"Üksildane lääs" on Vanemuise mõistes üks üle keskmise tükk. Musta huumoriga itk ja hala tervelt kaks tundi jutti. Leenan Iirimaal tundus ka varem üks lootusetu kant. Juba Rakvere Teatri lugu kaunitarist ja tema emast näitas seda. Kuid Vanemuine viis vaesuse ja kannatuse kõrgemale tasemele.
Loos oli pinget. Kaks venda, kirikuõpetaja ja armastust otsiv koolitüdruk. Vimm, rääkimata lood, andestus?, kättemaks. Kisselli asemel oli puskar, õnnetu armastus jäi.
Igal tegelasel oli varjatud pool, mis ajapikku avalikuks tuli. Näitlejad, eriti Mähar, mängisid usutavalt. Vendadel Colemanil (Kuntsel) ja Valenel (Mähar) oli "igavese vaesuse sündroom", st. põhimõte, et "ise ei saa, aga teisele ka ei anna" või siis "kui ma pole õnnelik, siis ka sina mitte". Seetõttu olid nad kokku loodud, mõjudes nii koomiliseltki. Kütsari kirikuõpetaja Walsh..ei st. Welsh eieijah Welsh (toda nimemängu oli küll liiast) oli kõige positiivseim tegelane. Kuid siiski liialt mandunud enda ja kõrvaliste probleemide pärast, et kohati võis isegi veidi rumal tunduda. Kuna minul taoline usk puudub, siis ei pruugi ka Welshist lõpuni aru saada. Samamoodi algul lootusrikas, hiljem meeleheitel Maria (Port) oli kohati nagu mingist muust loost. Tema rumaluseks võib pidada noorust või siis sündimist valesse paika.
Lavakujundus andis vaesustundele palju jõudu juurde. Samas oli
traagilist (mängu) liiga palju. Lavastuses oli liialt äratuntavat
iiripärast, mida poleks vaja. Kava oleks võinud olla põhjalikum. Üldhinnang - tore meelelahutus.
Sunday, March 17, 2013
Saturday, March 9, 2013
2012.a. teatriaasta lõpetuseks
Järjehoidmiseks kirjutan väga lühidalt eelmise aasta lõpus külastatud teatritükkidest. Aasta lõpus (st oktoobri algusest) sai võetud ka eraeluline teatripuhkus (kestis kokku üle 3 kuu). Üldiselt võin eelmisel aastal nähtuga rahule jääda, isegi 5 kehvema seas leiab selliseid lavastusi, mis paremal päeval võiksid kõrgemal olla.
Kronoloogilises järjekorras (september-oktoobri algus):
Tallinna Linnateater "Maailmale nähtamatud pisarad" - Üks hea teatrielamus Draamafestivalilt. Ma ei pea seda küll eelmise aasta lemmikuks, kuid samas saan aru, miks Tšehhovi piltidest koosnenud lavastus niivõrd rahvale peale läheb. Ehedad humoorikad lood vene inimeste argipäevast lahutasid mõtted ja tõmbasid kaasa. Tore oli see, et karakterites võis ära tunda iseennast oma heade ja pahedega. Linnateatri trupp on ühtlaselt tugev. Meeldis ajalehe vormis kava.
Endla "Nähtamatu maja" - tore Eestimaine tükk, kuid veidi liiga läbinähtav ja igav. Mulle meeldisid vanemad näitlejad, eelkõige Helle Kuningas, veidi ka Taalmaa. Muu oli nii nagu oli - etendus, mille kohta polegi midagi öelda. Võiks, aga pole tarvis.
Draamateater "Kuni inglid sekkuvad" - Oh issand! Mulle üldiselt U.Uusbergi looming on meeldinud, kuid seekord oli kõike liiga palju. Niivõrd palju erinevaid seosetuid lugusid, üksteisest mööda rääkivaid inimesi (ma saan ju aru, et see võis olla eesmärk). Täiesti segane (ei mingit nähtavat seost), samuti pikad tühjad vestlused. Vähemalt Tõnu Ojaga võib rahule jääda. Mulle väga meeldib hea absurd, kuid...Ühesõnaga - kui saaks, siis küsiks piletiraha tagasi (ehk ainus selline lavastus terve 2012. aasta jooksul. Kõige hullem oli see, et vaatamata katsetele magama jääda, ei tulnud see välja. Nüüd vaatan aga lahtiste silmadega Draamateatri repertuaari, et Inglite sekkumise puudutus maha pesta.
Ugala "Mee hind" - Hea ja eestimaine. Neli meest oma lugudega. Mitte küll mingi lavastuslik tipp, kuid hinge läks. Seetõttu ka aasta kokkuvõttes teiste heade lavatükkide seas nii kõrge esikümne koht. Sarnaselt "nähtamatute pisaratega" oli lavastus erinevatest piltidest kokku klopsitud. Seekord Eesti inimesi kujutavalt. Eriti meeldis esimene pilt kui Aarne Soro mee hinnast räägib. Kogu lugu oli kurbnaljakas, vahel üks pool peal, siis teine. Kõigis stseenides oli midagi mõtlemapanevat. Ja südamlikku. Midagi üksinduselaadset. Inimestevahelisi suhted olid sellised maised, maainimese omad. Praegusel hetkel tagasi mõeldes, siis tunnen minagi end neis meestes ära. Muusikaline pool oli hea.
Tallinna Linnateater "Aeg ja perekond Conway" - Nüganen omas väga heas võtmes. Ilusad inimesed, ilus kujundus, haarav lugu. Mitte midagi erilist küll, st. et ei tuldud välja millegi uuega, kuid teostus oli vägev. Kogu trupilt väga hea mäng. Eriti naistelt. Nemad olid muidugi ka kõige ilusamad. Eriti U.Ratasepp. No teised neiud samuti. Ema loomulikult ka, kuid tema tegelaskuju hakkas mind lõpuks häirima (st. hästi mängitud). Mehed mängisid ühtlaselt hästi. A.Kõrve üllatas. Tema tegelaskuju oli U.Rataseppa kõrval kõige südamlikum. Nende kahega ehk võrdleks soovunelmais ennastki. Samas oli tal mõnigi viga, millest tahaks ka enda juures lahti saada. M.Toome meeldis ka, kuigi tema tegelaskuju võib ka negatiivsena võtta. Lavakujundus, valgustus ja kõik sinna juurde kuuluv olid väga kenad. Aeg ja perekond Conway pileteid jahtisime neiuga pikalt, väga hea, et lõpuks märki sai tabatud.
Vanemuine "Tappa laulurästast" - 2012.a. Vanemuise teatri kõige parem lavastus. Südamlik pilk lapse mõttemaailma. Muidugi toimus lugu minevikus ja võõral mandril. Kuid inimese olemus kipub vahemaadele vaatamata samaks jääma. Täiskasvanuks saades kipume laste mõtlemisvõimet alahindama. Kuigi enamasti pole sellel mingit alust. Ei hakka pikalt leierdama, vähemalt on Vanemuises ka midagi, mis vaadata sünnib. Meeldis kava.
Vanemuine "Oblomov" - Vene klassika, sellisest vanas "heas" Vanemuise keskmises vormis. Rein Pakk mulle üldiselt näitlejana ei istu. See tähendab, kui ta just iseennast ei mängi. Ta on liialt enda nägu. "Rein Pakk otsib naist" oli ju väga tore. Tore oli näha, et. L.Pulk ja P.Strandberg on toonud Vanemuisesse veidi nooruslikkust ja energiat. Seda seetõttu, et kõik need Kõivud, Adlased ja Luiged tavapäraselt oma latti kõrgele ei tõsta. Jaanovits üllatas seekord positiivselt.
