Pärast pikka tööpäeva oli ajule mõnusaks jahutuseks Tartu Uue Teatri "Rein Pakk otsib naist". Seda, kas Rein Pakk naise lõpuks leidis, jäi veel küsimuseks, kuid etendus oli väga äge. Mulle meeldib, kui jääb arusaamatuks tegelikkuse ja väljamõeldu piir. Tükk oli mõnusalt absurdne, näides siiski nii kuradi tõetruu, et tundus - asjad ongi nii.
Lugu siis sellest, kuidas Rein Pakk räägib oma loo, kus ta kunagi läbi oma hädade otsustab põdral sarvist haarata ja endale kosida neidis, keda ta tänaval näeb. Asjad liiguvadki lõpuks sinnamaale, kus neiu - lavakunstitudeng Helena (Merzin) teeb oma tuleviku parandamise eesmärgil tehingu tolle ahviga. Noorpaar abiellub, neiu leiab lõpuks oma hädadele rohtu. Hiljem saab ravi ka peiu. Kõik see viib sinnani, kus leitakse, et algsed tunded olid siiski tugevamad ja paar otsustab lahku minna. Kuni kohtutakse taas...
Mulle meeldib väheste näitlejatega sõnateater. Antud juhul oli tegemist väga heaga. Oli küll kohati äärmus-absurd, kuid siiski tõetruu ja südamlik. Meeldis ka lavastuslik pool, koos visuaaliga.
Kuulsin Liinalt, et "Peeter Volkonski viimane suudlus" olla veel parem. Jään ootama varasügist Draamafestivali, kus loodetavasti antakse seda tükki näha.
Kooliaasta lõpuni on veel kolm nädalat + eksamiperiood. Õnnelikku lõppu soovides...
Monday, May 16, 2011
Monday, May 2, 2011
Veelgi rohkem kevadet
Natuke veel juttu.
Vaid pool IV veerandit on veel koolis käia. Minu jaoks teeb see 10 tööpäeva, 8 valikeksami tegijat ja hulga pingutamist järjest kevadisemaks muutuvas ilmas. Kõige rohkem pabistan praegu eksaminantide pärast. Eks juunis ole näha, et kuidas asjad õnnestuvad.
Selle aasta arvatavasti suurim reis on juuni keskpaigas Barcelonasse. Kuue nädala pärast saab tuule tiibadesse. Kataloonia pealinn on mu üks reisisihtidest, mida olen soovinud oma pika elu jooksul külastada. Hulganisti päikest ja puhkust enne uusi väljakutseid järgmisel tööaastal.
Vaid pool IV veerandit on veel koolis käia. Minu jaoks teeb see 10 tööpäeva, 8 valikeksami tegijat ja hulga pingutamist järjest kevadisemaks muutuvas ilmas. Kõige rohkem pabistan praegu eksaminantide pärast. Eks juunis ole näha, et kuidas asjad õnnestuvad.
Selle aasta arvatavasti suurim reis on juuni keskpaigas Barcelonasse. Kuue nädala pärast saab tuule tiibadesse. Kataloonia pealinn on mu üks reisisihtidest, mida olen soovinud oma pika elu jooksul külastada. Hulganisti päikest ja puhkust enne uusi väljakutseid järgmisel tööaastal.
Heleroheliste lehtede aeg
Märkamatult on kätte jõudnud maikuu. Aprill möödus nii kiirelt, et tegemiste kõrvalt polnud eriti aega kalendrisse vaadata. Teatris jõudis aga käia küll.
