päev

Istun TÜ raamatukogus, ees on vähemalt 7 raamatut-artiklikogumikku, milles üritan orienteeruda. Oi kui tore oleks nad kõik niimoodi üksteise peale kuhjata ja endale padi teha, sest ilge väsimus on. Aga ei saa - esmapäevaks-teisipäevaks vaja esitada kaks esseed-referaati, millest esimese üle ma pead murrangi. Õnneks on esimesed tekstid loetud ja mingisugune kontesptsioon-orientiir on olemas. Kui seda pole, siis vist nutaks kodus. Ja uskumatu, kuigi polegi veel viimane päev - viimase päeva tegudemees räägib, siis tunne on küll selline, et too õuduke on kätte jõudnud. Sest 6-8 lehekülge ajalofilosoofilist juttu ja 5 lehekülge muud head kraami on veel trükkimata.
Võtsin eile kasutusele märkmiku, mille ma ärastasin suvel laagris olles - kohe teine tunne on oma mõtteid paberile kirjutada, kui neid kuskile digitaalselt trükkida. Neil tunduvad kohe mõte sees olevat ja endalgi südamelähedasemad.

Vanemuise mäest üles ronides, oli natuke peale asfalteeritavat risti selline söögiisutekitaja, et anna olla. Keegi oli kassipojast üle sõitnud ja siis selle kallal askeldasid linna palgal olevad varesed. Tundus suht värske olevat veel.

Selline siia-sinna, kooli-tööle nädalarutiin hakkab vaikselt ära väsitama. Alati on midagi teha, hilja saab magama ja hommik on enne 7t äratus. Unevõlg on juba tekkinud enda ees. Ja koguaeg on selline tunne, et kõik tähtajad on kohe-kohe ukse taga. Nii ei olegi aega puhata - magamine tundub kohati ajaraisk, puhkan enamasti silmad lahti oleledes, vaheldust otsides, mis pea taas järje peale viib. Eksamiplaani olen teinud selliseks, et enne poolt detsembrit tahaks enamike asjadega lõpule jõuda, viimase, tundub, et suurema pähkli olen jätnud kohe jaanuari alguseks. Nii, et esialgsete plaanidega peaks 5. jaanuaril see semester lõppema. Saab hakata juba vaikselt Krulli "piiblit" lugema:D

Ilm on ilus, eriti akna all soojas ruumis olles - vihma ladistab - Ühesõnaga ideaalne november. Mulle meeldib, kui plaanist asja saab.

Ajaloo objektiivsuse-subjektiivsuse-objektiivsuse kallale...

(puhke)päev

Tore on taas oma maal olla, saab natuke puhata...no niivõrd-kuivõrd.

Nagu tavaliselt, on mu lemmik päeval - esmapäeval koolis 2 seminari ja üks kontrolltöö (+ veel 2 loengut lisaks). Nii ma loengi juba mitmendat päeva materjale. Ütleks, et natuke üle poole on veel minna. Õnneks hakkab selline ajurakkude sundmobilisatsioon varsti lõppema, vahepeal tuleb läbida "totaalse sõja periood" oma eksamite, seminaride, kontroll- ja kodutöödega. Lõbus.
Reedel sai esimene selle semestri aine läbi. Eksamil-vestlusel läks päris hästi - magistri esimene hinne on "A". Lisaks suutsin reedel end kokku võtta ja kandsin bakas tehtud lisaained üle. Nüüd siis on 120 EAP-st enne esimese semestri lõpu algust kirjas 18+6+0,25= 24,25 EAP. Uue aasta alguses peaks veel 33 lisanduma. Nii, et esimese semestriga on pmst pool teed mindud=)

Eile jõudsin peale lugemise ka muud teha - käisin metsas tööl. Tunne oli küll selline, et võiks rohkem käia, võhma jäi väheks. Lisaks suutsin palju väärtusliku aega "ära puhata".

