Viimase kahe nädala motivatsionipuuduses olen blogiasjanduse veidiks unarusse jätnud. Kuigi oleks olnud aega ja võimalusi, siis ikkagi ei ole suutnud midagi kirja pannud. Samas on kirjutada oo kui palju. Aga miks peaks...?
Põhimine küsimus ongi mul praegu, miks peaks...Miks? Aa, kus mina seda teadma peaksin.
Millest alustada? Vb sellest, et midagi on toimumas. Mitte vaid Eesti tasandil, vaid ka minus eneses. Tundub, et ma raiskan väga palju aega lihtsalt olemisele, sest ei saa ju olla mitme koha peal korraga, kuigi väga tahaks. Seal, kus mina olen, on alati midagi vajaka, kuigi see eriti välja ei paista. Pealtnäha on kõik korras (nagu see JOKK-teema), aga sees pulbitseb nii kui saab...
Mul on alati tundunud, et ma käin osade omale armsate inimeste haudadel tihemini, kui siis, kui nad veel elavad...Aah, nagu mingi kuramuse asi ei lase minna, siis, kui see on veel võimalik...
Pronksõdurist rääkides (ega eriti ei taha, aga peab)...Minu vaated pole muutunud, aga suhtumine on. See, et ponksõdur tuleb maha võtta, sellega olen ma nõus. Asi lasti liiga kaugele minna. Hindan kõiki, kes püüdsid olukorda parandada, eelkõige politseid. Aga mis edasi saab? Kahju on kuulata oma tuttavaid, keda valitseb mingisugune rahvuslik viha:S...Pimedus...Ise, veidi targemana (täiesti võimalik), usun, et nüüd alles algab "integratsioon" ja selle võlud. Kas Eesti hariduspoliitika peaks üle vaatama? Kindlasti. Üks punkt, mille peale peaks mõtlema on see, et mida teha noortega, kes pole veel põhiharidustki kätte saanud, kuid siplevad nüüd kongi äärel. Kas mitte ei peaks neile andma teist võimalust? Sattudes kongi tekib neil kahtlemata viha riigi vastu, kus nad küll on üles kasvanud, kuid, mis nende nooruse ära rikkus. Ja probleemid jäävad...Krt, ei viitsi sel teemal pikemalt peatuda, kuigi rääkida oi kui palju...Kes soovib, siis võtku ühendust, siis räägime sel teemal, igatahes kong pole lahendus.
Veidi teistmoodi teemadel:) Viimase nädala jooksul on priitpoiss valitud ametisse, läbinud järvejooksu, tutvunud huvitavate inimestega (vägagi) ja samas sattunud tupikusse...
Mis on järgmiseks, kindlasti tuleb hakata tegema selgitusi nädala pärast väliskomandeeringus, et mis siis ikkagi toimub. Aga sinna on veel aega...
Igatahes jäi jällegi palju asju rääkimata (suht kinnisena), aga kes soovib, andku märku ja räägime. Loodame, et suudan oma kloonimasina niipea valmis saada, siis ehk suudan lahendada kõik oma "probleemid":D...
Parimat oodates KoT
No comments:
Post a Comment