***No99 "The Rise and Fall of Estonia" tekitas liialt palju küsimusi. Teater või kino? küsimus on neist kõige väiksem. Tegijad ise otsustagu, kuidas nad oma tööd teostavad. Minu jaoks jäi ekraani vaatamine kaugeks, samas kui lavastuse sisu oli rõhutatult emotsionaalne, sooviti ju rahvast kõnetada. Etenduse käik oli kuidagi seosesetu. Mõni helge hetk (nt. Sergo Varese "Marju", "uus auto" või "näljane päkapikk"), kuid siiski vähe uut ja huvitavat. Ei meeldi väga see pidev viitamine halvale elule Eestis, kus palgad on väikesed, inimesed väsinud ja verine ajalugu kivina kaelas. Samamoodi karjumine ja ropendamine laval. Veidi võib, kuid mitte pidevalt. Kuigi "Nafta" on jäänud nägemata, siis võin kindlalt öelda, et "Eesti tõus ( ei suutnud ka seda kusagilt välja vaadata sinisel toolil istudes) ja langus" oli tsükli nõrgim lüli. Kahju omamoodi.
***Vanemuise "Kuningas Richard Kolmas" jättis veidi kohmaka mulje, näitlejad tundusid kuidagi väsinud. Samas polnud ka kõige hullem ajaraisk, sest Vanemuiselt on nähtud veel hullemat kraami. Tegemist oli iseenesest ajaloolise draamaga. Nagu "Vaprad ja ilusad", mis aina kestab ja kestab ning mille otsa ei näe. Tragöödiaks on seda raske nimetada, kuna eriline emotsioon puudus nii näitlejatel kui ka minul - pigem oli selline tunne, nagu mõttes oleks kiiresti etendus ära teha, õhtudrink võtta ja magama minna. Mida enam etendus edasi arenes (?), seda suuremaks muutus mul soov kolmandasse etappi jõuda. Igatahes ei oska väga midagi head kosta.
Aa jaa. Ka moderne minimalism oli platsis, koos uhkete ülikondade ja mõnusalt metalse keskkonnaga. Minu kõige suurim positiivne tunne (tegelikult mul on sellest väga kahju ja häbi enda pärast) tekkis siis, kui järjekordsel suurte rauduste avamise järel ei saadud neid enam kinni. Etendus käis oma suht emotsioonitut rada edasi, samal ajal üritati "salaja" olukorda parandada. Vast oma veerand tundi oli kuulda kõlksuvat metalli. Kahju vaid, et remontijate vihaseid roppe sajatusi ei olnud kuulda (nüüd oleks see kindlasti natukenegi värvi toonud loosse). Lõpp hea, kõik hea.
Kui peaks küsima, et kas ma oma seitmendikega "Rooside sõja" teema juures antud etendust vaatama läheks, siis arvan, et mind vihataks terve poolaasta ja järgmine aasta pealekauba. Räägiks veel antud loost (nt tekstist arusaadavus, sellest, et I vaatus oli parem kui II (mis on minu jaoks halb märk), tohutu hulk näitlejaid laval vms), kuid kes seda enam kuulda jõuab. Positiivsena lõpetades tõstaks ehk enim esile kuningapoegi Leino Rei ja Alo Kurvitsa. Kõik.
*** Rakvere Teatri "Leenane'i kaunitar" mulle meeldis. Lugu ei olnud suurtest ja julmadest valitsejatest, ega püüelnud kogu hingest näidata armast, kuid kehva kodumaad. Siiski oli tunda laval, et seal on üks isekas vanainimene (Ines Aru), kes võib olla kohati julmemgi kui ükstapuha milline diktaator. Oli noor (mitte veel) naine (Ülle Lichtfeldt) , kes kõigele (ja emale) vaatamata kannatas oma saatust ja ema. Meestegelased (Velvo Väli ja Mait Joorits) nii suurt vaimustust ei tekitanud. Üks oli natuke tühi kumm ja teine ülemängitud rullnokk. Kuid siiski pooltäis ja siiski inimene. Lihtsate maalaste olemusest ja sõnadest oli hästi välja loetav, kuidas on lood nende mõtetes, kodukülas ja - riigis. Selleks polnud vaja teha eraldi tükki, vaid sai ära rääkida oma loo sees, muuhulgas.
