Täna oli üks tore päev, nimelt kandsin punast, valgete mummudega seelikut. Tuleb meelde 2. klass kui sai ühe teise poisiga Hansu ja Gretet tehtud. Siis ma olin Grete, nüüd aga Väike nõid suures kuues.
3. klassi tugisikud olid sunnitud omal soovil esinema nõidade päeval, nii siis minagi. Laul, mis oli meie esinemise peaosa, ei jäänud kuidagi pähe, ilma spikrita oli täielik ikaldus. Lisaks veel suutsin pool oma vereringest hommikul nina kaudu väljutada. Viimasel ajal on ju loomulik, et iga väikese nuuskamise peale vere lahti lööb. Kui tavaliselt jääb veri suhteliselt kiiresti kinni, siis täna tuli ikka lahinal. Lõpuks saime enne bussile minekut ikka tropid ette.
Pidu ise oli tore. Lisaks kolmandale klassile oli ka 2. ja 4. klass vaatama tulnud. Enne seda sõime klassis torti ja jõime nõiajooki peale. Täielik nõiateadus, lausa keemia. Ja maitses nagu sprait. Ja siis me laulsime ja tantsisime ja mängisime mänge. Ja lõpuks lendasid nõiad koju, jättes lapsed ula peale. Tagasikehastumine nõiast Priiduks läks veidi raskeks. Mitte, et rollist välja ei saanud, vaid punase kärbseseenekarva kübara teip jäi juustesse kinni. Lõpuks saigi teip eemaldatud, kübara küljest. Juustest sai selle kätte käärid. Õnneks ei ole juustekaotust eriti näha.
Nüüd aga passin ja ootan, millal ära teisele maale saab. Ilm on ilus ja linnas ei viitsi küll eriti passida.
Eile oli ka väga tegus päev, tegin nädalajagu asju korraga. Vot, rohkem sellest ei räägi.
No comments:
Post a Comment