Theatrum "Ma olen tuul"

"Ma olen tuul" polnud iseenesest kõige lihtsamate killast, sest tükk nõudis piisavalt süvenemist. Praeguses kiires ajas, kus igasugune lärm on saanud elu lahutamatuks osaks on keeruline istuda vaikses ruumis ja kuulata. Kuulata, mida inimesel öelda on. Alguses oli see ka minule paras jõukatsumine, sest tekkisid paljud mõtted, alustades sellest, mida homme süüa teha ja lõpetades sellega, et esmaspäeval peab tööle minema. Kuid vaev sai nähtud ja lõppkokkuvõttes jäin teatrielamusega rahule. Tuli lihtsalt vooluga kaasa minna.
Kaks meest paadis ja paadiga. Kujutletav paat, meri, saared ja skäärid. Suur lava täis tühjust. M.Peterson ja O.Aardam sobisid lavale väga hästi ja moodustasid tubli meeskonna. Kõik oli nii lihtne ja siiras, kuid just see tegi loo raskemaks. Vahel ja eriti viimasel ajal on minulgi mõtted, et kõik on ennast ammendanud, on saabunud mingi nullpunkt, millest on keeruline välja saada. Seetõttu mõtted sõnade ja publiku vajalikkusest on küllaltki tänapäevased. Räägid ja tunned, et vajud järjest kuhugi, oled raske kui kivi, sest need sõnad on mõeldud vaid kuulajatele. Hoolivaid inimesi on palju. Küsimuseks vaid jääb, et kuhu minna?
Teine osa kuulus T.Johannese flöödimängule. Ma ei saa öelda, et see oli mu suurim muusikaelamus, kuid ühel hetkel taipasin, et ma ei taha püsti tõusta ja väljuda. Siiski saabus ühel hetkel lõpp.

Õhtu lõppes filmiõhtuga. "Argo" aitas õnneks õhtu jooksul tekkinud üleliigsed mõtted kustutada.

Tallinna Linnateater "Utoopia rannik. I. Teekond"

Esimene osa Linnateatri ja Draamateatri ühisprojektist "Utoopia rannik" on nähtud. Ma veel ei oska öelda, kas see on mu selle aasta tipp, kuid väga huvitav oli, seda just loona. Nagu kavaleht ütles - autor Stoppard on teinud väga hea ajaloouurimusliku töö. Vene ajaloos ja olemuses on midagi mõistusele püüdmatut, mis on mindki pikalt paelunud. Mõnevõrra jätkus müstilisust ka tollesse lavateosesse.
Võib vast öelda, et lavastuse vorm oli soliidne. Puudus küll suurem stiililine intrigeerimine, kuid huvitavaid lahendusi jagus. Mõned jantlikumad kohad etenduses tundusidki kuidagi otsitud ja seega ei andnud üldpildile midagi head juurde. Lavakujundus (sinna hulka käib kuidagimoodi ka K.Orro) oli kena.
Selliste suure trupiga tükkidel on tihti oht, et osad rollid jäävadki lõpuni välja mängimata. L.Lassi inglannast guvernant, osad Herzeni rühma poisid ja mõned õed Bakuninatest olidki veidi tagaplaanil, kuid ega kõik ei saagi olla õhtu staarid. Kindlasti saab eriliselt esile tõsta A.Lutsepa, P.Oja, T.Teplenkovi ja J.Rekkori mängu.
Loo keskmes oli Bakuninite aadliperekond Peremuhhino mõisast Tveri linna lähistelt. Perepea (Lutsepp) pidas end oma laste ja 500st pärisorisest hinge hoidjaks ja kaitsejaks. Vana mõisahärra oli haritud ja heatahtlik, pakkudes oma lastele kõike. Tema abikaasa (P.Kalda) oli selline blondiinike, nagu P.Kalda tihtipeale ikka. Tõnn Lambi Mihhail Bakunin mulle üldse ei meeldinud. Selline isekas tüüp, kes oma hüplikku meele ja teiste kulul elamisega ajas lausa närvi. See ei olnud muidugi otseselt Lambi süü. Kavalehe järgi ei jäänud ajaloolisest isikust nii kehva muljet. Samuti suutis perepoeg ära nullida oma õdede võimalikud kosjasobitused, nii jäidki õekesed-kaunid lõpuks üksikuiks.
Paralleelselt Peremuhhinos toimuvaga käis põnev seltsielu ka Moskvas. Nikolai I aja Venemaal olid teisimõtlemise kraanid tugevalt kinni keeratud. Nii üritasid noored ja vanad intelligendid sobituda kuidagi kontrolliva ühiskonnaga, lootuses samal ajal  ise ellu jääda. Kindlasti läheb see temaatika II osas edasi.
Siinkohal jääb minu jutt katki. Postimehest ja Sirbist leiab palju põhjalikkumaid ja täpsemaid arvutusi, millega võistlema ma ei hakka. Kuid Utoopia ranniku I osa soovitan kindlasti vaadata. Tükk on põhjaliku ajalootunni eest. Kavagi oli niivõrd põhjalik, et see 2 eurot tundus kuidagi vähe tasuda. Ootan juba mai algust.

