Seiklustest

Täna on olnud päris pikk päev.

Kell pool 9 ärkasin üles ja hakkasin raamatut lugema.
Kell 10 läksin sööma.
Peale seda pidin Elve poolt Tartu minema, kuid ei viitsinud väga.
Kell 12 polnud ma ikka liigutama hakanud.
Pool üks tegin minekut.
Käisin dekanaadis. No kuna ma olen kahele poole sisse saanud magistratuuri, siis püüdsid mind kolm naist ära rääkida , et ma ikka neile õppima läheksin ja et mu plaan kahte magistrit võtta on ikka nii suur tegemine, et ärgu ma seda ikka tehku. No eks ma ise suudan ka mõelda...nii ma vähemalt mõtlesin peale autosse istumist, kui kauplemise üle elanud.
Kell 2 läbi jõudsin laagri koosolekule. Kuna pole varem sellisel käinud (teissugustel küll ikka päris palju), siis mõtlesin, et too on nii tähtis üritus, et kõik kasvatajad on kohal. Aga ei...ainult pooled olid ja lõpuks ma sattusin nii teema kesksesse rolli, et minust tehti suur otsustaja ja rääkija..et mis laps kellele läheb ja mis toa keegi saab jne. No...seda ma küll alguses ei mõelnud, et nii läheb.
Peale pisikest pausi, kella kuue paiku, mõtlesin koju hääletada. Natuke enne 7 jõudsin siis linna piirile. Ja siis ma ootasin ja ootasin, ja mitte keegi mind ei tahtnud. Mäletamistmööda olen ikka esimese kümne minuti sees autole saanud..ju siis on mu hääletamiseõnn otsa saanud. no pool 8 otsustasin, et hääletan viis minutit veel (eesmärk oli Viljandis 20.40 bussile jõuda). Ja peataski auto: "Tere, ega te Viljandisse lähe?"..."Ei, ma sõidan Sanglasse, kui tahad, hüppa peale"..."Ei aitäh, ma ootan edasi"... Kui see auto ära läks, pidas kohe järgmine, mis sõitis Puhjasse...ja siis peale kolme möödasõitjat veel üks, kes sõitis Puhjasse, ja siis lõpuks veel üks, kes sõitis Puhjasse. No on alles nöök. 40 minutit passi niisama ja siis viimase 5 minutiga peatab 4 autot, mis kõik sõidavad vaid veidike edasi, jõudmata mu sihtpunkti. Juhtuski nii, nagu eelmine kord, kus ma Eerikalt tühjade kätega minema jalutasin.
Lisaks kõigele sai mu telefoniaku tühjaks. Õnneks olen ma suht kiire taibuga ja otsustasin bussiga Egerti poole sõita, kuna temal on minu telefonile sobivat akulaadijat (oma olin Elve poole jätnud). Läksin siis Lõunakeskuse ees "18" peale.... Küll see Tartu on ikka suur peaks mainima - kui bussipileti ostsin 17.49, siis Raatusele jõudsin enamvähem-täpselt 50 minutit hiljem. "Tunne kaunist kodulinna".
Kell pool 9 olin Egerti pool, vaatasime telekast iidseid piinamis- ja tapariistu...mille peale on küll tuldud... Peaks mainima, et traditsiooniline "kuul kuklasse", on nende kõrval küll humaansuse tipp.
Kell 12 jõudsin koju,
Nüüd on kell 1.

Homme hommikul tuleb varakult tõusta, kuna ei hakka end enam hääletamisega narrima ja lähen varase bussiga kodu poole.


Selleaastase (minu esimese) mõisamängu 10 kohustuslikku mõisat on läbitud! Vana-Vigala, Vasalemma, Ruila...Pärsti, Heimtali, Suure-Kõpu, Tihemetsa...Olustvere, Puurmani, Luua.
Mulle väga meeldis...järgmine aasta ehk suuremagi hooga ja ehk tuleb seeaasta veel mõisaid juurde - kaks mõisapäeva on veel.

uus algus

Juba tükk aega olen mõelnud uuesti bloogi kirjutama hakata ja nüüd, kus mul kooliga on suht kombes, on just paras hetk.
Täna sai läbi selle aasta Maarja kooli esimene laagrivahetus. Võib öelda, et oli minu laagriajaloo seni lihtsaim vahetus. Väga tore oli pealekauba. Nüüd jääb vaid oodata juuli lõppu, kui uuesti laagripoole saab teele asuda.
Tänasest võib öelda ka, et minu õpingud jätkuvad Tartu Ülikooli magistratuuris, millisel kujul, eks seda näitab homne päev. Igatahes on mul praegu edukas aeg käsil.
Veidi kahju on sellest, et käes on juba juuli, kuid praegust ilusat suve tuleb nautida, isegi kui vihmale ja külmaks keerab, sest see ongi ju tegelikult Eesti suve mõte...