*** Vanemuise ja Mati Unt'i "Viimne päev" annab mulle veel lootust, et selle teatri tükke võib kunagi hiljemgi vaatama minna. Kahju on ju, et kuigi ise Tartus, siis peab eirama enamikku Vanemuise tükke, kuna võib oodata järjekordset klopsu vastu pead. Seekord ületasid tulemused ootusi, märgatavalt. Algul kaks lugu ühes ja siis veel üks, veelgi parem. Mulle meeldis nii lavastuse sisu kui ka selle väline pool. Esimene vaatus oli ühe korraliku sotsialistliku filmi tegemisest, teine vana autojuhi sünnipäevast, millega koos ta pensionile läheb. Tasub vaatamist.
Kahju oli sellest, et Sadamateatri saal oli pigem pooltühi kui -täis. Tundub, et see annab "lootust", et seegi tükk võetakse kiirelt mängukavast maha, nagu juhtus nt. "Gorgo kingitusega"... samal ajal kui Vanemuise "pärlid" püsivad kavas mitu hooaega ja enamgi. Inimmõistus ja -maitse on eriskummaline.
*** Vanemuise "Tabamata ime" oli selline keskpärane tükk. Ei olnud midagi halba, kuid midagi suurepärast peale Vilde loo peamõtte ka polnud. Eks see ole nii, et väikese rahva suuremad nimed saavad kodumaalt suurte lootustega tuule tiibadesse, kuid mujal maailmas ei kanna nad enamasti päris endale pandud koormat välja. Peale selle on kukil igasugused tegelased, kes proovivad end kuulsusepaistel soojendada, olles kogu aeg valmis paati vahetama, nagu ka selle loo lõppedes juhtus. Ja lõpuks - endale pandud soovunelm olla imeline. Eks see on kõigil inimestel kusagil südamesopis. Ja eks me ole ka.
Näitlejatest saab esile tõsta Aivar Toomingat, Liisa Pulka ja Vilde truppi. Samuti Ao Peepu asendanud lavastaja Baskin, kes uues rollis ja olukorras suutis oma lühikese osa väga hästi välja mängida Neil oli näha tõesti soov end näidata ja veelkord tõestada. Muu oli "normaalne". Kena oli ka lavakujundus. Suures plaanis polnud paha.
*** Tartu Uue Teatri "Peeter Volkonski viimane suudlus" jäi kahjuks näitleja haigestumise tõttu nägemata. Loodetavasti on see ka sügisel mängukavas, sest Tartu Uus Teater on seni Vanemuisele paraja maaga ära pannud ja ootused on suured.
Aprilli jäi veelgi huvitavat. Loodetavasti suudan end mais rohkem kokku võtta ja bloogi täita.
***No99 "The Rise and Fall of Estonia" tekitas liialt palju küsimusi. Teater või kino? küsimus on neist kõige väiksem. Tegijad ise otsustagu, kuidas nad oma tööd teostavad. Minu jaoks jäi ekraani vaatamine kaugeks, samas kui lavastuse sisu oli rõhutatult emotsionaalne, sooviti ju rahvast kõnetada. Etenduse käik oli kuidagi seosesetu. Mõni helge hetk (nt. Sergo Varese "Marju", "uus auto" või "näljane päkapikk"), kuid siiski vähe uut ja huvitavat. Ei meeldi väga see pidev viitamine halvale elule Eestis, kus palgad on väikesed, inimesed väsinud ja verine ajalugu kivina kaelas. Samamoodi karjumine ja ropendamine laval. Veidi võib, kuid mitte pidevalt. Kuigi "Nafta" on jäänud nägemata, siis võin kindlalt öelda, et "Eesti tõus ( ei suutnud ka seda kusagilt välja vaadata sinisel toolil istudes) ja langus" oli tsükli nõrgim lüli. Kahju omamoodi.
