Eile bussis sõites tuli korraks meelde, kui hea on vahel üksi olla. Ma olen kogu aeg olnud hunt, kes käib omapäi. Kui miski ei meeldi, valin oma tee ja käin rõõmuga. Peaasi, et kellelegi või millelegi liiga ei tee. Mitte, et nüüd mulle üksi enam ei meeldiks, meeldib küll. Aga koos on väga, väga hea. Mulle meeldib, et ma olen lõpuks leidnud inimese, kellega mul koos on hea olla ja kellega ma tunnen end vahel isegi paremini kui iseendaga. Vahel on raske lõpetada sisemonolooge, st- ülemõtlemist. Nüüd on lihtsam, ei ole väga palju põhjust ülemõtlemiseks. Aga juhtub sedagi.
Taas olen süvenenud lugemisse. Varem, lapsena oli lugemine üks mu leibu. Lugesin voodis (kuid siis oli oht magama jääda), laka peal, telgis, kus iganes. Kuus sai ikka ühe või mitu raamatut läbi. Sealt olla ka mu lai silmaring. Nüüd vahepeal oli aeg, u 5 aastat, kus ei suutnud üldse lugeda peaaegu. Läbi häda sai ennast sunnitud. Mulle küll meeldis lugeda, kuid alati oli midagi paremat teha (nt. niisama passimine). Viimasel ajal on lugemispisik taas mind nakatanud. Nii tore!
Nüüd on õhtu kätte jõudnud. Maameestega on tore jalgpalli mängida, eriti kui nad vaid joosta viitsiks. Jalgpallitossul on viimased päevad.
No comments:
Post a Comment