Oh neidis kullast vankris, mis tuhatnelja kihutamas on üksinduse radu, kas kuuled veel mu südamepõhja karjatust? Karjatust, mis kord kostus Sinu suust, sel päiksepaistelisel suvepäeval. Ma nägin Sind, Sa nägid mind. Me pilgud kohtusid. Need mererohelised silmad, mis mulle vastu vaatasid, kui olin just lükanud Su autoteelt. Nii tänulik ja kohmetunud, ehmunud möödunud ohust. Mind tänasid ja embasid ning tänutäheks koduteele teed jooma kutsusid. Minutid möödusid kui poolik sekund, aega sai täis ja läinud sa olidki, ei jõudnud nimegi öelda. Nimetu ilu.
Öö oli pime, seda pealt mina nägin. Unetu ja higine. Miks lasin Sul minna, teatmata kuhu? Tule tagasi! Tule tagasi mu juurde, kus sa tõelisuses pole kunagi olnud. Kas ka meie esimene kohtumine oli tões? Seda peaksid Sina ütlema, sest mina, iseenda mõttemaailmas hullunud, ei või enam selles kindel olla.
Viirastuslik tõde, kas lased mind veel enda poole? Kuuta ööl, nii nagu kord mu unenäos. Ma nägin Sind, Su peent figuuri, toetumas mu aknalauale. Tule, tule mu juurde! Tule mu armsaim õis! Ma olen armuhull, ma tean. Su kätte saama pean!
Tõusen ja jooksen, Su poole sirutan oma käed. Kuid mis ma näen, vaid õhk on mul käes. Avan akna, soe suvetuul, kuid Sind ei ole. Ei täna, homme, kunagi. Vaid unistustes rändad, kullatud püüdmatul vankril.
Nagu värviküllane sügis rullub mu ees lahti me armulugu, mil kahjuks kevadet peab veel surm ootama. Ja siis, kui viimasedki koltund kaselehed vaikselt me armastuse märgiks porri langevad, langeb mu viimane lootus. See pole eal olnud võimalik, me kooskäimise tee, kuid kord, kui meenutan veel raugana neid Sulle mõeldud hetki, siis hakkab puhkuma taas see hell lõunatuul, mis nooruses malbe lõhnana mu ette Su kauni kuju lõi.
No comments:
Post a Comment