Omblomov on lugu ühest vene aadlikust, kes oli harjunud elama pärandustest ja sugulaste-tuttavate armust. Seetõttu oli mehest saanud tahtejõuetu ja lodev tüüp, kellele meelistegevuseks unistamine ja kasutamata võimalustest mõtlemine. Isegi aadli meelelahutused ja seltskond ei pakkunud Oblomovile leevendust. Ka korraks ärganud armumine ilusasse ja arukasse Olgasse (L.Pulk) vajus vanade harjumuste tõttu mutta (kuigi lootust justkui oli). Lavastus ise oli selline harju keskmine, kuid tekitas vähemalt hiljem soovi enda sisse vaadata.
Kokkuvõtvalt: 2012a.
Minu TOP 10:
1. Gerda Kordemetsa "Pruutide kool"
2. Von Krahl "Gilgameš
3. Tallinna Linnateater "Aeg ja perekond Conway"
4. Von Krahl "13"
5. VAT Teater "Hea, paha, inetu"
6. Rakvere teater "Lilled Algernonile"
7. Ugala "Tuul pajuokstes"
8. Vanemuine "Tappa laulurästast"
9. Endla "Boyband"
10. Ugala "Mee hind"
.
.
.
Minu alumine 5:
36. NO99 "Iphigeneia Aulises"
37. Vanemuine "Inimese parimad sõbrad"
38. Endla "Seljatas sada meest"
39. Endla "Nähtamatu maja"
40. Draamateater "Kuni inglid sekkuvad"
Kronoloogilises järjekorras (september-oktoobri algus):
Tallinna Linnateater "Maailmale nähtamatud pisarad" - Üks hea teatrielamus Draamafestivalilt. Ma ei pea seda küll eelmise aasta lemmikuks, kuid samas saan aru, miks Tšehhovi piltidest koosnenud lavastus niivõrd rahvale peale läheb. Ehedad humoorikad lood vene inimeste argipäevast lahutasid mõtted ja tõmbasid kaasa. Tore oli see, et karakterites võis ära tunda iseennast oma heade ja pahedega. Linnateatri trupp on ühtlaselt tugev. Meeldis ajalehe vormis kava.
Endla "Nähtamatu maja" - tore Eestimaine tükk, kuid veidi liiga läbinähtav ja igav. Mulle meeldisid vanemad näitlejad, eelkõige Helle Kuningas, veidi ka Taalmaa. Muu oli nii nagu oli - etendus, mille kohta polegi midagi öelda. Võiks, aga pole tarvis.
Draamateater "Kuni inglid sekkuvad" - Oh issand! Mulle üldiselt U.Uusbergi looming on meeldinud, kuid seekord oli kõike liiga palju. Niivõrd palju erinevaid seosetuid lugusid, üksteisest mööda rääkivaid inimesi (ma saan ju aru, et see võis olla eesmärk). Täiesti segane (ei mingit nähtavat seost), samuti pikad tühjad vestlused. Vähemalt Tõnu Ojaga võib rahule jääda. Mulle väga meeldib hea absurd, kuid...Ühesõnaga - kui saaks, siis küsiks piletiraha tagasi (ehk ainus selline lavastus terve 2012. aasta jooksul. Kõige hullem oli see, et vaatamata katsetele magama jääda, ei tulnud see välja. Nüüd vaatan aga lahtiste silmadega Draamateatri repertuaari, et Inglite sekkumise puudutus maha pesta.
Ugala "Mee hind" - Hea ja eestimaine. Neli meest oma lugudega. Mitte küll mingi lavastuslik tipp, kuid hinge läks. Seetõttu ka aasta kokkuvõttes teiste heade lavatükkide seas nii kõrge esikümne koht. Sarnaselt "nähtamatute pisaratega" oli lavastus erinevatest piltidest kokku klopsitud. Seekord Eesti inimesi kujutavalt. Eriti meeldis esimene pilt kui Aarne Soro mee hinnast räägib. Kogu lugu oli kurbnaljakas, vahel üks pool peal, siis teine. Kõigis stseenides oli midagi mõtlemapanevat. Ja südamlikku. Midagi üksinduselaadset. Inimestevahelisi suhted olid sellised maised, maainimese omad. Praegusel hetkel tagasi mõeldes, siis tunnen minagi end neis meestes ära. Muusikaline pool oli hea.
Tallinna Linnateater "Aeg ja perekond Conway" - Nüganen omas väga heas võtmes. Ilusad inimesed, ilus kujundus, haarav lugu. Mitte midagi erilist küll, st. et ei tuldud välja millegi uuega, kuid teostus oli vägev. Kogu trupilt väga hea mäng. Eriti naistelt. Nemad olid muidugi ka kõige ilusamad. Eriti U.Ratasepp. No teised neiud samuti. Ema loomulikult ka, kuid tema tegelaskuju hakkas mind lõpuks häirima (st. hästi mängitud). Mehed mängisid ühtlaselt hästi. A.Kõrve üllatas. Tema tegelaskuju oli U.Rataseppa kõrval kõige südamlikum. Nende kahega ehk võrdleks soovunelmais ennastki. Samas oli tal mõnigi viga, millest tahaks ka enda juures lahti saada. M.Toome meeldis ka, kuigi tema tegelaskuju võib ka negatiivsena võtta. Lavakujundus, valgustus ja kõik sinna juurde kuuluv olid väga kenad. Aeg ja perekond Conway pileteid jahtisime neiuga pikalt, väga hea, et lõpuks märki sai tabatud.
Vanemuine "Tappa laulurästast" - 2012.a. Vanemuise teatri kõige parem lavastus. Südamlik pilk lapse mõttemaailma. Muidugi toimus lugu minevikus ja võõral mandril. Kuid inimese olemus kipub vahemaadele vaatamata samaks jääma. Täiskasvanuks saades kipume laste mõtlemisvõimet alahindama. Kuigi enamasti pole sellel mingit alust. Ei hakka pikalt leierdama, vähemalt on Vanemuises ka midagi, mis vaadata sünnib. Meeldis kava.
Vanemuine "Oblomov" - Vene klassika, sellisest vanas "heas" Vanemuise keskmises vormis. Rein Pakk mulle üldiselt näitlejana ei istu. See tähendab, kui ta just iseennast ei mängi. Ta on liialt enda nägu. "Rein Pakk otsib naist" oli ju väga tore. Tore oli näha, et. L.Pulk ja P.Strandberg on toonud Vanemuisesse veidi nooruslikkust ja energiat. Seda seetõttu, et kõik need Kõivud, Adlased ja Luiged tavapäraselt oma latti kõrgele ei tõsta. Jaanovits üllatas seekord positiivselt.
Omblomov on lugu ühest vene aadlikust, kes oli harjunud elama pärandustest ja sugulaste-tuttavate armust. Seetõttu oli mehest saanud tahtejõuetu ja lodev tüüp, kellele meelistegevuseks unistamine ja kasutamata võimalustest mõtlemine. Isegi aadli meelelahutused ja seltskond ei pakkunud Oblomovile leevendust. Ka korraks ärganud armumine ilusasse ja arukasse Olgasse (L.Pulk) vajus vanade harjumuste tõttu mutta (kuigi lootust justkui oli). Lavastus ise oli selline harju keskmine, kuid tekitas vähemalt hiljem soovi enda sisse vaadata.
Kokkuvõtvalt: 2012a.
Minu TOP 10:
1. Gerda Kordemetsa "Pruutide kool"
2. Von Krahl "Gilgameš
3. Tallinna Linnateater "Aeg ja perekond Conway"
4. Von Krahl "13"
5. VAT Teater "Hea, paha, inetu"
6. Rakvere teater "Lilled Algernonile"
7. Ugala "Tuul pajuokstes"
8. Vanemuine "Tappa laulurästast"
9. Endla "Boyband"
10. Ugala "Mee hind"
.
.
.
