mina olengi vahetus

Täna olen vallutanud Tartu neli silda. Peale saksa keelt (mis mulle jätkuvalt väga huvi pakub), pidi mul olema töö, mis aga õnneks-kahjuks ära jäi. Selle asemel kõndisin üle kaarsilla, et samma kohta asju viia. Kui olin jõudnud Uue silla juurde, siis tuli mulle meelde, et mul on kesklinnas botas paranduses, ja lipsti üle Uue silla sai kõnnitud. Tagasi üle jõe sain Turu silla kaudu. Töö juures jõin teed, sõin küpsist ja õuna ja tulin üle Sõpruse silla koju tagasi. Vot nii. Rohkem ei räägi!

patuelu

Igasugused tervisliku toitumise aktivistid saavad nüüd ahhetada ja ohhetada - kell pool 11 õhtul sõime Otiga ahjukarbonaadist kõhu täis. Hea rasvane oli. Elve puges heaga magama, sest tema eas tüdrukutele nii hilja söömine ei ole hea. Nüüd ei tohi enne kella kahte magama minna. Eks tuleb siingi silm kinni pigistada!
Eile oli ka ohumärk, et mu magusasöömise null, mis oli pea kuu aega kestnud saab silmad pähe. Minnes realiseerima Kuukbuuki tasuta Itaalia kohvi, mis Rahva Raamatust saadud oli, tuli pähe ka võtta Brita ja Porgandi kooke. Nagu alati olid nad jube head. Paremad kui kohvi ise:D. Täna tööle jõudes oli kuskilt välja ilmunud realiseerimiskuupäev üle läinud Dove'i šokolaadid. Võtsin ise ka mitu tükki. Kui õhtul enne koju jõudmist käisin läbi Rimist, et piima osta (mitte, seda kõige odavamat) ja siis nägin šokolaadi. Ilus tume. Kuna mul oli taskus viimane 20 krooni, siis otsustasin raha täielikult laiaks lüüa. Ja nii ma saingi kohvi kõrvale šokolaadi pista. Patuvärk ma räägin. Sõin šokolaadi, jõin kohvi ja koorisin juurikaid lihale kõrvale. Eks siis poole seitsmest hakkasin juba praadi valmistama. Tasus ära:)

vesi katusel

Nüüd on küll tunne, et mõte, mida kirjutada, on kokku jooksnud. Aga üritan sellest siiski üle olla.
Tundub, et rutiin on valmis. See tähendab, et väga enam midagi töönädalaplaani ei mahu - Esmapäeval 10-20 kool; Teisipäeval 8-13 töö, 6-8 trenn; Kolmapäeval 8-13 töö, 16-18 kool; Neljapäeval 8-10 kool, 11-13 töö; Reedel 12-18 kool. Muidugi on tühje auke, aga natuke vaba aega peab ka inimesel olema.
Osad inimesed kelgivad oma trennikogemustega, ma siis ei saa maha jääda. Eile koju jõudes avastasin, et teisipäeviti hakkab Salmes tavapärane trenn. Nii ma siis kohale jooksingi. Koos minuga oli trennis 2 inimest (see pidi olema vaid esimese korra viga), kuid kella kaheksaks oli suht väsimus peal. Tegime võrk- ja korvpalli harjutusi. Nüüd, kui teisipäeval rohkem rahvast hakkab trennis käima, siis on lootust, et ma saan jälle vormis keha, lisaks väga vormis ajule, mida kool vorbib.
Tööl on ka kõik ok! Poiss kuramus oli kogu aja maha salanud, et ta toega kõndida oskab. Nüüd käib siis pidev piinamine, varsti koolitan ta nii välja, et oskab ühel jalal tagurpidi sirgelt hüpata. Mitte, et see mingi näitaja oleks, aga siiski. Lahendab logaritmülesandeid ka kindlasti.
Töö ja kool vahel on pisuke paus, mida ma praegu utlibis veedan. Ega siin midagi targemat teha küll heltel pole kui lihtsalt passida, kuna koolitööd on esialgu tehtud, mingit kindlat raamatut lugema ei pea. Arvatavasti hakkan vene keelt harjutama. Tahan targaks saada!

