...kus käijaid polnud palju.
Teel, mil aega käia veel,
on pinnas rohtu läinud.
Rohi, mis ka vahel ravib,
aitab unisuse vastu.
Kõrvus orasheina sahin,
tee peal edasi ma astun.
Tasasammul viivitades,
paistab kaugelt silmapiir.
Kodukatust silmitsedes,
tean, et tee mind sinna viib.
Kord käisin jälle mööda teed,
aeglaselt, kuis muidu.
Teel, kus pikalt käia veel,
unele taas suigun.
2 comments:
Milline imeline algus sessile... Kus teised kiruvad ja vannuvad, poetad sina luuleriime. Vapper sell!
Post a Comment