Minu alumine 5:
36. NO99 "Iphigeneia Aulises"
37. Vanemuine "Inimese parimad sõbrad"
38. Endla "Seljatas sada meest"
39. Endla "Nähtamatu maja"
40. Draamateater "Kuni inglid sekkuvad"
Wednesday, March 6, 2013
Tartu Uus Teater "Autori surm"
Üle aegade sai esikal käidud. Selleks siis Tartu Uus Teater "Autori surm". "IrdK" ja "Raudmees" on mu ootused nii ära hellitanud, et viimased Uue Teatri lavastused pole nende tasemele küündinud. Seetõttu läksin Laiale tänavale suhteliselt vabade mõtetega.
Vahepeal on aga teater pidanud lühikese pausi. Tundub, et I.Põllu on teinud mingid järeldused ja alustanud uue hooga. See, mida etendus pakkus ei oskagi kohe sõnadesse panna. Tundub, et annab minna vaid veel paremaks.
Huvitav ruumilahendus - vaade oli ukse poole. See andis näitlejatele võimaluse vabalt sisse ja välja liikuda (korraks sai ka tänaval viibijad etendusest osa). Kaasatud oli kogu maja, samuti ei unustatud maja enda ajalugu.Väga nauditavad olid erinevad lavastuslikud võtted. Näiteks sai filmikarbist ühel hetkel sigaretitoos, siis pläsku. Siis pläskukaanest kabenupp, siis mängukaart, doomino, malend, filmikarbist aga malekell jne.Meeldis, et fiktsioonides jäid suitsud süütamata. Muusikaline pool meeldis niikuinii, kuid ka seal oli väga lahedaid lahendusi. Ardo-Ran Varrese kaasatus oli kindlasti üks plusse.
Tükk fantaseeris R.Valgre võimalike eluteede vahel, mis oleksid kõik võinud juhtuda kui helilooja poleks niivõrd noorelt surnud. Lood olid kaasakiskuvad, kohati ülimalt humoorikad, siis jälle kurvastavad. Üritati leida vastust küsimusele, kas Valgre oleks ka edasi elades jäänud eestlaste muusikamaailma romantiliseks kangelaseks? Või oleks elu teinud Valgrest suure tunnustatud helilooja või hoopis allakäinud joodiku. Mis oleks saanud Valgre loominguga? Kõik need paljud väljamõeldud loo olid huvitavad ja mõtlemapanevad. Ainus oht, mis etenduse ajal mul tekkis, oli see, et kuidas see hea kõik kokku võetakse. Ja plaksti - reaalselt toimunu sobis selleks väga hästi. Hiljem koju kõndides oli pea mõtteid täis.
Mart Aas, Helgur Rosenthal ja Ardo-Rannes moodustasid laval väga tugeva koosluse, mida oli lust vaadata. Rohkem ei räägi, sest seda tükki tasub kindlasti oma silmaga näha. Ehk saab siis vastuse küsimusele, et kas tulevik on vaid oleviku pikendus? Või midagi enamat.
Vahepeal on aga teater pidanud lühikese pausi. Tundub, et I.Põllu on teinud mingid järeldused ja alustanud uue hooga. See, mida etendus pakkus ei oskagi kohe sõnadesse panna. Tundub, et annab minna vaid veel paremaks.
Huvitav ruumilahendus - vaade oli ukse poole. See andis näitlejatele võimaluse vabalt sisse ja välja liikuda (korraks sai ka tänaval viibijad etendusest osa). Kaasatud oli kogu maja, samuti ei unustatud maja enda ajalugu.Väga nauditavad olid erinevad lavastuslikud võtted. Näiteks sai filmikarbist ühel hetkel sigaretitoos, siis pläsku. Siis pläskukaanest kabenupp, siis mängukaart, doomino, malend, filmikarbist aga malekell jne.Meeldis, et fiktsioonides jäid suitsud süütamata. Muusikaline pool meeldis niikuinii, kuid ka seal oli väga lahedaid lahendusi. Ardo-Ran Varrese kaasatus oli kindlasti üks plusse.
Tükk fantaseeris R.Valgre võimalike eluteede vahel, mis oleksid kõik võinud juhtuda kui helilooja poleks niivõrd noorelt surnud. Lood olid kaasakiskuvad, kohati ülimalt humoorikad, siis jälle kurvastavad. Üritati leida vastust küsimusele, kas Valgre oleks ka edasi elades jäänud eestlaste muusikamaailma romantiliseks kangelaseks? Või oleks elu teinud Valgrest suure tunnustatud helilooja või hoopis allakäinud joodiku. Mis oleks saanud Valgre loominguga? Kõik need paljud väljamõeldud loo olid huvitavad ja mõtlemapanevad. Ainus oht, mis etenduse ajal mul tekkis, oli see, et kuidas see hea kõik kokku võetakse. Ja plaksti - reaalselt toimunu sobis selleks väga hästi. Hiljem koju kõndides oli pea mõtteid täis.
Mart Aas, Helgur Rosenthal ja Ardo-Rannes moodustasid laval väga tugeva koosluse, mida oli lust vaadata. Rohkem ei räägi, sest seda tükki tasub kindlasti oma silmaga näha. Ehk saab siis vastuse küsimusele, et kas tulevik on vaid oleviku pikendus? Või midagi enamat.
Wednesday, February 27, 2013
Unistan!
2013.aasta on lõpetamas oma teist arvestusperioodi. Seni on kõik möödunud varasemat meenutades ja uue elusituatsiooniga harjumisega. Õnneks on palju tööd, mis õhtuks ära väsitab.
Et mitte jääda ajale jalgu, siis alustaks tagasivaatamist selle aasta viimasest kultuurielamusest - nimelt (Ugala ja) Viljandi Kultuuriakadeemia teatrinoorte diplomilavastusest "Unista!tud". Mulle tükk tervikuna meeldis. Mõnda asja oleks saanud veel paremini teha (kohati oli puisust, ülemängimist ja liigset lapsikust), aga arvestada tuleks, et tegemist oli alles lõpetavate õpilastega. Tegevus oli hea tempoga, kohati mõtlik, siis aga naljapakkuv, siiras. Meeldis muusika. Kava oleks võinud olla põhjalikum, sest eriti targemaks see mind kui vaatajat ei teinud ja soovisin rohkem näitlejate kohta infot saada. Kui kedagi esile tõsta, siis ehk nimed Kristian Põldma ja Klaudia Tiitsma.
Et mitte jääda ajale jalgu, siis alustaks tagasivaatamist selle aasta viimasest kultuurielamusest - nimelt (Ugala ja) Viljandi Kultuuriakadeemia teatrinoorte diplomilavastusest "Unista!tud". Mulle tükk tervikuna meeldis. Mõnda asja oleks saanud veel paremini teha (kohati oli puisust, ülemängimist ja liigset lapsikust), aga arvestada tuleks, et tegemist oli alles lõpetavate õpilastega. Tegevus oli hea tempoga, kohati mõtlik, siis aga naljapakkuv, siiras. Meeldis muusika. Kava oleks võinud olla põhjalikum, sest eriti targemaks see mind kui vaatajat ei teinud ja soovisin rohkem näitlejate kohta infot saada. Kui kedagi esile tõsta, siis ehk nimed Kristian Põldma ja Klaudia Tiitsma.
Thursday, August 30, 2012
2012. aasta teatriTOP
2012.aastal on olnud väga sisutihe ning pideva töötegemise kõrval on saanud palju mööda Eestit ringi sõita. Kuna keskiga juba ähvardab ja mälu pole ka enam kõige parem, siis eeskätt iseendale panen kirja nähtud teatritükid alates Tartu Uue Teatri "Raudmehest", mis nähtud novembris. Kes iganes soovib võib seda võtta ka kui soovituste jada. Mida jutu lõpupoole, seda paremaks tükid lähevad ning lõpp on lausa väga eeskujulik. Kindlasti on paremusrida subjektiivne, sest mõne etendusega on suuri raskusi mäletamisega. Samuti on segamini tava- ja suvelavastused, kuid hinnatud on rohkem tekkinud emotsiooni ja üldpilti kui lavastuslikku kõrgtaset. Samas on suvelavastuste tase viimastel aastatel niivõrd tõusnud, et ei jää oma sisukuses enam tavateatrile alla ning nii on ka ootused tõusnud. Üritan teha lühidalt (süvaanalüüs pole eesmärk ja ei oska ka), et lugemisel kirjutise vastu vimm ei tekiks...
