Charlotte Bronte "Jane Eyre" tundus lapsepõlves rohkem plikadele mõeldud olevat, nii ei ole ma teosega ise kokku puutunud. Teise õe, Emily Bronte "Vihurimäe"ga sain ka teatris (st Alatskivil) esmakordselt kokku ja nähtu meeldis. Nii ei kahelnud ma pikalt kui teadetetulbalt leidsin kuulutuse, et Rakvere tuleb Tartusse. Pileti hind tundus küll veidi liialt soolane, kuid nähtu oli ka seda väärt. Rakvere Teatri "Jane Eyre" paelus algusest lõpuni.
Polnud just üllatav - tegu oli armastuslooga, millesse oli pikitud ka kibedamaid noote. Loos oli ühendatud Jane Eyre mälestused ja olevik. Mulle, kes ma asjast varem mõhkugi ei taibanud, oli väga huvitav. Ses mõttes ei osanud teada, millal toimub kulminatsioon, millal kurb ja millal rõõmus sündmus. Ja kuna pinget ja ootamist jagus, siis läks ju hästi. Lõpp oli ehk üle ootuste rahulik. Teatris olnud tuttavad "Jane Eyre" sõbrad küll veidi kurtsid, et mingid teose osad oli liialt vähe esile toodud, kuid õnneks või kahjuks mul võrdlusmaterjal puudub.
Lavastuses oli nii laulu ja tantsu, rõõmu kui ka kurbust. Lavastus oli liikuv, kasutatud oli erinevaid võtteid, samas ei unustatud ära lugu. Kõik see oli küll veidi nurgeline (st lavastuse stiil tegi kohati suuri hüppeid ühest nurgast teise), kuid see oli pigem hea. Muusikalised vahepalad, milles oli D.Kareva, K.Kanguri ja H.Talviku tekste, olid ilusad. Ma üldiselt küll eelistan, et näitlejad laval mikrofone ei kasutaks, kuid ega see häirinud ka. Lihtsalt vahepeal oli kahtlus, et kas see kõik, mis kostab on ikka live-s. Üldine ülesehitus oli mõistlik - esimesele pikemale vaatusele järgnes kaks lühemat - see andis aega end vahepeal välja puhata, sest etendus kestis üle 3,5 tunni. Üldiselt meeldis ka kujundus - lihtsad vahendid, aga töötas. Mingid asjad jäid küll küsimusteks - miks antud mustad kastid - baldahiinvoodid tegid läbi just taolised mutatsioonid vms.
Näitlejad tegid kõik üle keskmise rollid. Huvitav oli vaadata, kuidas lavalolijad eri rollidega hakkama saavad. Eriti tõstaks kindlasti esile Ü.Lichtfeldi, kes suutis oma vaba olekuga isegi ühe oma negatiivse rolli humoorikaks mängida. Samuti Kaljujärve, kes mõjus oma ainsas rollis usutav. Noor Jane Eyre - st. M.Mesipuu tunduski selline malbe ja aus, teda oli ilus vaadata. Eakam Jane (H.Annast) oli lisaks elutark. Just eakamat Jane'i oleks ma tahtnud lavastuse ajal rohkem jälgida, tema olekut sellel ajal kui mälestuspildid laval olid. Nad kaks sobisid väga hästi kokku.
Ühesõnaga - tänapäevases võtmes klassika - mulle kui lihtsale teatrisõbrale meeldis.
No comments:
Post a Comment