Tallinna Linnateater "Utoopia rannik. I. Teekond"

Esimene osa Linnateatri ja Draamateatri ühisprojektist "Utoopia rannik" on nähtud. Ma veel ei oska öelda, kas see on mu selle aasta tipp, kuid väga huvitav oli, seda just loona. Nagu kavaleht ütles - autor Stoppard on teinud väga hea ajaloouurimusliku töö. Vene ajaloos ja olemuses on midagi mõistusele püüdmatut, mis on mindki pikalt paelunud. Mõnevõrra jätkus müstilisust ka tollesse lavateosesse.
Võib vast öelda, et lavastuse vorm oli soliidne. Puudus küll suurem stiililine intrigeerimine, kuid huvitavaid lahendusi jagus. Mõned jantlikumad kohad etenduses tundusidki kuidagi otsitud ja seega ei andnud üldpildile midagi head juurde. Lavakujundus (sinna hulka käib kuidagimoodi ka K.Orro) oli kena.
Selliste suure trupiga tükkidel on tihti oht, et osad rollid jäävadki lõpuni välja mängimata. L.Lassi inglannast guvernant, osad Herzeni rühma poisid ja mõned õed Bakuninatest olidki veidi tagaplaanil, kuid ega kõik ei saagi olla õhtu staarid. Kindlasti saab eriliselt esile tõsta A.Lutsepa, P.Oja, T.Teplenkovi ja J.Rekkori mängu.
Loo keskmes oli Bakuninite aadliperekond Peremuhhino mõisast Tveri linna lähistelt. Perepea (Lutsepp) pidas end oma laste ja 500st pärisorisest hinge hoidjaks ja kaitsejaks. Vana mõisahärra oli haritud ja heatahtlik, pakkudes oma lastele kõike. Tema abikaasa (P.Kalda) oli selline blondiinike, nagu P.Kalda tihtipeale ikka. Tõnn Lambi Mihhail Bakunin mulle üldse ei meeldinud. Selline isekas tüüp, kes oma hüplikku meele ja teiste kulul elamisega ajas lausa närvi. See ei olnud muidugi otseselt Lambi süü. Kavalehe järgi ei jäänud ajaloolisest isikust nii kehva muljet. Samuti suutis perepoeg ära nullida oma õdede võimalikud kosjasobitused, nii jäidki õekesed-kaunid lõpuks üksikuiks.
Paralleelselt Peremuhhinos toimuvaga käis põnev seltsielu ka Moskvas. Nikolai I aja Venemaal olid teisimõtlemise kraanid tugevalt kinni keeratud. Nii üritasid noored ja vanad intelligendid sobituda kuidagi kontrolliva ühiskonnaga, lootuses samal ajal  ise ellu jääda. Kindlasti läheb see temaatika II osas edasi.
Siinkohal jääb minu jutt katki. Postimehest ja Sirbist leiab palju põhjalikkumaid ja täpsemaid arvutusi, millega võistlema ma ei hakka. Kuid Utoopia ranniku I osa soovitan kindlasti vaadata. Tükk on põhjaliku ajalootunni eest. Kavagi oli niivõrd põhjalik, et see 2 eurot tundus kuidagi vähe tasuda. Ootan juba mai algust.