no nii

Ei viitsi eriti enam. Midagi. Täitsa väsimus on peal (või siis tüdimus).
Viimased päevad on taas toonud igasugused mõted pähe. Elu on ikka kummaline. Aga kelle jaoks? Mind ei suuda varsti miski üllatada. Isegi ma ise mitte.
Eilne suht tõsine päev (päev läbi mõtteid), väsitas nii et täna ei jõuagi midagi muud:(...
Vaadates eile noori lapsevanemaid (ETV), no kuidas ei suudeta suhelda. Lihtsalt, no inimestel on nagu mingi barjäär ees. Ja see paistab olevat enamikul meist (tihti ka endal)...
Aga jah, mõteldes ise ennas 16 aastaseks tagasi...vist ise ei oleks ka sellise asjaga nagu lapsekasvatamine hakkama saand...Kas praegu saaks (nö täiskasvanuna)...ei tea. Lollid mõtted noorelt inimeselt, aga juhtub sedagi.
Ema on ikka öelnud, et kui ma 16 olin, siis ma vähemalt olin nagu juba suur mees. Praegu peab ta mind tihti alles lapseks. No ei tea. 16 aastaselt olin ma küll tugev koolis, vb isegi tugevam kui praegu (enda arvates ma olin pigem tublim) aga see ei tähendand, et väike laps mu sees oleks tühine...See on praegu sama suur (või siis vastupidi)...Praegu ma lihtsalt ma olen saavutanud selle, et ma ei hoia oma last vaid endas...
Aga, kas teistele, kes peavad ennast suureks ja targaks, meeldib inimene, kes käitub nagu laps (tegelikult olles neist mõtteliselt üle)...Ei usu. See pole minu asigi...Ajan parem enda rida edasi....Aga kuidas?...Järgmine küsimus...
Mulle tundub, et mu elu koosnebki vaid küsimustest ja pidevatest avastamistahtest...No ja palju ma neile vastuse olen leidnud? No paljudele, kuid alati ei tähenda vastus lahendust...

Viimasel ajal olen mõtelnud, et võibolla ongi mu järgmine eesmärk see, et jääda kuskile püsima. See võib olla mu suurim raskus. Mitte ses mõttes, et ma püsimatu oleks, vaid et proovida mitte edasi liikuda enam nii kiire tungiga...Aga ma kardan päris tõsiselt püsimust (ses mõttes)...Kardan, et see võib kaasa tuua mandumust ja tagurlikkust (viimast kahte asja kardan ma enese juures kõige rohkem - olla tagurlik ja mandunud...)

Aga jah, tuleb mis tuleb (vb lõikan selle mõttega näppu), kuid asjad peavad liikuma. Kui mitte tegelikkuses, siis vähemalt enda peas...No kui paljud tahavad kuulata noore inimese mõtteid??...

Aga ühte ma vähemalt loodan, et mu elu muutuks huvitavamaks. Mitte, et see nüüd igav oleks, kuid tahaks ka midagi muud...Näiteks nädalavahetust, kus saab kodus veidi tegutseda...koju tahaks küll:)