Endla Teater "Seljatas sada meest" (juuli) - selle suve suurim pettumus. Teine vaatus oli niivõrd piinlik, et lausa halb hakkas. Punnitatud huumorlikkus, kohati liiga jantlik. Esimese vaatuse põhjal (mis oli kompaktne, liikuv ja selge ajaloolise joonega) seda karta ei võinud. Teise vaatuse oleks võinud ka pool tundi või rohkemgi lühema teha. Meeldis lavastuse üldine ajalooline taust, jõu- ja ilunumbrid, lavakujundus, kava. Plusspoolele veel maadlusklubi Leo maadlejad, näitlejaist Tambet Seling, Jüri Vlassov ja Kaire Vilgats. Muu oli nagu oli. Samuti oli inimesi, kes asja väga nautisid, nii et võimalik, et olin lihtsalt valel lainel või vale inimene vaatama.
Vanemuine "Inimese parimad sõbrad" (aprill) - "Vanemuiselik" tükk, kuid üldjoontes ei kurda. Rääkivatest koertest on varemgi lastefilme tehtud, antud tükk oli vaade täiskasvanute maailma. Oli mitmeid huvitavaid kohti, kohati isegi mõtlemapanev.
NO99 "Iphigeneia Aulises" (märts) - Huvitav, kuid mugav lugu. Ootused olid kõrged ja iseenesest hästi mängitud, kuid midagi jäi väga puudu. Saal oli kõrge ja umbne, inimesed olid närvilised. Kreeka müüdid on kindlasti väga õpetlikud, kuid loota vaid nende sügavusele ja teksti soravale ettekandmisele ... Samas oli teema kergesti ülekantav tänapäeva Euroopa poliitilistesse võitlustesse. Nagu Gert Raudsep hiljem väitis - inimesed pole väga ajaloost midagi õppinud ja kordavad taas omi vigu... kuid kas see tükk just lahendusi pakkus... NO-le iseloomulikkust intrigeerimisest jäi väheks. Samuti jäi tegijate jutust mulje, et inglannast lavastaja Lorna Marshall oleks toonud Eestis lavale midagi nii uuenduslikku, mida varem pole nähtud. Kuid kahjuks olid mu silmad suletud. Ma ei tea miks, kuid nii pettunud pole ma varem pärast teatriskäiku olnudki.
Tartu Uus Teater "Rudolf Allaberti testament" (aprill) - huvitav intiimne biograafiline teatritükk. Ses mõttes ilus mälestusakt U.Vadi ja P.Laurimaa poolt oma õpetajale (rohkem küll oli õpilaseks Vadi), kelle mõju antud inimestele tundus olevat suur. Noorema põlvkonna inimesena on R.Allabert minust mööda läinud, seetõttu oli tore inimesega tutvuda. Lavastust ei saagi väga teatriks nimetada, pigem oli see kui pikaleveninud mõtisklus. Meeldis minimalism, intiimsus, helinaine Külli Tüli ja lõpuosa Ibseniga.
T.Suumanni ja K.Kalmeti "Nõiutud kevade" (juuli)- olen juba varasemalt pikemalt kirjutanud (vt. Triibumaa bloogi). Proffessionaalsete näitlejatega külateater.
Tartu Uus Teater "Vanemuise biitlid" (aprill) - Mõnusalt segane ja "teatriuuenduslik", kuid siiski veniv, lõpp vajus ära. Huvitavaid kohti oli palju, tükk koosneski stseenidest, mis omavahel oli ühendatud avaliku riidevahetusega. Lisaks ka kenade naiste paljad rinnad, kuid nende mõte jäi segaseks. Eks see Tartu teatriuuendus olnudki veidi segane värk, mis paljudele peale ei läinud. Kuna mina olin tol helgel ajal alles ema ja isa mõtetes, siis oli too Uue teatri lavastus mõnus ajastututvustus.
Vanemuine "Huntluts" (jaanuar)- Meenub vaid, et meeldis oli huvitav ning eriti hästi mängis A.Tomingas. Mujale ei oska nimekirjas paigutada (kindlasti mitte esimese 10 sekka). Kuid kuna ei mäleta, siis ei saa ka kõrgele upitada.
MTÜ Kell Kümme "Suveunistused" (august) - selle aasta kõige "suvelavastuslikum" lavastus. Kuigi põhjaks oli mingi suvaline inglise näidend, oli see siiski mõnusalt kerge kodune tükk. Kindlasti oli abiks Alatskivi lossitagune puiealune, kuid ka see, et näitlejad ei püüdnud üle (enamasti). Vahepealne vihmasabin aitas ärkvel püsida. Meeldisid kaunitari ja koletise rollid, Ülle Kaljuste mäng ja teadmine (või siis), et naistel on meeste üle suur võim.
Vanemuine "Kalendritüdrukud" (aprill) - kuigi Vanemuise komöödiad ei tähenda üldjoontes head, siis kalendritüdrukud suutsid vahepeal täiesti põhjas olnud taset veidigi tõsta. Iseenesest tore ja südamlik lugu ning õnneks suuri paljastusi ei toimunud. Tekitas head emotsiooni. Taaskord meeldis K.Saldre ning isegi Merle Jääger, Jaanovits ja Veikko Täär ei häirinud.
Vanemuine "Onegin" (veebruar) - Sellel kevadel sai tehtud suur kultuurne edasiminek ja ära vaadatud peaaegu kõik Vanemuise tantsulavastused. Onegin oli ehk kõige klassikalisem neist. Ilus lugu, ilusad inimesed, kuid eks oleks oodanud rohkem mürtsu ja trummi.
Tallinna Linnateater "Härra Biedermann ja tulesüütajad" (veebruar)- Hästi mängitud huvitavate karakteritega teateritükk. Meeldis ka külmapoolne mängukoht Hobuveskis. A.Aadli härra Biedermann oli väga usutav, samuti kelmid. Eks see pimesi uskujate viga olegi tihti see, et ei taheta võtta vastutust ja kardetakse teha vigu. Ja tahe meeldida võib viia soovide teistpidise täitumiseni. Ehk veidi liiga klassikaline ja mugav värk, nagu lavastus isegi.
Tartu Uus Teater "Projekt Elu" (veebruar) - Minu jaoks on Uuel Teatril olnud väga raske tulla "K.Irdi" ja "Raudmehe" varjust. Kuid igal tükil, mis välja antakse on olemas mingi huvitav külg. M.Aasa lavastus oli justkui teema teemas, huvitav, kohati ülepingutav, kuid seeeest naljapakkuv. Inimesed kiirustavad kuhugi, teevad plaane ja projekte, kuid mõte, miks seda tehakse on kusagil kadunud. Pooled inimesed on juba projektijuhid. Tahetakse saavutada edu, kuid sealjuures ei panda tähele olukordi ega inimesi kellega koos tegutsetakse. Võibolla seetõttu olengi loobunud päevikusse märkmete tegemisest, et antud olukorda vältida. Et mitte sattuda tähtaegade ja "edukuse" raamistikku, kuid ega see hästi välja tule. Nii sügav jutt, et ei saa enam ise ka aru...
Ugala "Ööhaigur" (august) - Seni üks kõige värskemaid elamusi ja seetõttu oleks ka kõige rohkem rääkida. Mulle meeldis. Ootasin mingit janti, kuid välja tuli üks pigev kannatamine ja itk. Siiski jagus ka hulga vaimukaid kohti ja meeleolu oli hiljem hea. Meeldis ruumikujundus ja paik, tehnilised elemendid st. nt. rippuvad küünlalühtrid, Taavi Vridolini ja Merle Palmiste mäng.
