Istun ja passin.
Jätsin täna lõplikult ühikaga hüvasti. Tuba on minust peaaegu tühi ja võtmed majahoidja käes. Oli tore aeg päris see poolteist ja natuke enam aastat, kui vahelduva eduga sai vanas ühikahoones elatud, kus tihti kehtisid teised reeglid kui tavamaailmas. Ainuke asi, mis oleks võinud veel ära teha oli pilt. Kuid mis seal ikka - kõik kaduv on kuidagimoodi jääv.
Avastasin eile, jalutades belglasi, et kui enne tõsist jutuajamist mitte öelda, et keeleoskus on üks paras "puuks", siis tuleb ka keel iseenesest. Nüüd hakkan kohe õppima ja emadepäevaks kooki küpsetama.
PS! (Mitu tundi hiljem) Tuleb hoopis külm Kirju koer!
No comments:
Post a Comment