***Vanemuise "Kuningas Richard Kolmas" jättis veidi kohmaka mulje, näitlejad tundusid kuidagi väsinud. Samas polnud ka kõige hullem ajaraisk, sest Vanemuiselt on nähtud veel hullemat kraami. Tegemist oli iseenesest ajaloolise draamaga. Nagu "Vaprad ja ilusad", mis aina kestab ja kestab ning mille otsa ei näe. Tragöödiaks on seda raske nimetada, kuna eriline emotsioon puudus nii näitlejatel kui ka minul - pigem oli selline tunne, nagu mõttes oleks kiiresti etendus ära teha, õhtudrink võtta ja magama minna. Mida enam etendus edasi arenes (?), seda suuremaks muutus mul soov kolmandasse etappi jõuda. Igatahes ei oska väga midagi head kosta.
Aa jaa. Ka moderne minimalism oli platsis, koos uhkete ülikondade ja mõnusalt metalse keskkonnaga. Minu kõige suurim positiivne tunne (tegelikult mul on sellest väga kahju ja häbi enda pärast) tekkis siis, kui järjekordsel suurte rauduste avamise järel ei saadud neid enam kinni. Etendus käis oma suht emotsioonitut rada edasi, samal ajal üritati "salaja" olukorda parandada. Vast oma veerand tundi oli kuulda kõlksuvat metalli. Kahju vaid, et remontijate vihaseid roppe sajatusi ei olnud kuulda (nüüd oleks see kindlasti natukenegi värvi toonud loosse). Lõpp hea, kõik hea.
Kui peaks küsima, et kas ma oma seitmendikega "Rooside sõja" teema juures antud etendust vaatama läheks, siis arvan, et mind vihataks terve poolaasta ja järgmine aasta pealekauba. Räägiks veel antud loost (nt tekstist arusaadavus, sellest, et I vaatus oli parem kui II (mis on minu jaoks halb märk), tohutu hulk näitlejaid laval vms), kuid kes seda enam kuulda jõuab. Positiivsena lõpetades tõstaks ehk enim esile kuningapoegi Leino Rei ja Alo Kurvitsa. Kõik.
*** Rakvere Teatri "Leenane'i kaunitar" mulle meeldis. Lugu ei olnud suurtest ja julmadest valitsejatest, ega püüelnud kogu hingest näidata armast, kuid kehva kodumaad. Siiski oli tunda laval, et seal on üks isekas vanainimene (Ines Aru), kes võib olla kohati julmemgi kui ükstapuha milline diktaator. Oli noor (mitte veel) naine (Ülle Lichtfeldt) , kes kõigele (ja emale) vaatamata kannatas oma saatust ja ema. Meestegelased (Velvo Väli ja Mait Joorits) nii suurt vaimustust ei tekitanud. Üks oli natuke tühi kumm ja teine ülemängitud rullnokk. Kuid siiski pooltäis ja siiski inimene. Lihtsate maalaste olemusest ja sõnadest oli hästi välja loetav, kuidas on lood nende mõtetes, kodukülas ja - riigis. Selleks polnud vaja teha eraldi tükki, vaid sai ära rääkida oma loo sees, muuhulgas.
*** Vanemuise ja Mati Unt'i "Viimne päev" annab mulle veel lootust, et selle teatri tükke võib kunagi hiljemgi vaatama minna. Kahju on ju, et kuigi ise Tartus, siis peab eirama enamikku Vanemuise tükke, kuna võib oodata järjekordset klopsu vastu pead. Seekord ületasid tulemused ootusi, märgatavalt. Algul kaks lugu ühes ja siis veel üks, veelgi parem. Mulle meeldis nii lavastuse sisu kui ka selle väline pool. Esimene vaatus oli ühe korraliku sotsialistliku filmi tegemisest, teine vana autojuhi sünnipäevast, millega koos ta pensionile läheb. Tasub vaatamist.
Kahju oli sellest, et Sadamateatri saal oli pigem pooltühi kui -täis. Tundub, et see annab "lootust", et seegi tükk võetakse kiirelt mängukavast maha, nagu juhtus nt. "Gorgo kingitusega"... samal ajal kui Vanemuise "pärlid" püsivad kavas mitu hooaega ja enamgi. Inimmõistus ja -maitse on eriskummaline.