peetruse lapsepõlv

Tihti arutletakse selle üle, et mis on tähtsam - kas sisu või vorm. Ehk on see sama raske küsimus, kui kana-muna dilemma. Aga kui proovida leida seoseid kahe peaaegu samadimensioonilise küsimuse vahel, siis võib tulla mõningane selgus majja. Kana-muna puhul on muutujad kord vorm, kord sisu - muna sees peitub potensiaalne kana (muna - vorm, kana - sisu). Kui aga sisu hakkab oma elu elama (st. tibu koorub munast), siis on vaja teda pikkamisi ja kannatlikult kasvatada, et ta oleks piisavalt viljakas olemaks ise uute vormide looja. Luues on kana ise vorm, muna sisu. Kuni saab täis järjekordne ring.
Nii võib olla vaid hüpoteetiliselt, kuna selles valemis on olemata veel üks muutuja, kes seekord ei tee asja mitte raskemaks, vaid on viljakas lahendusi looma. Seda võib nimetada kukeks, kes küll ise ei loo vorme või sisusid, kuid kes on seeeest peaaegu sama tähtis kui on kana või muna. Kukk on kui muusa, mis viljastab vormi, et sellel oleks oma sisu, samas ta võib olla ka vormitäiteks, mille käekirja võib välja lugeda, kui munast koorub tibu - st. kui üks vorm muutub teiseks ja saab oma uue sisuga avalikuks teabeks. Nagu alati leidub mitte munevaid kanu ja ka kukki, kes ei suuda vormile mõtet anda. Ka mõte, mis on loodud munana võib olla tühi või mädanema läinud (kui seda liialt palju ula peal hoida).
Ühesõnaga leidub nii sisutühje vorme kui ka mõttetuid sisusid, mida võib lugeda looja vigadeks. Ega ma väidagi, et nad üdini halvad on. Osad on osadele väga armsad ja neist peetakse palju. Väga väärastunud vormide pildigalerii võid leida SIIT!


Täna käisin saksa keeles. Mulle järjest enam meeldib keeli õppida. Keskkoolis küll ei viitsinud. Nüüd on asi vabatahtlik ja jookseb ludinal.
Peale loengut siis kooli tööle ja nüüd peab kodus õppima hakkama, sest esmapäevaks on vähemalt kuues aines midagi teha. Jeii.

laevade pommitamine

Täna oli pühalik päev - esimest korda sellel semestril, veelgi enam magistrantuuri ajal, panin ma loenguluusi - lihtsalt ei viitsinud peale tööd veel kooli minna, et seal kell kuus alles lahti saada. Eks see pidi ka üks kord juhtuma. Loodetavasti ei saa see harjumuseks...st. see ei saa harjumuseks.
Selle asemel käisin siseturul, sõin kõhu täis, vaatasin telekat, koristasin tube, pesin pesu ja õppisin. No mõnus oli olla lihtsalt. Homme hommik tuleb jälle kooli minna, peale mida tööle. Ikka päris tihe on mu graafik. Kuid siiski on liigagi palju passimiseks aega. Täna lükkasin meelega arvuti kaane kinni ja telekal hääle maha. Nii hea oli materjale lugeda. Pean seda tihedamalt tegema. Passimine on küll tore ja isegi vajalik, kuid mitte liialt.

laast pole liist!

Tänasega sai läbi esimene täispikk koolinädal. Olen endaga väga rahul - kõik loengud on kohal käidud ja kaasa töötatud, koduski õpitud. Ühesõnaga täielik nohik.

Vahepeal on alanud ka "Draamafestival". Seni on nähtud 3 etendust. Pühapäeval oli "väikses Vanemuises" Endla "100 aastane laps", mis oli mõnus ja lihtne lastetükk. Ei käinud pinda ja oli minusugusele vanurilegi tore vaadata.
Kolmapäeval käisime Athenas vaatamas Theatrumi tükki "Linn". Ei tea, kas see oli pikk päev (etendus algas 20.00), liiga lavaalune istekoht või mis - natuke uimane oli olla. Aga suures plaanis oli tükk hea. Hakka või 30-ga algavaid aastaid kartma=D. Vaesed mehed, kellel on nii valus hingeelu. Vähemalt tükist sai sedamoodi järeldada. Lahati küll ühe mehe kriisi, kuid küllap olid ka teised meesnäitlejad grupis kannatajad - sellised räsitud nägid välja. Vähemalt rolli täites.
Või võib järeldada, et linnas elavad mehed on kriisile haavatavamad ja elavad seda valusamalt läbi. Nii - tuleb koostada endalgi plaan, kuidas vältida tulenevat keskeakriisi ja kui see lõpuks käes on, siis kuidas seda leevendada...

Täna oli siis R.A.A.A.M.-i "Vahepeatus". Kuigi Athena Pööningusaal on kohati umbne ja palavavõitu, siis suures plaanis on ta hubane. " Etenduse kohta polnud ma varem eriti infot otsinud, lihtsalt teadsin, et selline asi on olemas. Niisiis polnud mingeid eelootusi.
Täna on samamoodi pikk koolipäev olnud. Niisiis oli päris unine olla, kui ma lõpuks peaaegu hiljaks jäänuna teatrisse jõudsin. Kuid mida aeg edasi, seda enam hakkas "Vahepeatus" huvi tekitama. Tükk ise oli mõnusalt lihtsa keelega, st. arusaadav, kuid siiski mõtlemapanev ja lahendusiotsiv. Kui paljude etenduste (lavastuste) viga on see, et inimesi üritatakse kaasa tõmmata labaste naljadega, kohati roppustega (eriti ühe Tartu teatri puhul täheldatud, kus see on üks põhivõtteid), siis seekord oli kõik mõnusalt südamlik, lihtne. Iga tegelaskuju oli sümpaatene (sh. ka väga hästi välja mängitud), kohati tekitades kaastunnet, samuti veidi samastumist. Ega ma ise ka ideaalinimene pole.
Hea esimese vaatuse lõpuks oli uudishimu, et milline on kolme mehe minevik, kuhu lugu lõpuks välja jõuab. Teise vaatuse keskpaigaks oli igasugune unetunne kadunud. Tükist tuli nõnda palju elutarkust - Laast pole liist; Taastades täpid võid kaotada enda; Nõubadi luusis, bat vii aar the tsäämpions, Kõike kõnesid pole mõtet vastu võtta.
Kokkuvõttes üks mu paremaid teatriskäike läbi aegade. Edasi pole minul mõtet rääkida, sest teatrikriitika pole mu eriala. Kiitused ja soovitused.