"Suvi ja suits"

Rakvere Teatri "Suvi ja suits" pani tundma, et tegelikult mulle meeldivad ilusad lood. Hästi mängitud, kena lavakujundus, kenad inimesed. Hiljem oli öises Karlovas midagi, mille üle mõtiskleda. Teatrist välja minnes oli kindel soov midagi kirjutada, nüüd aga on taas segadus..
Lugu siis sellest, kuidas lapsepõlvesõbrad, erineva elukogemuse ja mõtteviisiga, otsisid viisi, kuidas leida üksteist. Vaga kirikuõpetaja tütar Alma (N.Lohk) oli lootnud leida kedagi, kes täidaks ta hinge. Isa karmi pilgu all kasvanud neiu ootas kedagi, kes oleks talle igaveseks vaimne kaaslane.  Ilma näinud noorest arstist elumees John (K.Viiding) oli mõistuseinimene, kes kardab oma hinge. Koos sellega on tal raskusi ka Alma vastu tõeliselt aus olla. Aeg möödus, kuid kummalgi ei jätkunud julgust lõpuni minna. Mõlemad leiavad küll oma peidus olnud pooled, kuid mitte üksteist. Lõpp andis taas lootust, sest näitas, et alati tulevad uued võimalused, millest kinni haarata. Etendus näitas, kui keeruline on teisele inimesele oma tõelisi sihte selgeks teha. Kui nüüd endast rääkida, siis hoolimata kõigest, võin end õnnelikuks inimeseks pidada, sest olen tundnud kõiki need tundeid. Vast seepärast mulle tükk väga hinge läkski.
Head rollid tegid ka kõrvalosades T.Mälberg, V.Väli ja A.Rahkema jt. Alma ema kerge lapsemeelsus jäi mulle lõpuni arusaamatuks. St. kas äkki mängis ema ka loos. Sest taolise kontrollifriigist mehe kõrval elada paneb ehk ka tugevama inimese proovile. Lapsik käitumine lubas naisel käituda ja öelda asju oma äranägemise järgi, pehmendades nii kirikuõpetaja rangust. Kuigi loos polnud ühtegi väga halba tegelast, siis Alma isa tegelaskuju mulle ei meeldinud. Kui Jumal näeb kõike, miks on siis meil vaja vaga inimest, kes meile pidevalt seda meelde tuletab ja käitumist jälgib?
Ühesõnaga - meeldiv õhtu. Igaviku, inglite ja armastuse teema on alati teretulnud.

Rakvere Teater "Jane Eyre"