*** Vanemuise "Tabamata ime" oli selline keskpärane tükk. Ei olnud midagi halba, kuid midagi suurepärast peale Vilde loo peamõtte ka polnud. Eks see ole nii, et väikese rahva suuremad nimed saavad kodumaalt suurte lootustega tuule tiibadesse, kuid mujal maailmas ei kanna nad enamasti päris endale pandud koormat välja. Peale selle on kukil igasugused tegelased, kes proovivad end kuulsusepaistel soojendada, olles kogu aeg valmis paati vahetama, nagu ka selle loo lõppedes juhtus. Ja lõpuks - endale pandud soovunelm olla imeline. Eks see on kõigil inimestel kusagil südamesopis. Ja eks me ole ka.
Näitlejatest saab esile tõsta Aivar Toomingat, Liisa Pulka ja Vilde truppi. Samuti Ao Peepu asendanud lavastaja Baskin, kes uues rollis ja olukorras suutis oma lühikese osa väga hästi välja mängida Neil oli näha tõesti soov end näidata ja veelkord tõestada. Muu oli "normaalne". Kena oli ka lavakujundus. Suures plaanis polnud paha.
*** Tartu Uue Teatri "Peeter Volkonski viimane suudlus" jäi kahjuks näitleja haigestumise tõttu nägemata. Loodetavasti on see ka sügisel mängukavas, sest Tartu Uus Teater on seni Vanemuisele paraja maaga ära pannud ja ootused on suured.
Aprilli jäi veelgi huvitavat. Loodetavasti suudan end mais rohkem kokku võtta ja bloogi täita.
Thursday, March 31, 2011
Neljapäev
Täna hommikul oli päris raske tõusta, sain alles 2 öösel magama. Lõpetasin V.Luige "Varjuteatri" lugemise, tegin süüa ja sõitsin M.kooli.
Käisime 3. klassiga Ülenurmel Põllumajandusmuuseumis. Nüüd siis tean minagi, kus kohast tuleb leib ja või. Hobusega sai ka sõita. Vahva.
Homme on naljapäev. Koolis on selle puhul lisaks muudele naljadele kampaania, et poisid tulevad tüdrukute riietes ja tüdrukud vastupidi. Käisin ise ka kaltsus ja sain endale kena pluuse ja kampsuni. Homme hakkan laineid lööma.
Selle nädala mõttetera tuleb ühelt 6. klassi tüdrukult. Vastus õpetaja küsimusele, mida soovivad õpilased uuelt veerandil tundides teha: "Rohkem lebosid tunde, et saaks lollitada ja karjuda". Nii avameelne ei tasuks väga olla oma soovunelmatest rääkides :D
Käisime 3. klassiga Ülenurmel Põllumajandusmuuseumis. Nüüd siis tean minagi, kus kohast tuleb leib ja või. Hobusega sai ka sõita. Vahva.
Homme on naljapäev. Koolis on selle puhul lisaks muudele naljadele kampaania, et poisid tulevad tüdrukute riietes ja tüdrukud vastupidi. Käisin ise ka kaltsus ja sain endale kena pluuse ja kampsuni. Homme hakkan laineid lööma.
Selle nädala mõttetera tuleb ühelt 6. klassi tüdrukult. Vastus õpetaja küsimusele, mida soovivad õpilased uuelt veerandil tundides teha: "Rohkem lebosid tunde, et saaks lollitada ja karjuda". Nii avameelne ei tasuks väga olla oma soovunelmatest rääkides :D
Wednesday, March 30, 2011
Gorgo kingitus
Sellel nädalal on E Tartust eemal koolis. Et igavust peletada, sai täna käidud Vanemuises "Gorgo kingitust" kaemas. Tegu oli lavastuse viimase etenduskorraga, seetõttu kasutasin võimalust veel viimast korda pardale pääseda.