Homme on taas uus päev, uue etendusega - hommikul näidatakse "väikses Vanemuises" Eesti Draamateatri "Lõputu kohvijoomine". Natuke olen varasemas elus arvustustega kokku puutunud - ühed kiidavad, teised laidavad, ehk peab ise selguse looma. Võibolla saan selgust ka selles, miks ma viimasel ajal selline kohvidante olen. Päevas läheb tavaliselt kann kohvi. Päris õudne. Võimalik, et see on ka põhjus, miks ma praegu, kui kell on öö, ehk siis 1.15, üleval olen. Ehk homme küllastun kohvijoomisest niivõrd, et hiljem ei tahagi enam:D

Ühesõnaga - homse päeva lõpuks olen ma tänavuse Draama programmist näinud kuute etendust. Ugala "Börs ja börsitar" ja NO99 "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" on varem nähtud. Mõlemad olid head tükid, kuid sellist võimast positiivset emotsiooni kui täna, nad ei tekitanud. See tähendab - kes sa mind loed - "Mine teatrisse!"

Peale homset teatrit on minek maale, emake maa pakub värskes mullas kartulit. Head nädalavahetust!

guten abend

Täna oli mõnusalt pikk koolipäev - 10.00-19.30. Vahepeal oli kaks tundi vaba aega, kuna üks loeng jäi ära. Selle aja jooksul käisin turul ja ostsin kolmelt vanamehelt kaks kilo kollaseid ploome. Neid ma loengute vaheaegadel järasingi, samal ajal kui "10 aastat hiljem" 2. köidet lugesin. Vahepeal tundus, et olen selle lugemisega jänni jäänud, kuid nüüd sain taas järje peale.
Lisaks kahele erinevale ajaloo historigraafia ainele ja ajaloofilosoofiale, on mul esmapäeviti nii saksa kui ka vene keel. Üks alustab päeva, teine lõpetab selle. Nii ma saangi targaks!

до свидания!

1=2

Käes on taas aeg, kui on kohustus ärgata poole seitsme ümber. Ega viimaste nädalate valguses seda eriti raskeks ülesandeks ei saa pidada. Eile oli mingi erandlik päev, siis oli uni kella 9ni ja kohe oli seda tunda ka terves päevas - päev otsa oli selline pooluni.
Täna on järjekordselt olnud tegus päev, kuigi veel on vara otsustada, keskpäeva, kella 12ni on veel natuke aega. Lugesin, passisin arvutis, vaatasin telekat, käisin jooksmas. Kodu juurest Saekoja tänavale, sealt Raua, edasi Tehase-Tähe-Tehase-Võru-Kabeli-Keskkaar-Räni-Raja-Tamme pst-Aardla-(Ränilinna selver)-Aardla-Riia-(Kantri restoran ja tagasipöörd)- Riia-Riia ring-Riia-Raja-Soinaste-Aardla-Võru-Tehase-Kesk-Sõbra-Tähe-Kuu-Nõva-Kodu...Kokku tuli 11 kilomeetrit. Ja mis kõige huvitavam. Aega läks selleks enamvähem üks tund. Mina, kes pole suve jooksul eriti sporti teinud, olen siis päris heas vormis. Seisma jäin kaks korda paela sidudes ja korra poes käigul. Vonderful.
Koos sellega sai mu pikaajaline eesmärk - jooksta ülikooli ajal ära kõikides suuremates Tartu piiripuktides täienduse Valga maantee näol (mul on koguaeg tunne olnud, et Aardla ringiga lõppeb ka linn ära, nii et eksisin). Põhjapool emajõge olen kõik suuremad linnast väljasõidud juba vallutanud, kevadel vallutasin Võru tänava otsa, täna Valga mnt otsa. Nüüd on jäänud pmst vaid Viljandi ja Tallinna suunad (seal on vist kaks väljasõitu). Edeneb ühesõnaga.
Eile olin täielik köögi-Tuhkapriidu. Küpsetasin ühe maitva seene-köögivilja plaadipiruka ja veel seene-köögivilja pajaroa. Maitsesid mõlemad head. Täna on ülejääkide söömise päev.

Päev võib alata!