õis

Täna on siis see imeline päev, kus algab järjekordne akadeemiline aasta. Kui ma hommikul pool 8, olles muud toimetused ära teinud, arvuti lahti lõin ja ÕISi sisse proovisin saada, siis oh üllatust - saingi! Nii tore! Kohe hakkasin ainetele registreerima... Praegu tundub, et teisipäev, kolmapäev ja reede on päris vabad päevad, neljapäeval on kool 8-10. Loodetavasti saan midagi juurde, muidu muutub elu natuke igavaks veel. Hakkan kodus korda looma ja süüa tegema, nii et kui teised koju jõuavad, on toit soe.
Täna hakkan oma uue eluülesandega harjutama - pesu juba peseb, hiljem teen pirukat ja pajarooga, koristan tube. Tuhkapriidu!
Eile hommikul tuli mõte minna seenele. Kolme tunniga, kaheksast üheteistkümneni, korjasime nelja peale kaks täis korvi ja kaks poolikut suuremat korvi. Mina olin pooliku korvi omanik, kuid kokkuvõttes jäin rahule. Hiljem kupatati seeni õhtuni välja. Kui me maalt pool seitse ära sõitsime, siis oli üks potitäis seeni veel täiesti keetmata. Minu roll oli Elvega kõik ära puhastada, samamoodi puhastasin varemkorjatud pohli. Igatahes lõpuks oli väsimus peal küll.

onu Ju ha ni salaunistus

Vot eile oli üks tore päev - käisin Elistveres oravat, karu, kitsi ja põtru vaatamas. Peale selle toimus seal ühe riigiasutuse perepäev. No küll alles oli lõbus. Eriti lõbusaks teeb selle kõik asjaolu, et ma ei olnud seal niisama. Lisaks seebiviltimise, kartulitrüki (kaelasallidele) ja kalossimaalimise töötubadele oli rahvale, eriti selle pisemale kontingendile olemas ka lastenurk. Seal mina siis töötasingi, täiesti üksi. Sai joonistada ja loomapilte värvida ja voolida ja mikroskoobiga elukat (hiina ämblikut) uurida. Mis kõige huvitavam - lastenurga valdajaga sai juttu ajada.
Lisaks sai mõistatada. Kompimiskottides (ehk siis kotikestes) oli erinevad taimedega seotud moodustised, mille pidi ära arvama. See mäng meeldis eelkõige täiskasvanutele. Erilisteks pähkliteks võib nimetada pudiks näpitud pärnaõied ja kaseurvad, kummagi äraarvamise protsent oli imeväike=d. Aga kui vanemad eemale läksid (neil oli ka palju tegevust, nt sai V. Koržetsit vaatada) jäin lastega omapäi. Oi kui tore.
V. Koržets tegi koos kaaslastega süüa ka. Pliine, salatit, suppi, kama, grill- ja praelõhet. Teemaks oli siis kala, mis maitses väga hea ja lõpuks, kui keegi otsustas lauale tuua rabarberikoogi, siis oli kõigil kõhud täis ning kook jäigi enamasti söömata.

Peab ütlema, et hommik ongi õhtust targem. Nüüd, kui ma olen nädal aega mingil põhjusel enne kaheksat tõusnud, sis näen, et päeva jooksul jõuab kõike rohkem teha. Ka bloog elab taas, peaasi, et lugejaid jaguks.

Kool algab homme.

korilaselu

Eile hommikul sai mu kallis punane auto oma passi uue templi, nii et järgmine aasta ootab ees uus ülevaatusele minek. Seda sõitsime tähistama me metsa, vahepeal võtsime Elve ka kaasa. Metsas oli pohli ja seeni, ja siis veel pohli. Pohli on kõikjal, terve maa on punane. Tegime Elvega ühele puule ringi ümber ja 5 liitrine ämber pohli oligi olemas. Järgmine kord kui metsa minek on, siis võtan kaasa kolm suurt musta prügikotti, et saak ära mahutada.
Seeni oli ka. Mitte küll nii palju, kuid ikka oli, vaatamata kuivusele, mis viimasel ajal metsas valitseb. Lõpuks läksime nii ahneks, et eksisime äragi, kuid peale ühte ringitegemist saime taas õige suuna kätte. Vahepeal sattusime ägedasse kuusesalusse, mille all oli pehme roheline samblavaip. Tunne oli, nagu oleks kuskil toas. Ja kuskil seal läks rada, karu jälgedega ning karu jälgi mööda edasi minnes oli meid ootamas suht värske kook, punased pohlad kärbestele maiustada. Või oli see hoopis põhi, mis kärbestele hästi maitses. Igatahes, tänavu tasub korilus end ära!

Kell on 8. 47, olen lugenud raamatut, söönud kõhu täis, nüüd jääb vaid pesus ära käia ja siis Elistvere poole teele - Onu Ju ha nit mängima. Aga sellest juba järgmine kord.

hommik

Täna on siis seene- ja marjakorjamise päev. Ei tea palju nodi lõpuks kokku tuleb, aga loodetavasti suurtes kogustes, siis saab pühapäev Tartu tagasi minnes pohlamoosi ja marineeritud seeni vaaritada. Ja talvel saab süüa enda tehtud hoidiseid. On see alles uhke tunne.

Mul on tunne, et minu vanainimese hormoonid möllavad. Juba pikemat aega ärkan ma varakult, ikka enne kella kaheksat olen üleval. Ei ole tunnet ka, et tahaks kauem magada. Tõsi ta on, jõuab ka palju rohkem teha - Näiteks eile hommikul lugesin üheksani Bullerby lapsi, seejärel läksin õunu ja põllule saadusi korjama. Kell 11 ronisin laudalakka, viskasin kaks palli heina alla, tegin kanakarjale lauta uusi pehmeid pesi ja kui kell sai pool 12, siis oligi paras aeg taas Tartu poole sõita. Seal jõudsin veel süüa teha, jalgsi dekanaadist läbi käia ja siis taas teise maa peale sõita.
Küll mulle alles suvi meeldib!

maaka rõõmud

Meil on nüüd ühe kuke peale 46 kana. Viimase kuu aja väetäiendused 15 valget+ 15 tänast pruuni kanakest panevad meie kireva kuke kindlasti valjemini kirema. Võibolla kuuldub see lõpuks ka minu kivivoodriga magamistuppa ära. Mäletan, et kunagi ma lapsena kuulsin isegi. Kuid meie praegune kukeke on vast nii vana, et vaevalt miski teda koidab. Aeg annab arutust, mida suudab teha 92 koivaline naistekari.