan ju aru, et see võis olla eesmärk). Täiesti segane (ei mingit nähtavat seost), samuti pikad tühjad vestlused. Vähemalt Tõnu Ojaga võib rahule jääda. Mulle väga meeldib hea absurd, kuid...Ühesõnaga - kui saaks, siis küsiks piletiraha tagasi (ehk ainus selline lavastus terve 2012. aasta jooksul. Kõige hullem oli see, et vaatamata katsetele magama jääda, ei tulnud see välja. Nüüd vaatan aga lahtiste silmadega Draamateatri repertuaari, et Inglite sekkumise puudutus maha pesta.
Ugala "Mee hind" - Hea ja eestimaine. Neli meest oma lugudega. Mitte küll mingi lavastuslik tipp, kuid hinge läks. Seetõttu ka aasta kokkuvõttes teiste heade lavatükkide seas nii kõrge esikümne koht. Sarnaselt "nähtamatute pisaratega" oli lavastus erinevatest piltidest kokku klopsitud. Seekord Eesti inimesi kujutavalt. Eriti meeldis esimene pilt kui Aarne Soro mee hinnast räägib. Kogu lugu oli kurbnaljakas, vahel üks pool peal, siis teine. Kõigis stseenides oli midagi mõtlemapanevat. Ja südamlikku. Midagi üksinduselaadset. Inimestevahelisi suhted olid sellised maised, maainimese omad. Praegusel hetkel tagasi mõeldes, siis tunnen minagi end neis meestes ära. Muusikaline pool oli hea.
Tallinna Linnateater "Aeg ja perekond Conway" - Nüganen omas väga heas võtmes. Ilusad inimesed, ilus kujundus, haarav lugu. Mitte midagi erilist küll, st. et ei tuldud välja millegi uuega, kuid teostus oli vägev. Kogu trupilt väga hea mäng. Eriti naistelt. Nemad olid muidugi ka kõige ilusamad. Eriti U.Ratasepp. No teised neiud samuti. Ema loomulikult ka, kuid tema tegelaskuju hakkas mind lõpuks häirima (st. hästi mängitud). Mehed mängisid ühtlaselt hästi. A.Kõrve üllatas. Tema tegelaskuju oli U.Rataseppa kõrval kõige südamlikum. Nende kahega ehk võrdleks soovunelmais ennastki. Samas oli tal mõnigi viga, millest tahaks ka enda juures lahti saada. M.Toome meeldis ka, kuigi tema tegelaskuju võib ka negatiivsena võtta. Lavakujundus, valgustus ja kõik sinna juurde kuuluv olid väga kenad. Aeg ja perekond Conway pileteid jahtisime neiuga pikalt, väga hea, et lõpuks märki sai tabatud.
Vanemuine "Tappa laulurästast" - 2012.a. Vanemuise teatri kõige parem lavastus. Südamlik pilk lapse mõttemaailma. Muidugi toimus lugu minevikus ja võõral mandril. Kuid inimese olemus kipub vahemaadele vaatamata samaks jääma. Täiskasvanuks saades kipume laste mõtlemisvõimet alahindama. Kuigi enamasti pole sellel mingit alust. Ei hakka pikalt leierdama, vähemalt on Vanemuises ka midagi, mis vaadata sünnib. Meeldis kava.
Vanemuine "Oblomov" - Vene klassika, sellisest vanas "heas" Vanemuise keskmises vormis. Rein Pakk mulle üldiselt näitlejana ei istu. See tähendab, kui ta just iseennast ei mängi. Ta on liialt enda nägu. "Rein Pakk otsib naist" oli ju väga tore. Tore oli näha, et. L.Pulk ja P.Strandberg on toonud Vanemuisesse veidi nooruslikkust ja energiat. Seda seetõttu, et kõik need Kõivud, Adlased ja Luiged tavapäraselt oma latti kõrgele ei tõsta. Jaanovits üllatas seekord positiivselt.
Omblomov on lugu ühest vene aadlikust, kes oli harjunud elama pärandustest ja sugulaste-tuttavate armust. Seetõttu oli mehest saanud tahtejõuetu ja lodev tüüp, kellele meelistegevuseks unistamine ja kasutamata võimalustest mõtlemine. Isegi aadli meelelahutused ja seltskond ei pakkunud Oblomovile leevendust. Ka korraks ärganud armumine ilusasse ja arukasse Olgasse (L.Pulk) vajus vanade harjumuste tõttu mutta (kuigi lootust justkui oli). Lavastus ise oli selline harju keskmine, kuid tekitas vähemalt hiljem soovi enda sisse vaadata.
Kokkuvõtvalt: 2012a.
Minu TOP 10:
1. Gerda Kordemetsa "Pruutide kool"
2. Von Krahl "Gilgameš
3. Tallinna Linnateater "Aeg ja perekond Conway"
4. Von Krahl "13"
5. VAT Teater "Hea, paha, inetu"
6. Rakvere teater "Lilled Algernonile"
7. Ugala "Tuul pajuokstes"
8. Vanemuine "Tappa laulurästast"
9. Endla "Boyband"
10. Ugala "Mee hind"
.
.
.