Vanemuist, kui välja arvatud Tartus toimuvad külalisetendused, olen õppinud vältima. Pole küll väga pikaealine teatriskäija, kuid selline "ägedas rahvastiilis" huumor pole ehk väga minu rida. On mõni tükk, mida sooviks siiski tulevikus näha (nt. "Kuningas Richard III", "Tabamata ime", "Rumm ja viin"). Vanemuisest on meelde jäänud ka mõni väga hea tükk, nagu näiteks "Kogutu teosed" ,milles samuti mängis ühte peategelast Külliki Saldre nagu tänagi.
"Gorgo kingitus" meeldis mulle väga. Kurb, ärev, vihaleajav ja lõpuks siiski mõnevõrra õnnelik. Etendus kestis paaegu 3,5 tundi ja selle aja jooksul ei tekkinud kordagi väsimust (kuigi pikk tööpäev selja taga). Lugu arenes-arenes-arenes, oli ettearvamatu, otsis lahendusi ja lõpuks leidiski.
Lugu rääkis naisest (Külliki Saldre), kes rääkis kolme päeva jooksul lugu oma surnud näitekirjanikust mehest (Martin Veinmann) mehe pojale (Tanel Jonas), kes polnud oma isa kordagi näinud. Hoolimata sellest, oli poeg oma isa surma puhul valmis kirjutama temast juba varemalustatud teose, et näidata oma isa kui suurt kunstnikku.
Mida aeg edasi, seda enam koorus lahti tegelik pilt mehest, kelle isekas ja agressiivne loomus järjest süvenes. Mehest, kes ootas oma naiselt (ja kogu üldsuselt) enda kiitmist, arvestamata talle pühendunud abikaasa vajadusi ja ootusi. Mees, kelle tööde sisuks olid suured lood, mis kulmineerusid julm ja "õiglase" kättemaksuga. Naine seevastu püüdis meest julgustada, agressiivsust maha suruda, suutes viia ka mehe näidendeid "vaatajasõbralikuks". Järgnes teoste avalik kiitus, mis viis omakorda isekuse kasvuni...
Näitlejad mängisid hästi. Meeldis ka M. Veinmann, kes oli nagu omas rollis "isakaruna", kes on kõige tugevam ja seetõttu on tal rohkem lubatud. Selline laisa mühaka mulje on seni jäänud temast, kuid eks ma olen vähe näinud ka seni. Külliki Saldre on mulle alati meeldinud, Tanel Jonas oli lihtsalt hea. Samuti taustanäitlejad. Näitekirjaniku ja tema naise isasid mänginud Raivo Adlase ja Ao Peebi kohta on mu arvamused veidi erinevad. R. Adlas ei jätnud erilist muljet, samasugune nagu alati (tema kõne vist häirib mind väga). Ao Peep oli parem, kuid liigne kehakaal mõjub kehvasti. Isegi lindilt tulnud kõne oli hingeldav ja nõrk. Tegelt pean ise ka vaeva nägema, et liigsed kilod kallale ei tuleks ning puusadele "sangad" ei tekiks.
Põnev ja mõtlemapanev etendus. Hästi oli kombineeritud minevik ja olevik, räägitav ja räägitavad, mütoloogia ja reaalsus. Meeldis ka lavakujundus ja kava. Kokkuvõttes on kahju, et nii hea etendus on Vanemuises lavaaega saanud napilt pool aastat ja juba see võetakse maha. Saal ei olnud küll päris täis (osa inimesi kadus ka pärast 1st või 2st vaatust), kuid tundus, et inimesed said puudutatud.
Naljakas on ka see, et järjekordselt sain istuma esiritta (ostsin pileti alles eile) ja päris keskele. Nii kipub olema peaaegu koguaeg. Reedel NO99 "The Rise and Fall of Estonia"t saab siiski kaugemalt jälgida. Millegipärast, olles lugenud arvamusi selle (filmi?)tüki kohta, on sees pisuke kartus ja eelarvamus, et kas tasus ikka osata kallis pilet?! Eks näeb.