Tartu Uus Teater "Naised valitsevad maailma ehk ..." (august) - Järjekordselt suured ootused, kuid midagi jäi nagu puudu. Tegevuspaik oli väga äge, vana lennuväli oli hästi kasutatud, üleüldse kujundus hindele 5. Koorilaul oli tore (kindlasti nõudis palju tööd), kuid liialt ühekülgne. Kohati oli siiski liiga veniv, tühja passimist palju. Naised olid ökod-puhtad, jalgadega maas. Mehed küllaltki naeruvääristatud, steretüüpsed, mingid aatejunnid, kes toovad kõrgemaid väärtusi ettekäändeks, et end paremaks pidada. Seeeest üldmulje oli värskendav, väga mulle liiga ei tehtud. Eks see olegi veidi tõsi, et naised peavad kohati koduse elu korda seadma kui mehed oma võitlusi peavad. Natuke jäi segaseks Robert Annuse suvemonoloog, ei leidnud ma talle kohta. Samuti sama mehe "parm", kohati oli tunne, et keegi suvaline on lavale roninud. Samas ei saa asotsiaalsust vaid meeste süüks ajada. Meeldis Katrin Pärna sülelapse mäng, selline loomulik, pingutuseta.
Tallinna Linnateater "Kivid sinu taskutes" (juuni) - ega midagi väga suurepärast tüki kohta ei oskagi öelda, vaid et meeldis. Suvaline Iirimaa küla, tavalised probleemid, kuid palju nalja. A.Aadli ja I.Ojari on mu Linnateatri lemmikud. Nende mäng oli nauditav, eks nad ise ka nautisid seda väga, kohati purskusid üksteise naljade peale naerma. Samas on see vabandatav, kui juba 5 aastat on tükk mängukavas olnud ning ikka saal täis. Sellisel puhul võib natuke vabamalt võtta.
Von Krahl "Lillede keel" (aprill) - Kohati väga nauditav tükk. Meeldis M.Pokineni tegelaskuju, kuid miskit temas, kui näitlejas jääb väheks. Meeldis mõte kannatavast kaunitarist, kes lõpuni ootab oma (jobust) armastust. Mõte, et kaunis lill kunagi närbub (seda kõigi nähes), jäädes siiski osaks loodusest. Eriti tore oli aga Tiina Tauraite, veidi tema järel L.Vahtrik ja T.Eelmaa. Ei meeldinud sõbrannad, kuid eks nad olid ka ebameeldivaks mängitud. Kui esimene vaatus oli lummav ja müstiline, siis teine kergelt veniv, melanhoolne. Oleksin eelistanud kogu kremplit ilma vaheajata ja lühemalt. Ei meeldinud, et I.Reinok jälle palja riistaga ringi jooksis. Kena kunstnikutöö.
"Kinoteater" stand-up komöödia (märts) - väga mõnus meelelahutus, kohati lolli nalja nabani. Tekitas hea tuju ja kõik neli venda suutsid end õigustada. Antud asja annab veel kõvasti edasi arendada, kuid algus on tehtud!
NO99 "Suur õgimine" (juuni) - Intrigeeriv NO99 heas võtmes. Huvitavad käigud ja lahendused, hea näitlejatöö. Kohati siiski veniv, kuid hea, et ühes vaatuses. Pidevalt käis kõva andmine. Tugevaim nelikust kindlasti P.Võigemast, kelle monoloogidel oli ka iva sees. Prangel üllatas positiivselt. Algne lugu on huvitav, kuid kohati jäi mulje, et väline mäng on sisust olulisem. Võibolla oligi see eesmärk. Kava oli põhjalik ja selle infost ja etendusest endast võib kokku panna väga palju tuletusi. Hästi tulid välja tegelaskujude käitumismallid, mida nad kandsid lõpuni, siiski oli etendus piisavalt pikk, et tegelaskujud avada. Harjumusel on suur jõud ja tean isegi, et neist välja rabeleda on kuradima raske. Meeldis muusikaline pool.
Vanemuine "Kontsert diktaatorile" (aprill) - U.Lennuki tulemisega Tartu on alanud Vanemuise tõusutee. A.Tomingaselt jälle väärt roll, seekord majorina. Isegi J.Lumiste ei häirinud (mida ta tavaliselt suudab). Keeruline, kuid hea tekst. Edetabelis niivõrd kõrgel, kuna tartlasena on hea meel, et asjad liiguvad paremuse suunas.
Ugala "Ukuaru" (mai) - Eesti algupärane nutt ja hala. Mina oma nooruses filmi ei mäleta, seetõttu oli väga tore tutvumine. Hea näitlejatöö, muusika, läks hinge. M.Rämmeldile meeldib kohe mängida vaimust vaevatuid tegelasi (nagu ka Ööhaigrus), kuid see roll sobis talle päris hästi. C.Vaikjärv mängis veel paremini. Lõppkokkuvõttes tegi Minna siiski õige valiku, sest oli see Aksel sitt mees küll ... kuid naaber, Keldriaugu peremees oli veel hullem siga. Järjekordne näide, et naised on meestest tugevamad (tõdemus).
Vanemuine "Carrrmen!" (aprill) - väga elegantne, kaasakiskuv, ilus ja erutav. Käis armutu andmine. Tekitas palju mõtteid. Kahju, et Vanemuine antud tantsu ära lõpetas.
Vanemuine "Casanova" (märts) - Carrrmeniga pea samal pulgal, st. väga meeldis. Kergelt homoerootiline, kuid see ei häiri üldse. Mängitakse ka uuel hooajal.
Vanemuine "Karjäär" (aprill) - Uku Uusbergi järjekordne hea tükk. Mitmetasandiline ja sügav. Huvitav lavakujundus ja muusika. Järjekordselt mängis hästi A.Tomingas, seekord ka R.Annus. Osad inimesed lihtsalt on olulisemad kui teised. Osad inimesed soovivad teiste inimete olulisuse abil enda olulisust tõsta. Kahesõnaga - tasub vaadata!
Saueaugu Teatritalu "Tasandikude helinad" (juuli) - aus, tundeline, eluline ja Eestimaine. Saueaugu on ilus maakoht. Meeldisid isa-poeg Ojad. Ei meeldinud see, et Eesti inimestele oli pandud mingid x-nimed. Samuti see, et kõige positiivsem tegelane lõpuks lihtsalt ära tapeti ning koos temaga ka suri kogu lugu. Muidu positiivne, lugu hea, T.Oja tegelaskuju Vambola (vot see on ilus nimi) oli väga tore. Etendusel tuli ka näide, miks ei tasu tulla sülelastega teatrisse - üks hakkas etenduse alguses lihtsalt karjuma ning ema pidi kogu etenduse väljas veetma. Nagu üks teine naine lihtsalt ära sõnastas: "On siis vaja lapsega "karupersse" ronida..."
VAT Teater "Nisa" (detsember) - ainus rääkimata 2011.a. etendus. Katariina Unt mängis oma lugu rääkivat Aafrika naist ülivõrd tõetruult ja humoorikalt. Seda läheks isegi uuesti vaatama, sest naise jutt oli väga lihtne, eluline ja tõetruu.
Endla "Boyband" (mai) - tõsiselt vägev teater-kontsertelamus. Pärnu minnes oli küll kuri eelaimdus, et Koit Toome teatrilaval ei pruugi head tähendada. Kuid tulemus oli nii võrd hea jämm, et terve tagasitee Tartu oli naeratus suul. Tavapärasele halale mõnus vaheldus. Ja mis kõige parem - kaks lisalugu sai ka!!
