sõbrapäe

Eile (paar minutit tagasi) oli sõbrapäe...
Pole eriti kunagi pidanud, seda mingiks eriliseks asjaks (süüa ei anta ja peab kuulama inimeste sõprusavaldusi, kellest ei pea väga palju, mitte just kõigit küll...aga)..Sõbrad on igapäe mitte ainult ühel päeval aastas, et mitte eelnevat valesti aru saada..

Eks see päe olnudki eriti sõbralik...eriti mu närvirakkudele. Kuna mu liiginimetus on jänesorav (turbojänese sündroomi all kannatav orav rattas), siis selliseid päevi on tulnud varemgi ette ja tuleb veelgi. Algas kõik tehniliste probleemidega, no seda võiks nimetada ka enese oskamatusega arvutivallas. Tööd palju ja ei oska tehnikat täielikult...täitsa must...aga kui need lahendatud, sai ette võtta koolitee...6 tundi pidevat soovi magama jääda. Aga sellele järgnes ka tasu...no sõbrad, vähemalt osa neist kutsusi välja...
Kiigutud veidi, viis me tee suudlevatesse tudingutesse (teatud põhjustel mu lemmikpaik:D)
Aega läks Eve, Liis, Lauri ja Egert kakaotamas, mina mitte. Tahtsin veel soojemat...
Huvitav aeg ja nalja sai, aga nagu alati jäi palju südamele kripeldama (see osalise oskamatuse juures tavaline)....Tore oli aga läbi sai...ikka kripeldas...ja koju ära...kripeldas ikkagi:S...

Ja eks selle vastu aita üks asi- enese piinamine tööga. Närvirakud surevad, kuid kripeldus kaob töö varju...Töö valmis, pea huugab, aga hea on olla...imeline (või siis mitte)...Üht ma loodan-Äkki kunagi saan minagi suureks ja targaks, ning oskan kripelduse ära parandada, loomulikke vahenditega. Mitte ei muutu värdjalikuks töönarkomaaniks...aga eks aeg seleta..

Ja väike ja nunnu(?) kuningas jõudis päeva lõpuk uue avastuseni...blog. Nii et saab näha. Loodame , et enam mitte nii igavat jahumist kui see tekst siin...Sest tharapita (see kelle lauluks 10000 eestlast ka sorderess) hoiab kuningat:D