Vapper aga veidi loll ratsanik proovib ratsut käsutada liikuma, aga see liigub vaid sentimeetrite haaval, rumal ratsu!?! Paigal seismine on omamoodi kurnav, vapral ratsanikul on külm, vapper ratsanik tahab koju, oma printsessi juurde! Aga mis teha, ratsu on igavene blokk, tuleb kannatada, aga kannatused pidid tugevaks tegema, või oli see jõusaal? Aga mis on vapral ratsanikul oma rang-jalgadega jõusaalis teha - enne tuleb läbida piinarikas tee, koju, kauni pehmekäelise ja ilusa printsessi juurde, kes toidab ratsanikku lootuse ja armastusega, et jõudu jätkuks kauemaks.
Kuradi ratsu ma ütlen, kui ta lõpuks pärale jõuab, siis müün raipe mustlastele maha ja saadud raha eest ostan endale ja oma kaugele kaunile printsessile, kes siiski on mul alati põues tuksatamas, uhke lossi, kus kasvavad suureks noored ja õilsad rüütlihakatised ning imeilusad ja väärikad seltskonnapreilid (muidugi tuleb selles süüdistada kasvatust ; ). Tee on nii pikk, et unistada jõuab lõputult, aga ei ole lõputult aega ju!?! Või on....aaa...mis ma näen - valgus, see on VALGUS!!! JIppikajee ... (Bruce willis on liiga ropp et tsiteerida!) Kallis, ma liigun jälle, oota aga ära ootama jää... veel on jäänud kaks päeva teed, kaks pikka päeva minna. Ma laulan õrna kantriviit (massikommunikatsioon on toonud minu teele ka ameerika kultuuri)... ja suksu va raibe kiirendab sammu, ikka üks samm edasi...5 minutit pausi...teine samm... oo valgus näita mulle teed mu kalli juurde!...
Vajadusel jätkub...
No comments:
Post a Comment