Tööpäeva moodi kohe

Viimased päevad on väga tegusad olnud ja nagu alati on ka nii, et kuigi tahaks ja oleks midagi kirjutada, siis ei viitsi või ei oska.

Alustuseks reede. Päeva alguses, kõvasti sissemagades, oli veel plaan pärastlõunal häälega Viljandisse jõuda. Hommik oli eriti mõnus tegelt, niisama olemise meisterklass. Väga laupäeva tunne oli. Poole päeva paiku, kui Elve koolitusele tõttas ja ma teaduskonda enda pooletoobisest õppekavast rääkima läksin, algas nagu uus töönädal uuesti, sealt kuskohas ta kunagi lõppes. Jutuajamine HT projektijuhiga oli suhteliselt tore, lõpuks läbi häda leidsime kamba peale ka esialgse lahenduse (meid oli ikka rohkem kui mitu) - vahetada omavahel ära aineid alus- ja suunamoodulites, samas jäädes lootma jumala mõistlikkusele. Jumalaks siis sügisel vabal semestril õppejõud, kellest nüüd hakkas meil väga palju olenema (Ta vistl ei tea sellest veel midagi =D).
Kui jutuajamine lõpuks läbi venimise otsad andis, oli kell juba neli läbi ja püsti näpust polnud tänaseks enam mingit kasu - nagunii ei oleks Viljandis kodusele bussile jõudnud. Nii vantsisingi taas kodupoole (vot nii ongi=).
Pool tundi arvutiall passimist lõpetas Rocki ja Baronsi eurumäng (Ilusaid kaotusi ei ole vast). Pesin pesu ja vaipu, koristasin, tõmbasin tolmu, pesin nõusid. Kuna mu kokakunsti, eriti küpsetiste hulgas vahetevahel isegi kiidetakse, siis otsustasin keeksi koju kaasa teha. Tegin lõpuks kaks (ja praekartult ka, mis hea maitsesid). Ühe keeksi tegin enda väikesele perele ka=). Päev lõppes nagu alati magamajäämisega...

... nagu ka järgmine hommik tüüpiliseks saanud ärkamisega. Oli laupäev. Passisime väga kaua, u viis minutit ütleks. Ja siis kipelt käppelt kiirustama. Sõime keeksi ja jõime teed. Keeks maitses hea, vägagi. Ja siis kõndisime bussijaama, kus Elve endale pehme liikuva istme sai, et enda maale sõita. Minu iste oli kohe kõrvalolevas bussis, kuid tahtsin veidi seigelda. Lisaks nägin seal ühe akna taga ühte oma vana klasiõde istumas ja targa näoga ajalehte lugemas. Ei mina viitsi temaga rääkida, kooliajal ei suhelnud me eriti üldse, mõnikord bussis olles olen viisakas olnud ja rääkinud. Seigelda tundus nüüd siis huvitavam, lausa väga.
Õhuviiped saadetud, asusin oma värskelt vana mõtte kallale, minna koju häälega. Selleks, et näpp püsti ajada, oli kõigepealt vaja linnapiirile maanteele jõuda. See aga käis suht kiiresti, hops "Ühele", sealt Riiaringile ja vantsvants Eerikale, kus näpp õieli.
Ei keegi taha peale võtta. Vahivad vaid pooltühjas autos lolli näoga, et "mida sina lollakas seal oma näpuga vehid, võtan su jah autosse. Lisaraskus ju suurendab bensukulu ja õhureostust". Lõpuks saabus aga õnn. Õnn oli hõbedast värvi, kaheksakümnendate aastate kolmanda seeria bmw, mis oli vahepeal vahepeal lisandunud hääletaja peale võtnud, nüüd siis ka minu. Õnne ei juhtinudki mingi vend, kellel nina kleeplindiga otsmikule on venitatud. Vend oli hoopis noor ja karvane, juuksed pikemad kui minu vastlapäevased linad. Lausa oma lühikarvaline nooruspõlv tuli meelde, kui tantsusaalides metalisaatel tantsu sai üles-alla karatud. Õnn aga ei tahtnud mind omada, kuna üks ukseliist kargas mulle säärde, appi tuli ka aknalink. Nii ma pusisingi pool minutit. Ja sõit võis alata.
Kui tavaliselt saadab rullibeemveesid sõbralik signaaliserenaad kaasliiklejate poolt, siis selle vennaga juhtus selline asi vaid kord, kui Viiratsi mäe kurvist järelkäruga autost möödasõitu tehes tuli kogemata sõber vastu. Nii teeniski karvane vend, kes terve pika tee jooksul vaid u 10st autost mööda sõitis ja kaks korda suitsukatet endale tegi, välja au. Medalit ei saanud. Aga signaali küll, kuna järelkäruga mehel sõideti pool mõttelist esistanget otsast tagasireastumisega. Võibolla teenis ta hiljem ka sellelt mehelt medali, sinise. Sellest praeguseks aga ajalooanaalid vaikivad.
Viljandi on üks tore linn, kus võib poole tunniga pool elu maha käia. Mina käisin kakskümmend minutit pool linna läbi näiteks. Kena oli linn oma muutumatul kujul.
Koju jõudsin ka kunagi, eriti ei mäletagi aga, mis tehtud sai, niisiis võib selle päeva õhtusse kirjutada...

...ja siis avada tänane päev. Pühapäev.
Kümnest välja, peale hommikukohvi, kaerahelbeputru ja võileibu. Päeva jookul sai saetud poole aasta pliidipuud (üleliialdatud fakt), tehtud vanarauahunnikule üks-null, lõke oli ka vägev. Lisaks väga mitu muud asja, kuni poole kümneni pimedaksminemisel. Koerale andsin ka ketukat, kuna tarkpea mõtles lauta kanadele seltsi minna. Muidu on ta väga sõbralik koeranooruk, ema moodi, selline punaka karvaga. Ja kanu ta armastab. Viimase nädala jooksul on kaks kana ära armastanud.

Ei viitsi praegu enam mölada. Homme saab Tartu, enne seda kaks korda Viljandisse. Aga maal on tore, kuigi hing veidi Tartusse igatseb. Kodus on linnulaul, Tartus kevadpäike. Ei teagi kohe, kumba valida. Keskerakonda igatahes Rahvaliiduga koos ei vali. Punkt.