1. juuni

Bloogivaba mai on läbi. Oli aeg.

Eile käisime Elvega linna peal, Jaani kirikus oli Tõnis Mäe ja IbBoil'i kontsert. Pean end üsna kultuurseks inimeseks (kes tahab, võib vastu vaielda. samas on mul veel palju areneda), kuid Tõnis Mäge pole ma veel elujooksul kuulamas käinud. Ta on küll esinenud erinevatel laulupidudel jne, kuid seni pole olnud mitte mingisugust sihilikku kokkupuudet. Kusjuures, mulle väga meeldis, nii Mägi kui too InBoil. Üks laulis nii, et kogu kirik kajas ja kõrvad ärkasid üles, teine tinistas kitarri ja laulis ka vaikselt oma laulukesi. Paksude müüride kohta oli üritus mõnusalt vaba - mitte riidevaba (sest natuke jahe oli küll), vaid meeleoluvaba. Kahju päris, et otsa sai. Hiljem oli väga mõnus kevadsoojas õhtus läbi kesklinna jalutada!
Täna sain jälle targemaks - käisin Tartumaa haridustegelaste koosolekul, kus räägiti koolireformist ja õpilaste ettevõtlikkusest. No muidu oli kõik tore, kuid ma sain kinnitust, et mulle ei meeldi väga "müügiinimesed". Tobedus.

On esmapäeva hommik, päike paistab, akent saab värske õhu doseerimiseks taas päev läbi lahti hoida. Kolme tunni pärast pean ma kõmpima maavalitsuse poole, et enda praktikale tuult tiibadesse ajada. Raamatukogustki peaks läbi käima, sest homme on eksam - uurimismeetodid pedagoogikas ittiiis. Vähemalt suutsin ma kodutööd õigel ajal esitada, päris põnevaks läks lõpuks. Poole tunniga läks kolm tööd teele, viimane jõudis viimasel minuti enne kraanide sulgemist.. see üks oli küll veidi puudulik, kuid see selleks. Elu on ilus!
Laupäeval, nagu ma juba varem välja reklaamisin, käisime me Elvega mingisugusel peol. Kusjuures, mulle meeldis peo ettevalmistus isegi natuke rohkem kui pidu ise. Ja kui palju seal süüa oli. Poleks espumisan varem tegudele rännanud, oleksin vist peo lõpuks olnud peagi lõhkev õhupall.
Pühapäev, ehk siis eile meeldis mulle veel enam. Veel ja veel olen ma öelnud, et 26. aprill ei sobi mulle, kuid seekord oli asi teistsugune. Asi oli arvatavasti seltskonnas, sest üle tüki aja saime Elvega vaid kahekesti ringi liikuda. Õhtusöök oli küll kolmele, kuid ka see oli väga hea - käisime nimelt Elevandis ja esmakordselt tellisin ma midagi tahket - sealiha nagu üks tõeline maamees ikka. Ja maitses hää, eriti koos mangolassi ja guaavimahlaga. Maainimese igapäevased rõõmud.
Kus me kultuurselt siis käisime... šopingtuuril rotermannis ja viru keskuses, hesburgeris söömas, vanalinna mööda , nevski katedraalis (oi, oli küll suur ja seest läikiv), aljoša juures lilli korjamas (krt. lilli ei olnudki veel - tulbid polnud veel õitsema hakanud. siiski oli seal mingi väike bande, väiksemat sorti miiting, kes ei suutnud austada aljoša mälestust ning kõnelesid liiga valjult mingis mitte eesti keeles. tegelt ma tean, et igal inimesel on oma iidolid ja minevik, kuid see selleks. ei taha oma bloogi väga targa jutuga risustada. muidu veel peetakse intelligentsekski).
Peale Elevanti võtsime siis suuna Draamateatri poole. Soe tuul paitas me lehvivaid juukseid. Kuskil oli tunda kirbet lõhna, mis oma eelmises elus oli olnud kellegi toidulaual või pesemisvesi. Tartuga võrreldes maailmalinn elas oma elu.
Nüüd kui luulenurk on läbi, siis ei hakka inimesi piinama pika, "Eesti matust" kirjeldava ja analüüsiva jutuga. Mulle meeldis, kuigi see polnud päris mu lemmik kivirähk, milleks võib lugeda RAAAMi "Keiserlikku kokka", kuid mis seal ikka. Vaikima pidin.
Vaikin.