Charlotte Bronte "Jane Eyre" tundus lapsepõlves rohkem plikadele mõeldud olevat, nii ei ole ma teosega ise kokku puutunud. Teise õe, Emily Bronte "Vihurimäe"ga sain ka teatris (st Alatskivil) esmakordselt kokku ja nähtu meeldis. Nii ei kahelnud ma pikalt kui teadetetulbalt leidsin kuulutuse, et Rakvere tuleb Tartusse. Pileti hind tundus küll veidi liialt soolane, kuid nähtu oli ka seda väärt. Rakvere Teatri "Jane Eyre" paelus algusest lõpuni.
Polnud just üllatav - tegu oli armastuslooga, millesse oli pikitud ka kibedamaid noote. Loos oli ühendatud Jane Eyre mälestused ja olevik. Mulle, kes ma asjast varem mõhkugi ei taibanud, oli väga huvitav. Ses mõttes ei osanud teada, millal toimub kulminatsioon, millal kurb ja millal rõõmus sündmus. Ja kuna pinget ja ootamist jagus, siis läks ju hästi. Lõpp oli ehk üle ootuste rahulik. Teatris olnud tuttavad "Jane Eyre" sõbrad küll veidi kurtsid, et mingid teose osad oli liialt vähe esile toodud, kuid õnneks või kahjuks mul võrdlusmaterjal puudub.
Lavastuses oli nii laulu ja tantsu, rõõmu kui ka kurbust. Lavastus oli liikuv, kasutatud oli erinevaid võtteid, samas ei unustatud ära lugu.  Kõik see oli küll veidi nurgeline (st lavastuse stiil tegi kohati suuri hüppeid ühest nurgast teise), kuid see oli pigem hea. Muusikalised vahepalad, milles oli D.Kareva, K.Kanguri ja H.Talviku tekste, olid ilusad.  Ma üldiselt küll eelistan, et näitlejad laval mikrofone ei kasutaks, kuid ega see häirinud ka. Lihtsalt vahepeal oli kahtlus, et kas see kõik, mis kostab on ikka live-s. Üldine ülesehitus oli mõistlik - esimesele pikemale vaatusele järgnes kaks lühemat - see andis aega end vahepeal välja puhata, sest etendus kestis üle 3,5 tunni. Üldiselt meeldis ka kujundus - lihtsad vahendid, aga töötas. Mingid asjad jäid küll küsimusteks - miks antud mustad kastid - baldahiinvoodid tegid läbi just taolised mutatsioonid vms.
Näitlejad tegid kõik üle keskmise rollid. Huvitav oli vaadata, kuidas lavalolijad eri rollidega hakkama saavad.  Eriti tõstaks kindlasti esile Ü.Lichtfeldi, kes suutis oma vaba olekuga isegi ühe oma negatiivse rolli humoorikaks mängida. Samuti Kaljujärve, kes mõjus oma ainsas rollis usutav. Noor Jane Eyre - st. M.Mesipuu tunduski selline malbe ja aus, teda oli ilus vaadata. Eakam Jane (H.Annast) oli lisaks elutark. Just eakamat Jane'i oleks ma tahtnud lavastuse ajal rohkem jälgida, tema olekut sellel ajal kui mälestuspildid laval olid. Nad kaks sobisid väga hästi kokku.
Ühesõnaga - tänapäevases võtmes klassika - mulle kui lihtsale teatrisõbrale meeldis.

Viljandi Ugala "Sajand"

Tänast Sakalat lugedes tekkis uitmõte minna T.Õnnepalu kirjutatud ja M.Kasterpalu lavastatud tükki nimega "Sajand" vaatama. Kuna kell oli hiline, siis helistasin Ugala kassasse ja juhtumisi sain veel tasuta pileti esikale.

Teosest jäi natuke toores mulje. Tegevused olid ehk liialt sirgjoonelised (? ei leia paremat sõna), st räägiti ükshaaval või paari kaupa, ühed lõpetasid ja siis teised alustasid, suuremad üllatused jäid tulemata. Samas ajalooline joon oli huvitav. Baltisakslaste ja eestlaste vaheliste suhete teema on praegu päris popp. Tegevus arenes ajapiltidena, algul 1913, siis maailmasõja lõpp, Eesti Wabariigi aeg kuni lõpuks tänapäevani välja.  Kokku kestis etendus 3 ja pool tundi ning kui väga tahta, siis saaks kremplit koomale tõmmates päris hea tüki.  Vahepeal oli tunne, et vaataks Tujurikkuja "Õnne 13" sketši, tühja aega oli piisavalt. Iseenesest võib sissejuhatavat esimest vaatust isegi huvitavamakski pidada, teine vaatus hakkas venima.  Mõned lõigud lõikaks mina välja (õnneks pole see võimalik). Kuid nagu öeldud - esimese korra kohta võib teatud vajakajäämisi lubada ja tegelikult sisu asjal on. Üheks plussiks võib pidada lavakujundust. See oli küll suhteliselt lihtne, kuid siiski ilus silmale vaadata.

Kuna Ugalas eriti tihti ei käis, siis on osad näitlejad suhteliselt tundmata. Aga halvasti ei mänginud otseselt keegi, vb M.Rämmeld oli enda kohta veidi puine. Tore oli, et Kultuuriakadeemia noored olid lavastusse kaasatud. Mängisid ehk isegi kenamini kui mõni eakam. V.Kirs lapsena meenutas mulle küll DiCapriot autistliku vennana filmist ”Mida sööb Gilbert Grape”, kuid tema viimane kõnelus oli isegi v.hea. Sellega võikski tegelt kogu lavastus lõppeda. L.Komissarov jällegi on tore tädi, kellel lööb üks Laine alati välja.

Kokkuvõtvalt - ei saa öelda, et maha visatud aeg. Mõtted aja ja inimeste kaduvusest on minugi pead viimased kuud vallanud. Eks see anna kinnitust, et oleme looduse orgaaniline osa ja see on ainult hea...