Vanemuist, kui välja arvatud Tartus toimuvad külalisetendused, olen õppinud vältima. Pole küll väga pikaealine teatriskäija, kuid selline "ägedas rahvastiilis" huumor pole ehk väga minu rida. On mõni tükk, mida sooviks siiski tulevikus näha (nt. "Kuningas Richard III", "Tabamata ime", "Rumm ja viin"). Vanemuisest on meelde jäänud ka mõni väga hea tükk, nagu näiteks "Kogutu teosed" ,milles samuti mängis ühte peategelast Külliki Saldre nagu tänagi.
"Gorgo kingitus" meeldis mulle väga. Kurb, ärev, vihaleajav ja lõpuks siiski mõnevõrra õnnelik. Etendus kestis paaegu 3,5 tundi ja selle aja jooksul ei tekkinud kordagi väsimust (kuigi pikk tööpäev selja taga). Lugu arenes-arenes-arenes, oli ettearvamatu, otsis lahendusi ja lõpuks leidiski.
Lugu rääkis naisest (Külliki Saldre), kes rääkis kolme päeva jooksul lugu oma surnud näitekirjanikust mehest (Martin Veinmann) mehe pojale (Tanel Jonas), kes polnud oma isa kordagi näinud. Hoolimata sellest, oli poeg oma isa surma puhul valmis kirjutama temast juba varemalustatud teose, et näidata oma isa kui suurt kunstnikku.
Mida aeg edasi, seda enam koorus lahti tegelik pilt mehest, kelle isekas ja agressiivne loomus järjest süvenes. Mehest, kes ootas oma naiselt (ja kogu üldsuselt) enda kiitmist, arvestamata talle pühendunud abikaasa vajadusi ja ootusi. Mees, kelle tööde sisuks olid suured lood, mis kulmineerusid julm ja "õiglase" kättemaksuga. Naine seevastu püüdis meest julgustada, agressiivsust maha suruda, suutes viia ka mehe näidendeid "vaatajasõbralikuks". Järgnes teoste avalik kiitus, mis viis omakorda isekuse kasvuni...
Näitlejad mängisid hästi. Meeldis ka M. Veinmann, kes oli nagu omas rollis "isakaruna", kes on kõige tugevam ja seetõttu on tal rohkem lubatud. Selline laisa mühaka mulje on seni jäänud temast, kuid eks ma olen vähe näinud ka seni. Külliki Saldre on mulle alati meeldinud, Tanel Jonas oli lihtsalt hea. Samuti taustanäitlejad. Näitekirjaniku ja tema naise isasid mänginud Raivo Adlase ja Ao Peebi kohta on mu arvamused veidi erinevad. R. Adlas ei jätnud erilist muljet, samasugune nagu alati (tema kõne vist häirib mind väga). Ao Peep oli parem, kuid liigne kehakaal mõjub kehvasti. Isegi lindilt tulnud kõne oli hingeldav ja nõrk. Tegelt pean ise ka vaeva nägema, et liigsed kilod kallale ei tuleks ning puusadele "sangad" ei tekiks.
Põnev ja mõtlemapanev etendus. Hästi oli kombineeritud minevik ja olevik, räägitav ja räägitavad, mütoloogia ja reaalsus. Meeldis ka lavakujundus ja kava. Kokkuvõttes on kahju, et nii hea etendus on Vanemuises lavaaega saanud napilt pool aastat ja juba see võetakse maha. Saal ei olnud küll päris täis (osa inimesi kadus ka pärast 1st või 2st vaatust), kuid tundus, et inimesed said puudutatud.
Naljakas on ka see, et järjekordselt sain istuma esiritta (ostsin pileti alles eile) ja päris keskele. Nii kipub olema peaaegu koguaeg. Reedel NO99 "The Rise and Fall of Estonia"t saab siiski kaugemalt jälgida. Millegipärast, olles lugenud arvamusi selle (filmi?)tüki kohta, on sees pisuke kartus ja eelarvamus, et kas tasus ikka osata kallis pilet?! Eks näeb.
Subscribe to:
Posts (Atom)