Ugala "Tuul pajuokstes" (august) - kõige viimasem ja lapselikuim suvine teater. Meeldis kunstnikutöö ja etendus üldiselt. Kõik oli üksikasjalikult paigas. Oli kaasakiskuv, kõik tited suutsid vastu pidada ega hakanud siplema (kui esimese vaatuse lõpp välja arvata). Pole tükil ajal lastelavastust vaatamas käinud, kuid väga hea meel, et pajuoksad nähtud. Enim meeldis koht, kus pardid ujumas käisid. Tore sünnipäevakink õele.
Rakvere Teater "Lilled Algernonile" (august) - Kuigi Draamafestivalile pileteid saada ei õnnestunud, siis juhus viis meid Algernoniga kokku Pärnus Monomaffial. Lugu siis sellest, kuidas madala intelligentsusega tehasetöölisem Charliega (IQ 68) tehakse katse, kus operatsiooni ja treeninguga tõuseb IQ kolmekordseks. Katse käigus hakkab seni lihtsameelne mees nägema oma ümbritsevat keskonda ja inimesi teise pilguga. Kõik oli väga huvitav ja Lauri Kaldoja mängis vägaväga hästi. Meeldis, et ta ei mänginud üle, sest oht oli olemas. Tugev õpetlik tükk hammustamiseks!
VAT Teater "Hea, paha, inetu" (märts) - VAT Teatrisse satub väga harva, kuid seni pole ma pidanud pettuma. Mõnus huumor karmis loos. Hea kunstnikutöö, elav muusika. Kõik näitlajad mängisid hästi. Sain ka repliigiga maha, põnev.
Tatatatataaa...esikolmik=)
Von Krahl "13" (juuni) - tasuta etendus Tallinnas Kultuurikatla aias. Takkajärgi oleksin võinud maksta ka, väga hea oli. Nooruslik sisu ja teostus, hoogne, humoorikas ... Meeldis, et "Olen kolmeteeistkümne aastane" polnud üks-ühele maha tehtud, vaid see oli võetud põhjaks, millele ehitati täiesti uus kere. Tundus, et ma pole nii vana üldse ja samad teemad olid sisuliselt ka minu lapsepõlves.
Von Krahl "Gilgameš" (august) - pikk ootamine ja augusti teises pooles saigi vaatama. Jällegi Von Krahl ja Kultuurikatel. Väga põnev lavapaik ja -kujundus. Tehniliselt keerulised lahendused. Gilgameši eepos oli mõnusas tänapäevases võtmes, peenelt humoorikas ühiskonnakriitiline. Arvan, et Gilgameš vääris eelmise aasta tiitleid. Kuigi no Ulfsak võibolla mitte, aga ta mängis ka hästi. Huvitavad muusika- ja valguslahendused. Meeldis Enkidu tants ja valgusefektid, meeldisid jumalad, meeldis kõik.
Gerda Kordemetsa "Pruutide kool" (juuli) - Selle suve teatrielamus tuli Pärnumaalt. Tõstamaa koolimõisas etendus Gerda Kordemetsa "Pruutide kool" oli ilmselge näide, et vahel võib ka tundmatus kohas vette hüpates kael terveks jääda. Nagu alati, ei näinud ma eelnevalt vaeva sügavamalt asjasse süveneda. Nii saigi kuulujuttude ja kaaslase manitsusel autorooli istutud ja läbi Eesti sõidetud. Ilm oli ilus, paik oli ilus, kohalikud "memmed" andsid süüa. Vana mõisahoone oli kui uus, elus. Kohati on kahju, et väikesed mõisakoolid õpilaste vähesuses kinni pannakse (nagu minugi põhikool). Kuid Tõstamaa mõis oli tõesti ilus, ajalugu kumas läbi iga seina.
Saal oli sooja ilmaga küll kuidagi kitsas ja umbne, kuid kui uksed pauguga lahti löödi, ununes kõik ja otsast lõpuni oli põnev vaatemäng. Meeldis kõik, eriti üllatav oli see, kui hästi mulle tundmatud koolitüdrukud oma osi täitsid. Huvitavalt oli seotud vanema ja uuema ajaloo stoorid. Kuna sellel laupäeval (1.september) kell 21:30 ETV2 "Pruutide kooli" näitab, siis ei hakka rohkem üllatusi rikkuma.
Uusi teatrielamusi kõigile uuel hooajal!!!=)
Endla Teater "Seljatas sada meest" (juuli) - selle suve suurim pettumus. Teine vaatus oli niivõrd piinlik, et lausa halb hakkas. Punnitatud huumorlikkus, kohati liiga jantlik. Esimese vaatuse põhjal (mis oli kompaktne, liikuv ja selge ajaloolise joonega) seda karta ei võinud. Teise vaatuse oleks võinud ka pool tundi või rohkemgi lühema teha. Meeldis lavastuse üldine ajalooline taust, jõu- ja ilunumbrid, lavakujundus, kava. Plusspoolele veel maadlusklubi Leo maadlejad, näitlejaist Tambet Seling, Jüri Vlassov ja Kaire Vilgats. Muu oli nagu oli. Samuti oli inimesi, kes asja väga nautisid, nii et võimalik, et olin lihtsalt valel lainel või vale inimene vaatama.
Vanemuine "Inimese parimad sõbrad" (aprill) - "Vanemuiselik" tükk, kuid üldjoontes ei kurda. Rääkivatest koertest on varemgi lastefilme tehtud, antud tükk oli vaade täiskasvanute maailma. Oli mitmeid huvitavaid kohti, kohati isegi mõtlemapanev.
NO99 "Iphigeneia Aulises" (märts) - Huvitav, kuid mugav lugu. Ootused olid kõrged ja iseenesest hästi mängitud, kuid midagi jäi väga puudu. Saal oli kõrge ja umbne, inimesed olid närvilised. Kreeka müüdid on kindlasti väga õpetlikud, kuid loota vaid nende sügavusele ja teksti soravale ettekandmisele ... Samas oli teema kergesti ülekantav tänapäeva Euroopa poliitilistesse võitlustesse. Nagu Gert Raudsep hiljem väitis - inimesed pole väga ajaloost midagi õppinud ja kordavad taas omi vigu... kuid kas see tükk just lahendusi pakkus... NO-le iseloomulikkust intrigeerimisest jäi väheks. Samuti jäi tegijate jutust mulje, et inglannast lavastaja Lorna Marshall oleks toonud Eestis lavale midagi nii uuenduslikku, mida varem pole nähtud. Kuid kahjuks olid mu silmad suletud. Ma ei tea miks, kuid nii pettunud pole ma varem pärast teatriskäiku olnudki.
Tartu Uus Teater "Rudolf Allaberti testament" (aprill) - huvitav intiimne biograafiline teatritükk. Ses mõttes ilus mälestusakt U.Vadi ja P.Laurimaa poolt oma õpetajale (rohkem küll oli õpilaseks Vadi), kelle mõju antud inimestele tundus olevat suur. Noorema põlvkonna inimesena on R.Allabert minust mööda läinud, seetõttu oli tore inimesega tutvuda. Lavastust ei saagi väga teatriks nimetada, pigem oli see kui pikaleveninud mõtisklus. Meeldis minimalism, intiimsus, helinaine Külli Tüli ja lõpuosa Ibseniga.
T.Suumanni ja K.Kalmeti "Nõiutud kevade" (juuli)- olen juba varasemalt pikemalt kirjutanud (vt. Triibumaa bloogi). Proffessionaalsete näitlejatega külateater.
Tartu Uus Teater "Vanemuise biitlid" (aprill) - Mõnusalt segane ja "teatriuuenduslik", kuid siiski veniv, lõpp vajus ära. Huvitavaid kohti oli palju, tükk koosneski stseenidest, mis omavahel oli ühendatud avaliku riidevahetusega. Lisaks ka kenade naiste paljad rinnad, kuid nende mõte jäi segaseks. Eks see Tartu teatriuuendus olnudki veidi segane värk, mis paljudele peale ei läinud. Kuna mina olin tol helgel ajal alles ema ja isa mõtetes, siis oli too Uue teatri lavastus mõnus ajastututvustus.
