Täna osutub hommikupoolik töövabaks. Hommikul nägin palju vaeva, et tööle saada - raske on jõuda 3-4 minutit varem väljasõitnud bussiga, kui ise ka veel jokutada. Nii ma siis pidingi kiirkõndi tegema, et õigel ajal kohale jõudma. ... Kuid no hoolealune, või õigemini tema ema otsustas kooli eirata. Juba mitu nädalat ootan, et ta oma paberid korda teeks, kuid no ega täiskasvanud inimest ei saa ka lõputult käsutada. Palju inimese edust oleneb ikka inimesest endast ka. Kuidas teha selgeks, et 1. klassi poiss, kes võiks käia, kasvab kunagi suureks ja üha raskem on ratastooli lükata. Igatahes peale ühte ja poolt tundi ootamist otsustasin läbi päikesepaiste koju kõndida. Õppimist on küllalt ja õhtul peab uuesti tööle minema.
Teine hea uudis on see, et hakkan stipendiumi saama. Elvel oli selle üle ka hea meel. Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus!
No comments:
Post a Comment