"Üksildane lääs" on Vanemuise mõistes üks üle keskmise tükk. Musta huumoriga itk ja hala tervelt kaks tundi jutti. Leenan Iirimaal tundus ka varem üks lootusetu kant. Juba Rakvere Teatri lugu kaunitarist ja tema emast näitas seda. Kuid Vanemuine viis vaesuse ja kannatuse kõrgemale tasemele.
Loos oli pinget. Kaks venda, kirikuõpetaja ja armastust otsiv koolitüdruk. Vimm, rääkimata lood, andestus?, kättemaks. Kisselli asemel oli puskar, õnnetu armastus jäi.
Igal tegelasel oli varjatud pool, mis ajapikku avalikuks tuli. Näitlejad, eriti Mähar, mängisid usutavalt. Vendadel Colemanil (Kuntsel) ja Valenel (Mähar) oli "igavese vaesuse sündroom", st. põhimõte, et "ise ei saa, aga teisele ka ei anna" või siis "kui ma pole õnnelik, siis ka sina mitte". Seetõttu olid nad kokku loodud, mõjudes nii koomiliseltki. Kütsari kirikuõpetaja Walsh..ei st. Welsh eieijah Welsh (toda nimemängu oli küll liiast) oli kõige positiivseim tegelane. Kuid siiski liialt mandunud enda ja kõrvaliste probleemide pärast, et kohati võis isegi veidi rumal tunduda. Kuna minul taoline usk puudub, siis ei pruugi ka Welshist lõpuni aru saada. Samamoodi algul lootusrikas, hiljem meeleheitel Maria (Port) oli kohati nagu mingist muust loost. Tema rumaluseks võib pidada noorust või siis sündimist valesse paika.
Lavakujundus andis vaesustundele palju jõudu juurde. Samas oli
traagilist (mängu) liiga palju. Lavastuses oli liialt äratuntavat
iiripärast, mida poleks vaja. Kava oleks võinud olla põhjalikum. Üldhinnang - tore meelelahutus.
No comments:
Post a Comment