Vanemuine "Huntluts" (jaanuar)- Meenub vaid, et meeldis oli huvitav ning eriti hästi mängis A.Tomingas. Mujale ei oska nimekirjas paigutada (kindlasti mitte esimese 10 sekka). Kuid kuna ei mäleta, siis ei saa ka kõrgele upitada.
MTÜ Kell Kümme "Suveunistused" (august) - selle aasta kõige "suvelavastuslikum" lavastus. Kuigi põhjaks oli mingi suvaline inglise näidend, oli see siiski mõnusalt kerge kodune tükk. Kindlasti oli abiks Alatskivi lossitagune puiealune, kuid ka see, et näitlejad ei püüdnud üle (enamasti). Vahepealne vihmasabin aitas ärkvel püsida. Meeldisid kaunitari ja koletise rollid, Ülle Kaljuste mäng ja teadmine (või siis), et naistel on meeste üle suur võim.
Vanemuine "Kalendritüdrukud" (aprill) - kuigi Vanemuise komöödiad ei tähenda üldjoontes head, siis kalendritüdrukud suutsid vahepeal täiesti põhjas olnud taset veidigi tõsta. Iseenesest tore ja südamlik lugu ning õnneks suuri paljastusi ei toimunud. Tekitas head emotsiooni. Taaskord meeldis K.Saldre ning isegi Merle Jääger, Jaanovits ja Veikko Täär ei häirinud.
Vanemuine "Onegin" (veebruar) - Sellel kevadel sai tehtud suur kultuurne edasiminek ja ära vaadatud peaaegu kõik Vanemuise tantsulavastused. Onegin oli ehk kõige klassikalisem neist. Ilus lugu, ilusad inimesed, kuid eks oleks oodanud rohkem mürtsu ja trummi.
Tallinna Linnateater "Härra Biedermann ja tulesüütajad" (veebruar)- Hästi mängitud huvitavate karakteritega teateritükk. Meeldis ka külmapoolne mängukoht Hobuveskis. A.Aadli härra Biedermann oli väga usutav, samuti kelmid. Eks see pimesi uskujate viga olegi tihti see, et ei taheta võtta vastutust ja kardetakse teha vigu. Ja tahe meeldida võib viia soovide teistpidise täitumiseni. Ehk veidi liiga klassikaline ja mugav värk, nagu lavastus isegi.
Tartu Uus Teater "Projekt Elu" (veebruar) - Minu jaoks on Uuel Teatril olnud väga raske tulla "K.Irdi" ja "Raudmehe" varjust. Kuid igal tükil, mis välja antakse on olemas mingi huvitav külg. M.Aasa lavastus oli justkui teema teemas, huvitav, kohati ülepingutav, kuid seeeest naljapakkuv. Inimesed kiirustavad kuhugi, teevad plaane ja projekte, kuid mõte, miks seda tehakse on kusagil kadunud. Pooled inimesed on juba projektijuhid. Tahetakse saavutada edu, kuid sealjuures ei panda tähele olukordi ega inimesi kellega koos tegutsetakse. Võibolla seetõttu olengi loobunud päevikusse märkmete tegemisest, et antud olukorda vältida. Et mitte sattuda tähtaegade ja "edukuse" raamistikku, kuid ega see hästi välja tule. Nii sügav jutt, et ei saa enam ise ka aru...
Ugala "Ööhaigur" (august) - Seni üks kõige värskemaid elamusi ja seetõttu oleks ka kõige rohkem rääkida. Mulle meeldis. Ootasin mingit janti, kuid välja tuli üks pigev kannatamine ja itk. Siiski jagus ka hulga vaimukaid kohti ja meeleolu oli hiljem hea. Meeldis ruumikujundus ja paik, tehnilised elemendid st. nt. rippuvad küünlalühtrid, Taavi Vridolini ja Merle Palmiste mäng.
Tartu Uus Teater "Naised valitsevad maailma ehk ..." (august) - Järjekordselt suured ootused, kuid midagi jäi nagu puudu. Tegevuspaik oli väga äge, vana lennuväli oli hästi kasutatud, üleüldse kujundus hindele 5. Koorilaul oli tore (kindlasti nõudis palju tööd), kuid liialt ühekülgne. Kohati oli siiski liiga veniv, tühja passimist palju. Naised olid ökod-puhtad, jalgadega maas. Mehed küllaltki naeruvääristatud, steretüüpsed, mingid aatejunnid, kes toovad kõrgemaid väärtusi ettekäändeks, et end paremaks pidada. Seeeest üldmulje oli värskendav, väga mulle liiga ei tehtud. Eks see olegi veidi tõsi, et naised peavad kohati koduse elu korda seadma kui mehed oma võitlusi peavad. Natuke jäi segaseks Robert Annuse suvemonoloog, ei leidnud ma talle kohta. Samuti sama mehe "parm", kohati oli tunne, et keegi suvaline on lavale roninud. Samas ei saa asotsiaalsust vaid meeste süüks ajada. Meeldis Katrin Pärna sülelapse mäng, selline loomulik, pingutuseta.
Tallinna Linnateater "Kivid sinu taskutes" (juuni) - ega midagi väga suurepärast tüki kohta ei oskagi öelda, vaid et meeldis. Suvaline Iirimaa küla, tavalised probleemid, kuid palju nalja. A.Aadli ja I.Ojari on mu Linnateatri lemmikud. Nende mäng oli nauditav, eks nad ise ka nautisid seda väga, kohati purskusid üksteise naljade peale naerma. Samas on see vabandatav, kui juba 5 aastat on tükk mängukavas olnud ning ikka saal täis. Sellisel puhul võib natuke vabamalt võtta.
Von Krahl "Lillede keel" (aprill) - Kohati väga nauditav tükk. Meeldis M.Pokineni tegelaskuju, kuid miskit temas, kui näitlejas jääb väheks. Meeldis mõte kannatavast kaunitarist, kes lõpuni ootab oma (jobust) armastust. Mõte, et kaunis lill kunagi närbub (seda kõigi nähes), jäädes siiski osaks loodusest. Eriti tore oli aga Tiina Tauraite, veidi tema järel L.Vahtrik ja T.Eelmaa. Ei meeldinud sõbrannad, kuid eks nad olid ka ebameeldivaks mängitud. Kui esimene vaatus oli lummav ja müstiline, siis teine kergelt veniv, melanhoolne. Oleksin eelistanud kogu kremplit ilma vaheajata ja lühemalt. Ei meeldinud, et I.Reinok jälle palja riistaga ringi jooksis. Kena kunstnikutöö.
"Kinoteater" stand-up komöödia (märts) - väga mõnus meelelahutus, kohati lolli nalja nabani. Tekitas hea tuju ja kõik neli venda suutsid end õigustada. Antud asja annab veel kõvasti edasi arendada, kuid algus on tehtud!
NO99 "Suur õgimine" (juuni) - Intrigeeriv NO99 heas võtmes. Huvitavad käigud ja lahendused, hea näitlejatöö. Kohati siiski veniv, kuid hea, et ühes vaatuses. Pidevalt käis kõva andmine. Tugevaim nelikust kindlasti P.Võigemast, kelle monoloogidel oli ka iva sees. Prangel üllatas positiivselt. Algne lugu on huvitav, kuid kohati jäi mulje, et väline mäng on sisust olulisem. Võibolla oligi see eesmärk. Kava oli põhjalik ja selle infost ja etendusest endast võib kokku panna väga palju tuletusi. Hästi tulid välja tegelaskujude käitumismallid, mida nad kandsid lõpuni, siiski oli etendus piisavalt pikk, et tegelaskujud avada. Harjumusel on suur jõud ja tean isegi, et neist välja rabeleda on kuradima raske. Meeldis muusikaline pool.