Reedel olin taas põhiõpetaja, seekord ilma kõrvalise abita. Kõik jooksis tibens-tobens, olin täielikult graafikus, lisaks sain kõik asjad ära anda. Nii, et nüüd on mul kutsumus leitud. ja jaa
Selline nädal, kus peab lisaks koolile ka 4 päeva tööl käima, väsitab ära küll. Mitte, et ma vinguks - mul oli väga tore nädal. Eile, laupäeval lasin end vabaks ja magasin poole 11ni. Ei mäletagi enam, kunas ma viimati seda suutsin. Eks ma nüüd sa ehk pareminini aru inimestest, kes väsivad töönädalast niivõrd ära, et on pidevas unevajaduses. Puhata on vaja!

päev

...algab. Kohe varsti saab kell 8 ja natuke peale seda asun ma loengu poole teele. Ja peale seda tuleb mul kolmeni teenida kodumaad - olen täna abiõpetaja. Mis kõige huvitavam - eile olin ma esimest korda päris õpetaja, õigemini asendasin teda. Uhke tunne ma ütleks. Nüüd on siis minu õpetajakarjäärile järgmine nurgakivi pandud.

päev

Luumi tuli maaha ja valgeks lääks maa, nii kaks vääikest hanepoega välja ei saa. Naad iistuvad laudas, mis teha, on talv ja paaljajalu väljas on luumepeal halb...

Täna hommik oli positiivne üllatus nii palju lund näha. Osadel autodel veel talvekumme all ei olnud, nemad vingerdasid keset teed. Vahepeal oli endalgi tunne, et oleks võinud talvesaapad jalga panna...kuigi jah, tossuinimesena hindan mugavust eelkõige.
Käisime täna Lähtel ajalootundides. Edasipüüdlikumad meist tudengeist andsid ise ka tunde. Väga põnev ja õpetlik oli, loomulikult pani mõtlema ka...nt. teemal, kui palju jagada enda tähelepanu tunnidistsipliini - segajate ohjeldamise (kui klassis juhtub mõni väga tobe krõll olema) ja aine edasiandmise vahel. Teiseks pean ma suutma vähem sisemiselt närvi minna, kui ma mingit eriti tobedat krõlli näen, kui peaks ise klassi ette minema. Lisaks sellele, et õpilastele on kohati palju suuremad õigused klassis õpetaja ees (st. õpetajal puuduvad paljud võimalused ennast (või siis teisi õpilasi) kaitsmast) ...võiks ikka korralikult järele mõelda, et kui otstarbekas on "lootusetuid juhtumeid" klassist-klassi edasi tõsta. No alternatiive paluks selle jutu peale...

Eile ostsin endala kolm uut raamatut. Hommikul käisin antikvariaatides ja tõin endale Väikse Eesti-Saksa sõnaraamatu ja H. Kruusi "Eesti ajalugu kõige uuemal ajal", mis on 1928. aasta väljalase. Vedas, et nii odavalt asjad kätte sain. Peale tööd käisin Rahva Raamatus ja leidsin endale "Antiikmütoloogia ja-kultuur"'i, mida ma mõtlesin, et oleks olnud tore jõuludeks saada. Nii, et olen ennast jälle väliselt intelligentsemaks muutnud.
Eile õhtul sai ka köök enam vähem värvi alla (vaid radikas ja liistud vajavad värvi veel). Ilus kollane. Nüüd ootame aega, kui ka pvc-kate kohale jõuab ning siis võib kuulutada köögi avatuks. Vana roosa värv oli ikka suht mööda värk.

November toob endaga kaasa palju lugemist. Eriti historigraafia alal, mis suures plaanis maailmaruumi avardav, kuid praktilises plaanis enamvähem mitte vajalik ja kohati väga tuim. Selle asemel, et alustada õppetekstide lugemist, poen ma ilukirjanduse varju. "10 aastat hiljem" kolmas köide (5. ja 6. raamat) on käsil, lisaks alustasin kolmapäeval ka Orwelli "1984"'ga. Mul on tunne, et koos sellega suureneb enam ka motivatsioon end ka mujalt harida. Tahe on tähtis!

päev

Täna oli üks tore päev - aina kestab ja kestab. Enne 7 sai üles tõustud, nüüd saab juba pool 1 öösel. Vähemalt algul oli tööl selline tunne, et keriks kööki tekkinud diivanile kerra (eriti kui hoolealune oli teraapiat saamas), kuid kuna sellel üks naisolevus luges raamatut, siis otsustasin mitte tüli norida. Päeva edenedes tuli eluvaim sisse ja nii ma passisingi kella kolmeni tööl. Peale seda kiirustasin koju, koorisin õunu ja tegin taigna - panin need vormi ja kihutasin toore koogiga trepist alla - maale sünnipäevale. Siiamaani on kõht täis, vaatan Simpsoneid ja mõtlen, et millal küll magama minna. Küll mina alles mõtlen palju.