Neljapäeva öö

Aidiöö mai vhriend. Läbi krampis põlve on käidud kaks korda Tartus ja tagasi. Teisel korral nägin Ilu.
Mind ikka tõsiselt häirib vahel, et ma olen niivõrd kinnise loomuga. Suurema osa ajast oma mõttemaailmas olles jääb suhtlemine välismaailmaga kängu ja selles ei oska ma kedagi süüdistada. Kuramuse raske on end kokku võtta ja läbi kartuse ise juttu alustada, mida ma küll proovin vahepeal, kuid liigse ebakindluse tõttu jääb tihti asi poolikuks. Lisaks sellele ei oska ma end piisavalt hästi väljendada, nii et inimesed saaksid täpselt aru, mida ma öelda tahan. Ja pärast häbenen oma väljendusvõimet.
Lihtsalt tuleb end kokku võtta, harida erinevatel teemadel ja seltskondades ringi käia, nii et tekiks harjumus, koos sellega ka enesekindlus suhtlemisel. Kindlasti ei anna inimest või inimene end täielikult muuta, see oleks omamoodi lollus. Nii, et ole meheks!