Vanemuine "Kontsert diktaatorile" (aprill) - U.Lennuki tulemisega Tartu on alanud Vanemuise tõusutee. A.Tomingaselt jälle väärt roll, seekord majorina. Isegi J.Lumiste ei häirinud (mida ta tavaliselt suudab). Keeruline, kuid hea tekst. Edetabelis niivõrd kõrgel, kuna tartlasena on hea meel, et asjad liiguvad paremuse suunas.
Ugala "Ukuaru" (mai) - Eesti algupärane nutt ja hala. Mina oma nooruses filmi ei mäleta, seetõttu oli väga tore tutvumine. Hea näitlejatöö, muusika, läks hinge. M.Rämmeldile meeldib kohe mängida vaimust vaevatuid tegelasi (nagu ka Ööhaigrus), kuid see roll sobis talle päris hästi. C.Vaikjärv mängis veel paremini. Lõppkokkuvõttes tegi Minna siiski õige valiku, sest oli see Aksel sitt mees küll ... kuid naaber, Keldriaugu peremees oli veel hullem siga. Järjekordne näide, et naised on meestest tugevamad (tõdemus).
Vanemuine "Carrrmen!" (aprill) - väga elegantne, kaasakiskuv, ilus ja erutav. Käis armutu andmine. Tekitas palju mõtteid. Kahju, et Vanemuine antud tantsu ära lõpetas.
Vanemuine "Casanova" (märts) - Carrrmeniga pea samal pulgal, st. väga meeldis. Kergelt homoerootiline, kuid see ei häiri üldse. Mängitakse ka uuel hooajal.
Vanemuine "Karjäär" (aprill) - Uku Uusbergi järjekordne hea tükk. Mitmetasandiline ja sügav. Huvitav lavakujundus ja muusika. Järjekordselt mängis hästi A.Tomingas, seekord ka R.Annus. Osad inimesed lihtsalt on olulisemad kui teised. Osad inimesed soovivad teiste inimete olulisuse abil enda olulisust tõsta. Kahesõnaga - tasub vaadata!
Saueaugu Teatritalu "Tasandikude helinad" (juuli) - aus, tundeline, eluline ja Eestimaine. Saueaugu on ilus maakoht. Meeldisid isa-poeg Ojad. Ei meeldinud see, et Eesti inimestele oli pandud mingid x-nimed. Samuti see, et kõige positiivsem tegelane lõpuks lihtsalt ära tapeti ning koos temaga ka suri kogu lugu. Muidu positiivne, lugu hea, T.Oja tegelaskuju Vambola (vot see on ilus nimi) oli väga tore. Etendusel tuli ka näide, miks ei tasu tulla sülelastega teatrisse - üks hakkas etenduse alguses lihtsalt karjuma ning ema pidi kogu etenduse väljas veetma. Nagu üks teine naine lihtsalt ära sõnastas: "On siis vaja lapsega "karupersse" ronida..."
VAT Teater "Nisa" (detsember) - ainus rääkimata 2011.a. etendus. Katariina Unt mängis oma lugu rääkivat Aafrika naist ülivõrd tõetruult ja humoorikalt. Seda läheks isegi uuesti vaatama, sest naise jutt oli väga lihtne, eluline ja tõetruu.
Endla "Boyband" (mai) - tõsiselt vägev teater-kontsertelamus. Pärnu minnes oli küll kuri eelaimdus, et Koit Toome teatrilaval ei pruugi head tähendada. Kuid tulemus oli nii võrd hea jämm, et terve tagasitee Tartu oli naeratus suul. Tavapärasele halale mõnus vaheldus. Ja mis kõige parem - kaks lisalugu sai ka!!
Ugala "Tuul pajuokstes" (august) - kõige viimasem ja lapselikuim suvine teater. Meeldis kunstnikutöö ja etendus üldiselt. Kõik oli üksikasjalikult paigas. Oli kaasakiskuv, kõik tited suutsid vastu pidada ega hakanud siplema (kui esimese vaatuse lõpp välja arvata). Pole tükil ajal lastelavastust vaatamas käinud, kuid väga hea meel, et pajuoksad nähtud. Enim meeldis koht, kus pardid ujumas käisid. Tore sünnipäevakink õele.
Rakvere Teater "Lilled Algernonile" (august) - Kuigi Draamafestivalile pileteid saada ei õnnestunud, siis juhus viis meid Algernoniga kokku Pärnus Monomaffial. Lugu siis sellest, kuidas madala intelligentsusega tehasetöölisem Charliega (IQ 68) tehakse katse, kus operatsiooni ja treeninguga tõuseb IQ kolmekordseks. Katse käigus hakkab seni lihtsameelne mees nägema oma ümbritsevat keskonda ja inimesi teise pilguga. Kõik oli väga huvitav ja Lauri Kaldoja mängis vägaväga hästi. Meeldis, et ta ei mänginud üle, sest oht oli olemas. Tugev õpetlik tükk hammustamiseks!
VAT Teater "Hea, paha, inetu" (märts) - VAT Teatrisse satub väga harva, kuid seni pole ma pidanud pettuma. Mõnus huumor karmis loos. Hea kunstnikutöö, elav muusika. Kõik näitlajad mängisid hästi. Sain ka repliigiga maha, põnev.
Tatatatataaa...esikolmik=)
Von Krahl "13" (juuni) - tasuta etendus Tallinnas Kultuurikatla aias. Takkajärgi oleksin võinud maksta ka, väga hea oli. Nooruslik sisu ja teostus, hoogne, humoorikas ... Meeldis, et "Olen kolmeteeistkümne aastane" polnud üks-ühele maha tehtud, vaid see oli võetud põhjaks, millele ehitati täiesti uus kere. Tundus, et ma pole nii vana üldse ja samad teemad olid sisuliselt ka minu lapsepõlves.
Von Krahl "Gilgameš" (august) - pikk ootamine ja augusti teises pooles saigi vaatama. Jällegi Von Krahl ja Kultuurikatel. Väga põnev lavapaik ja -kujundus. Tehniliselt keerulised lahendused. Gilgameši eepos oli mõnusas tänapäevases võtmes, peenelt humoorikas ühiskonnakriitiline. Arvan, et Gilgameš vääris eelmise aasta tiitleid. Kuigi no Ulfsak võibolla mitte, aga ta mängis ka hästi. Huvitavad muusika- ja valguslahendused. Meeldis Enkidu tants ja valgusefektid, meeldisid jumalad, meeldis kõik.
Gerda Kordemetsa "Pruutide kool" (juuli) - Selle suve teatrielamus tuli Pärnumaalt. Tõstamaa koolimõisas etendus Gerda Kordemetsa "Pruutide kool" oli ilmselge näide, et vahel võib ka tundmatus kohas vette hüpates kael terveks jääda. Nagu alati, ei näinud ma eelnevalt vaeva sügavamalt asjasse süveneda. Nii saigi kuulujuttude ja kaaslase manitsusel autorooli istutud ja läbi Eesti sõidetud. Ilm oli ilus, paik oli ilus, kohalikud "memmed" andsid süüa. Vana mõisahoone oli kui uus, elus. Kohati on kahju, et väikesed mõisakoolid õpilaste vähesuses kinni pannakse (nagu minugi põhikool). Kuid Tõstamaa mõis oli tõesti ilus, ajalugu kumas läbi iga seina.
Saal oli sooja ilmaga küll kuidagi kitsas ja umbne, kuid kui uksed pauguga lahti löödi, ununes kõik ja otsast lõpuni oli põnev vaatemäng. Meeldis kõik, eriti üllatav oli see, kui hästi mulle tundmatud koolitüdrukud oma osi täitsid. Huvitavalt oli seotud vanema ja uuema ajaloo stoorid. Kuna sellel laupäeval (1.september) kell 21:30 ETV2 "Pruutide kooli" näitab, siis ei hakka rohkem üllatusi rikkuma.
Uusi teatrielamusi kõigile uuel hooajal!!!=)
Subscribe to:
Posts (Atom)