restart

Kuna esialgne blogivaimustus hakkab üle minema, siis prooviks seda natuke taassütitada...
Suur suu väikesed hambad, pikk kael lühikesed jalad...see rida ei tähenda midagi...lihtsalt soojendasin kätt...

Räägiks siis natuke oma ideaalpäevast:
Juuni..värske hein..laman ja mõtisklen, keraheina vars suus...
vaatan taevasse. Seal pilved ja päike, hall ja sinine, valget sekka...sulen silmad
vaatan taevasse...silmad kinni...mõtlen...näen päikest....
avan silmad..päike teeb silmadele...
laman ja ei tee midagi....kaugelt kostab koerte haukumine...mina aga laman...
äkki näen ilu...ilu mis eredam kui päike...tahaks pea ära pöörata...kuid...
nii ilus et lausa paneb vaatama...ilu minu silmades...läheneb teine...
murran vaikselt nurmelille...ootan veel ilu lähenemist...ta tuleb...
"see lill on sulle..."kohmelen ma vaikselt..
"mida, ma ei kuulnud"ütleb ta vaiksel tagasihoidval häälel
"lill..."kohmelen ma jälle"see on sulle"
ilu vaatab seda....ja istub minu kõrvale maha...
...mina ikka laman...ma olen kimbatuses...paistab et temagi...midagi peab ju tegema...olen kindel...
kuid samal hetkel...ilu paneb mu pea oma jalgadele ja laulab kaunist viit...mul on hea...pole kunagi parem olnudki...kuni uinun...
...avan silma...olen toas...pikali oma voodis...ei see pole minu voodi...liiga valge teine...imelik ruumgi...
nii valge...uks avaneb ja sealt tuleb ilu...ei keegi torbikuga tädi...päikesepiste ütleb...