"Suvi ja suits"

Rakvere Teatri "Suvi ja suits" pani tundma, et tegelikult mulle meeldivad ilusad lood. Hästi mängitud, kena lavakujundus, kenad inimesed. Hiljem oli öises Karlovas midagi, mille üle mõtiskleda. Teatrist välja minnes oli kindel soov midagi kirjutada, nüüd aga on taas segadus..
Lugu siis sellest, kuidas lapsepõlvesõbrad, erineva elukogemuse ja mõtteviisiga, otsisid viisi, kuidas leida üksteist. Vaga kirikuõpetaja tütar Alma (N.Lohk) oli lootnud leida kedagi, kes täidaks ta hinge. Isa karmi pilgu all kasvanud neiu ootas kedagi, kes oleks talle igaveseks vaimne kaaslane.  Ilma näinud noorest arstist elumees John (K.Viiding) oli mõistuseinimene, kes kardab oma hinge. Koos sellega on tal raskusi ka Alma vastu tõeliselt aus olla. Aeg möödus, kuid kummalgi ei jätkunud julgust lõpuni minna. Mõlemad leiavad küll oma peidus olnud pooled, kuid mitte üksteist. Lõpp andis taas lootust, sest näitas, et alati tulevad uued võimalused, millest kinni haarata. Etendus näitas, kui keeruline on teisele inimesele oma tõelisi sihte selgeks teha. Kui nüüd endast rääkida, siis hoolimata kõigest, võin end õnnelikuks inimeseks pidada, sest olen tundnud kõiki need tundeid. Vast seepärast mulle tükk väga hinge läkski.
Head rollid tegid ka kõrvalosades T.Mälberg, V.Väli ja A.Rahkema jt. Alma ema kerge lapsemeelsus jäi mulle lõpuni arusaamatuks. St. kas äkki mängis ema ka loos. Sest taolise kontrollifriigist mehe kõrval elada paneb ehk ka tugevama inimese proovile. Lapsik käitumine lubas naisel käituda ja öelda asju oma äranägemise järgi, pehmendades nii kirikuõpetaja rangust. Kuigi loos polnud ühtegi väga halba tegelast, siis Alma isa tegelaskuju mulle ei meeldinud. Kui Jumal näeb kõike, miks on siis meil vaja vaga inimest, kes meile pidevalt seda meelde tuletab ja käitumist jälgib?
Ühesõnaga - meeldiv õhtu. Igaviku, inglite ja armastuse teema on alati teretulnud.