Minu alumine 5:
36. NO99 "Iphigeneia Aulises"
37. Vanemuine "Inimese parimad sõbrad"
38. Endla "Seljatas sada meest"
39. Endla "Nähtamatu maja"
40. Draamateater "Kuni inglid sekkuvad"
Wednesday, March 6, 2013
Tartu Uus Teater "Autori surm"
Üle aegade sai esikal käidud. Selleks siis Tartu Uus Teater "Autori surm". "IrdK" ja "Raudmees" on mu ootused nii ära hellitanud, et viimased Uue Teatri lavastused pole nende tasemele küündinud. Seetõttu läksin Laiale tänavale suhteliselt vabade mõtetega.
Vahepeal on aga teater pidanud lühikese pausi. Tundub, et I.Põllu on teinud mingid järeldused ja alustanud uue hooga. See, mida etendus pakkus ei oskagi kohe sõnadesse panna. Tundub, et annab minna vaid veel paremaks.
Huvitav ruumilahendus - vaade oli ukse poole. See andis näitlejatele võimaluse vabalt sisse ja välja liikuda (korraks sai ka tänaval viibijad etendusest osa). Kaasatud oli kogu maja, samuti ei unustatud maja enda ajalugu.Väga nauditavad olid erinevad lavastuslikud võtted. Näiteks sai filmikarbist ühel hetkel sigaretitoos, siis pläsku. Siis pläskukaanest kabenupp, siis mängukaart, doomino, malend, filmikarbist aga malekell jne.Meeldis, et fiktsioonides jäid suitsud süütamata. Muusikaline pool meeldis niikuinii, kuid ka seal oli väga lahedaid lahendusi. Ardo-Ran Varrese kaasatus oli kindlasti üks plusse.
Tükk fantaseeris R.Valgre võimalike eluteede vahel, mis oleksid kõik võinud juhtuda kui helilooja poleks niivõrd noorelt surnud. Lood olid kaasakiskuvad, kohati ülimalt humoorikad, siis jälle kurvastavad. Üritati leida vastust küsimusele, kas Valgre oleks ka edasi elades jäänud eestlaste muusikamaailma romantiliseks kangelaseks? Või oleks elu teinud Valgrest suure tunnustatud helilooja või hoopis allakäinud joodiku. Mis oleks saanud Valgre loominguga? Kõik need paljud väljamõeldud loo olid huvitavad ja mõtlemapanevad. Ainus oht, mis etenduse ajal mul tekkis, oli see, et kuidas see hea kõik kokku võetakse. Ja plaksti - reaalselt toimunu sobis selleks väga hästi. Hiljem koju kõndides oli pea mõtteid täis.
Mart Aas, Helgur Rosenthal ja Ardo-Rannes moodustasid laval väga tugeva koosluse, mida oli lust vaadata. Rohkem ei räägi, sest seda tükki tasub kindlasti oma silmaga näha. Ehk saab siis vastuse küsimusele, et kas tulevik on vaid oleviku pikendus? Või midagi enamat.
Vahepeal on aga teater pidanud lühikese pausi. Tundub, et I.Põllu on teinud mingid järeldused ja alustanud uue hooga. See, mida etendus pakkus ei oskagi kohe sõnadesse panna. Tundub, et annab minna vaid veel paremaks.
Huvitav ruumilahendus - vaade oli ukse poole. See andis näitlejatele võimaluse vabalt sisse ja välja liikuda (korraks sai ka tänaval viibijad etendusest osa). Kaasatud oli kogu maja, samuti ei unustatud maja enda ajalugu.Väga nauditavad olid erinevad lavastuslikud võtted. Näiteks sai filmikarbist ühel hetkel sigaretitoos, siis pläsku. Siis pläskukaanest kabenupp, siis mängukaart, doomino, malend, filmikarbist aga malekell jne.Meeldis, et fiktsioonides jäid suitsud süütamata. Muusikaline pool meeldis niikuinii, kuid ka seal oli väga lahedaid lahendusi. Ardo-Ran Varrese kaasatus oli kindlasti üks plusse.
Tükk fantaseeris R.Valgre võimalike eluteede vahel, mis oleksid kõik võinud juhtuda kui helilooja poleks niivõrd noorelt surnud. Lood olid kaasakiskuvad, kohati ülimalt humoorikad, siis jälle kurvastavad. Üritati leida vastust küsimusele, kas Valgre oleks ka edasi elades jäänud eestlaste muusikamaailma romantiliseks kangelaseks? Või oleks elu teinud Valgrest suure tunnustatud helilooja või hoopis allakäinud joodiku. Mis oleks saanud Valgre loominguga? Kõik need paljud väljamõeldud loo olid huvitavad ja mõtlemapanevad. Ainus oht, mis etenduse ajal mul tekkis, oli see, et kuidas see hea kõik kokku võetakse. Ja plaksti - reaalselt toimunu sobis selleks väga hästi. Hiljem koju kõndides oli pea mõtteid täis.
Mart Aas, Helgur Rosenthal ja Ardo-Rannes moodustasid laval väga tugeva koosluse, mida oli lust vaadata. Rohkem ei räägi, sest seda tükki tasub kindlasti oma silmaga näha. Ehk saab siis vastuse küsimusele, et kas tulevik on vaid oleviku pikendus? Või midagi enamat.
Subscribe to:
Posts (Atom)