Järjehoidmiseks kirjutan väga lühidalt eelmise aasta lõpus külastatud teatritükkidest. Aasta lõpus (st oktoobri algusest) sai võetud ka eraeluline teatripuhkus (kestis kokku üle 3 kuu). Üldiselt võin eelmisel aastal nähtuga rahule jääda, isegi 5 kehvema seas leiab selliseid lavastusi, mis paremal päeval võiksid kõrgemal olla.
Kronoloogilises järjekorras (september-oktoobri algus):
Tallinna Linnateater "Maailmale nähtamatud pisarad" - Üks hea teatrielamus Draamafestivalilt. Ma ei pea seda küll eelmise aasta lemmikuks, kuid samas saan aru, miks Tšehhovi piltidest koosnenud lavastus niivõrd rahvale peale läheb. Ehedad humoorikad lood vene inimeste argipäevast lahutasid mõtted ja tõmbasid kaasa. Tore oli see, et karakterites võis ära tunda iseennast oma heade ja pahedega. Linnateatri trupp on ühtlaselt tugev. Meeldis ajalehe vormis kava.
Endla "Nähtamatu maja" - tore Eestimaine tükk, kuid veidi liiga läbinähtav ja igav. Mulle meeldisid vanemad näitlejad, eelkõige Helle Kuningas, veidi ka Taalmaa. Muu oli nii nagu oli - etendus, mille kohta polegi midagi öelda. Võiks, aga pole tarvis.
Draamateater "Kuni inglid sekkuvad" - Oh issand! Mulle üldiselt U.Uusbergi looming on meeldinud, kuid seekord oli kõike liiga palju. Niivõrd palju erinevaid seosetuid lugusid, üksteisest mööda rääkivaid inimesi (ma saan ju aru, et see võis olla eesmärk). Täiesti segane (ei mingit nähtavat seost), samuti pikad tühjad vestlused. Vähemalt Tõnu Ojaga võib rahule jääda. Mulle väga meeldib hea absurd, kuid...Ühesõnaga - kui saaks, siis küsiks piletiraha tagasi (ehk ainus selline lavastus terve 2012. aasta jooksul. Kõige hullem oli see, et vaatamata katsetele magama jääda, ei tulnud see välja. Nüüd vaatan aga lahtiste silmadega Draamateatri repertuaari, et Inglite sekkumise puudutus maha pesta.
Ugala "Mee hind" - Hea ja eestimaine. Neli meest oma lugudega. Mitte küll mingi lavastuslik tipp, kuid hinge läks. Seetõttu ka aasta kokkuvõttes teiste heade lavatükkide seas nii kõrge esikümne koht. Sarnaselt "nähtamatute pisaratega" oli lavastus erinevatest piltidest kokku klopsitud. Seekord Eesti inimesi kujutavalt. Eriti meeldis esimene pilt kui Aarne Soro mee hinnast räägib. Kogu lugu oli kurbnaljakas, vahel üks pool peal, siis teine. Kõigis stseenides oli midagi mõtlemapanevat. Ja südamlikku. Midagi üksinduselaadset. Inimestevahelisi suhted olid sellised maised, maainimese omad. Praegusel hetkel tagasi mõeldes, siis tunnen minagi end neis meestes ära. Muusikaline pool oli hea.
Tallinna Linnateater "Aeg ja perekond Conway" - Nüganen omas väga heas võtmes. Ilusad inimesed, ilus kujundus, haarav lugu. Mitte midagi erilist küll, st. et ei tuldud välja millegi uuega, kuid teostus oli vägev. Kogu trupilt väga hea mäng. Eriti naistelt. Nemad olid muidugi ka kõige ilusamad. Eriti U.Ratasepp. No teised neiud samuti. Ema loomulikult ka, kuid tema tegelaskuju hakkas mind lõpuks häirima (st. hästi mängitud). Mehed mängisid ühtlaselt hästi. A.Kõrve üllatas. Tema tegelaskuju oli U.Rataseppa kõrval kõige südamlikum. Nende kahega ehk võrdleks soovunelmais ennastki. Samas oli tal mõnigi viga, millest tahaks ka enda juures lahti saada. M.Toome meeldis ka, kuigi tema tegelaskuju võib ka negatiivsena võtta. Lavakujundus, valgustus ja kõik sinna juurde kuuluv olid väga kenad. Aeg ja perekond Conway pileteid jahtisime neiuga pikalt, väga hea, et lõpuks märki sai tabatud.
Vanemuine "Tappa laulurästast" - 2012.a. Vanemuise teatri kõige parem lavastus. Südamlik pilk lapse mõttemaailma. Muidugi toimus lugu minevikus ja võõral mandril. Kuid inimese olemus kipub vahemaadele vaatamata samaks jääma. Täiskasvanuks saades kipume laste mõtlemisvõimet alahindama. Kuigi enamasti pole sellel mingit alust. Ei hakka pikalt leierdama, vähemalt on Vanemuises ka midagi, mis vaadata sünnib. Meeldis kava.
Vanemuine "Oblomov" - Vene klassika, sellisest vanas "heas" Vanemuise keskmises vormis. Rein Pakk mulle üldiselt näitlejana ei istu. See tähendab, kui ta just iseennast ei mängi. Ta on liialt enda nägu. "Rein Pakk otsib naist" oli ju väga tore. Tore oli näha, et. L.Pulk ja P.Strandberg on toonud Vanemuisesse veidi nooruslikkust ja energiat. Seda seetõttu, et kõik need Kõivud, Adlased ja Luiged tavapäraselt oma latti kõrgele ei tõsta. Jaanovits üllatas seekord positiivselt.
Omblomov on lugu ühest vene aadlikust, kes oli harjunud elama pärandustest ja sugulaste-tuttavate armust. Seetõttu oli mehest saanud tahtejõuetu ja lodev tüüp, kellele meelistegevuseks unistamine ja kasutamata võimalustest mõtlemine. Isegi aadli meelelahutused ja seltskond ei pakkunud Oblomovile leevendust. Ka korraks ärganud armumine ilusasse ja arukasse Olgasse (L.Pulk) vajus vanade harjumuste tõttu mutta (kuigi lootust justkui oli). Lavastus ise oli selline harju keskmine, kuid tekitas vähemalt hiljem soovi enda sisse vaadata.
Kokkuvõtvalt: 2012a.
Minu TOP 10:
1. Gerda Kordemetsa "Pruutide kool"
2. Von Krahl "Gilgameš
3. Tallinna Linnateater "Aeg ja perekond Conway"
4. Von Krahl "13"
5. VAT Teater "Hea, paha, inetu"
6. Rakvere teater "Lilled Algernonile"
7. Ugala "Tuul pajuokstes"
8. Vanemuine "Tappa laulurästast"
9. Endla "Boyband"
10. Ugala "Mee hind"
.
.
.
Minu alumine 5:
36. NO99 "Iphigeneia Aulises"
37. Vanemuine "Inimese parimad sõbrad"
38. Endla "Seljatas sada meest"
39. Endla "Nähtamatu maja"
40. Draamateater "Kuni inglid sekkuvad"
No comments:
Post a Comment