Märkamatult on kätte jõudnud maikuu. Aprill möödus nii kiirelt, et tegemiste kõrvalt polnud eriti aega kalendrisse vaadata. Teatris jõudis aga käia küll.
***No99 "The Rise and Fall of Estonia" tekitas liialt palju küsimusi. Teater või kino? küsimus on neist kõige väiksem. Tegijad ise otsustagu, kuidas nad oma tööd teostavad. Minu jaoks jäi ekraani vaatamine kaugeks, samas kui lavastuse sisu oli rõhutatult emotsionaalne, sooviti ju rahvast kõnetada. Etenduse käik oli kuidagi seosesetu. Mõni helge hetk (nt. Sergo Varese "Marju", "uus auto" või "näljane päkapikk"), kuid siiski vähe uut ja huvitavat. Ei meeldi väga see pidev viitamine halvale elule Eestis, kus palgad on väikesed, inimesed väsinud ja verine ajalugu kivina kaelas. Samamoodi karjumine ja ropendamine laval. Veidi võib, kuid mitte pidevalt. Kuigi "Nafta" on jäänud nägemata, siis võin kindlalt öelda, et "Eesti tõus ( ei suutnud ka seda kusagilt välja vaadata sinisel toolil istudes) ja langus" oli tsükli nõrgim lüli. Kahju omamoodi.
***Vanemuise "Kuningas Richard Kolmas" jättis veidi kohmaka mulje, näitlejad tundusid kuidagi väsinud. Samas polnud ka kõige hullem ajaraisk, sest Vanemuiselt on nähtud veel hullemat kraami. Tegemist oli iseenesest ajaloolise draamaga. Nagu "Vaprad ja ilusad", mis aina kestab ja kestab ning mille otsa ei näe. Tragöödiaks on seda raske nimetada, kuna eriline emotsioon puudus nii näitlejatel kui ka minul - pigem oli selline tunne, nagu mõttes oleks kiiresti etendus ära teha, õhtudrink võtta ja magama minna. Mida enam etendus edasi arenes (?), seda suuremaks muutus mul soov kolmandasse etappi jõuda. Igatahes ei oska väga midagi head kosta.
Aa jaa. Ka moderne minimalism oli platsis, koos uhkete ülikondade ja mõnusalt metalse keskkonnaga. Minu kõige suurim positiivne tunne (tegelikult mul on sellest väga kahju ja häbi enda pärast) tekkis siis, kui järjekordsel suurte rauduste avamise järel ei saadud neid enam kinni. Etendus käis oma suht emotsioonitut rada edasi, samal ajal üritati "salaja" olukorda parandada. Vast oma veerand tundi oli kuulda kõlksuvat metalli. Kahju vaid, et remontijate vihaseid roppe sajatusi ei olnud kuulda (nüüd oleks see kindlasti natukenegi värvi toonud loosse). Lõpp hea, kõik hea.
Kui peaks küsima, et kas ma oma seitmendikega "Rooside sõja" teema juures antud etendust vaatama läheks, siis arvan, et mind vihataks terve poolaasta ja järgmine aasta pealekauba. Räägiks veel antud loost (nt tekstist arusaadavus, sellest, et I vaatus oli parem kui II (mis on minu jaoks halb märk), tohutu hulk näitlejaid laval vms), kuid kes seda enam kuulda jõuab. Positiivsena lõpetades tõstaks ehk enim esile kuningapoegi Leino Rei ja Alo Kurvitsa. Kõik.
*** Rakvere Teatri "Leenane'i kaunitar" mulle meeldis. Lugu ei olnud suurtest ja julmadest valitsejatest, ega püüelnud kogu hingest näidata armast, kuid kehva kodumaad. Siiski oli tunda laval, et seal on üks isekas vanainimene (Ines Aru), kes võib olla kohati julmemgi kui ükstapuha milline diktaator. Oli noor (mitte veel) naine (Ülle Lichtfeldt) , kes kõigele (ja emale) vaatamata kannatas oma saatust ja ema. Meestegelased (Velvo Väli ja Mait Joorits) nii suurt vaimustust ei tekitanud. Üks oli natuke tühi kumm ja teine ülemängitud rullnokk. Kuid siiski pooltäis ja siiski inimene. Lihtsate maalaste olemusest ja sõnadest oli hästi välja loetav, kuidas on lood nende mõtetes, kodukülas ja - riigis. Selleks polnud vaja teha eraldi tükki, vaid sai ära rääkida oma loo sees, muuhulgas.
*** Vanemuise ja Mati Unt'i "Viimne päev" annab mulle veel lootust, et selle teatri tükke võib kunagi hiljemgi vaatama minna. Kahju on ju, et kuigi ise Tartus, siis peab eirama enamikku Vanemuise tükke, kuna võib oodata järjekordset klopsu vastu pead. Seekord ületasid tulemused ootusi, märgatavalt. Algul kaks lugu ühes ja siis veel üks, veelgi parem. Mulle meeldis nii lavastuse sisu kui ka selle väline pool. Esimene vaatus oli ühe korraliku sotsialistliku filmi tegemisest, teine vana autojuhi sünnipäevast, millega koos ta pensionile läheb. Tasub vaatamist.
Kahju oli sellest, et Sadamateatri saal oli pigem pooltühi kui -täis. Tundub, et see annab "lootust", et seegi tükk võetakse kiirelt mängukavast maha, nagu juhtus nt. "Gorgo kingitusega"... samal ajal kui Vanemuise "pärlid" püsivad kavas mitu hooaega ja enamgi. Inimmõistus ja -maitse on eriskummaline.
*** Vanemuise "Tabamata ime" oli selline keskpärane tükk. Ei olnud midagi halba, kuid midagi suurepärast peale Vilde loo peamõtte ka polnud. Eks see ole nii, et väikese rahva suuremad nimed saavad kodumaalt suurte lootustega tuule tiibadesse, kuid mujal maailmas ei kanna nad enamasti päris endale pandud koormat välja. Peale selle on kukil igasugused tegelased, kes proovivad end kuulsusepaistel soojendada, olles kogu aeg valmis paati vahetama, nagu ka selle loo lõppedes juhtus. Ja lõpuks - endale pandud soovunelm olla imeline. Eks see on kõigil inimestel kusagil südamesopis. Ja eks me ole ka.
Näitlejatest saab esile tõsta Aivar Toomingat, Liisa Pulka ja Vilde truppi. Samuti Ao Peepu asendanud lavastaja Baskin, kes uues rollis ja olukorras suutis oma lühikese osa väga hästi välja mängida Neil oli näha tõesti soov end näidata ja veelkord tõestada. Muu oli "normaalne". Kena oli ka lavakujundus. Suures plaanis polnud paha.
*** Tartu Uue Teatri "Peeter Volkonski viimane suudlus" jäi kahjuks näitleja haigestumise tõttu nägemata. Loodetavasti on see ka sügisel mängukavas, sest Tartu Uus Teater on seni Vanemuisele paraja maaga ära pannud ja ootused on suured.
Aprilli jäi veelgi huvitavat. Loodetavasti suudan end mais rohkem kokku võtta ja bloogi täita.
No comments:
Post a Comment