Tartu Uus Teater "Autori surm"

Üle aegade sai esikal käidud. Selleks siis Tartu Uus Teater "Autori surm". "IrdK" ja "Raudmees" on mu ootused nii ära hellitanud, et viimased Uue Teatri lavastused pole nende tasemele küündinud. Seetõttu läksin Laiale tänavale suhteliselt vabade mõtetega.
Vahepeal on aga teater pidanud lühikese pausi. Tundub, et I.Põllu on teinud mingid järeldused ja alustanud uue hooga. See, mida etendus pakkus ei oskagi kohe sõnadesse panna. Tundub, et annab minna vaid veel paremaks.
Huvitav ruumilahendus - vaade oli ukse poole. See andis näitlejatele võimaluse vabalt sisse ja välja liikuda (korraks sai ka tänaval viibijad etendusest osa). Kaasatud oli kogu maja, samuti ei unustatud maja enda ajalugu.Väga nauditavad olid erinevad lavastuslikud võtted. Näiteks sai filmikarbist ühel hetkel sigaretitoos, siis pläsku. Siis pläskukaanest kabenupp, siis mängukaart, doomino, malend, filmikarbist aga malekell jne.Meeldis, et fiktsioonides jäid suitsud süütamata. Muusikaline pool meeldis niikuinii, kuid ka seal oli väga lahedaid lahendusi. Ardo-Ran Varrese kaasatus oli kindlasti üks plusse.
Tükk fantaseeris R.Valgre võimalike eluteede vahel, mis oleksid kõik võinud juhtuda kui helilooja poleks niivõrd noorelt surnud. Lood olid kaasakiskuvad, kohati ülimalt humoorikad, siis jälle kurvastavad. Üritati leida vastust küsimusele, kas Valgre oleks ka edasi elades jäänud eestlaste muusikamaailma romantiliseks kangelaseks? Või oleks elu teinud Valgrest suure tunnustatud helilooja või hoopis allakäinud joodiku. Mis oleks saanud Valgre loominguga? Kõik need paljud väljamõeldud loo olid huvitavad ja mõtlemapanevad. Ainus oht, mis etenduse ajal mul tekkis, oli see, et kuidas see hea kõik kokku võetakse. Ja plaksti - reaalselt toimunu sobis selleks väga hästi. Hiljem koju kõndides oli pea mõtteid täis.
Mart Aas, Helgur Rosenthal ja Ardo-Rannes moodustasid laval väga tugeva koosluse, mida oli lust vaadata. Rohkem ei räägi, sest seda tükki tasub kindlasti oma silmaga näha. Ehk saab siis vastuse küsimusele, et kas tulevik on vaid oleviku pikendus? Või midagi enamat.