Proovime siis uuesti

Jõulud 2011 on tulemas ja nii üritan teha bloogile kingituse ja täita tema välju mõningaste tähemärkidega. Peab ära mainima, et see kirjutus võib tulla üpris pikk, see on hoiatus neile, kes lugeda ei jõua. Kuid ei pruugi ka.

Alustame sealt kus pooleli jäime:

Õpilaste eksamid läksid kõik hästi - nii nagu panus, nii tulemus. Õnneks ei karistatud mind järeleksamiga. Seepärast otsustasin seda tähistada ja RyanAir'i nimelistel tiivadel Barcelona poole lennata.

Barcelona on seni mu kõige soojem sihtkoht. Ilmad olid väga kenad, saime palju kõndida ja metrooga ringi sõita. Tibitabo ja ilus vaade, Montjuic ja Poble Espanyol, Sagrada Familia ja Parc Güell koos teiste huvitavate Gaudi "soperdistega", La Boqueria ja La Rambla, Barceloneta ja Vahemeri, kitsaste tänavatega Barri Gotic ja laiad bulvarid, mõnusad (ja siiski odavad) söögikohad ja ohtrad kaubandusasutused, palju erinevaid maitseid... Seda rida võib pikalt jätkata. Taskuvargaid ei märganud, sai põhjalik eeltöö tehtud ja silmad lahti hoitud. Tänu T-le, kes öömaja pakkus nägime ära ka tavabarceloonlase elu, mis veidi erines külluslikust südalinnast, kuid oli siiski väga meeldiv. Ühesõnaga - kui kunagi on ülejäänud Euroopa nähtud ja võimalus avaneb, siis oleks Barcelona taas koht, mida avastada.

Kui see väike põige kõrvale jätta, siis oli üsna töine ja kiire, kohati ootamatuta lahendustega suvi. Praeguseks on taas palju muutunud, kuid kiire ja töine on ikka.

Lisaks laagri juhtimisele ja kasvatajatööle, alustasin augustis tööd kaubandusvõrgus. Alles kevadel sai naljatatud, kui tore oleks näha ennast Maxima kassapidajana inimestele naeratamas, siis nüüdseks on minust koolitunud tubli transporditööline. Üritan oma tööd teha nii hästi kui võimalik, naeratus suus ja rokla sabana taga.

Kultuurielu on olnud kohati varjusurmas, kuid eks seal ole ka eredamaid näiteid:

Juuli lõpus oli seni unustamatu "Ring" Kell Kümme projektiteatrilt. Mulle etendus meeldis, aga eks ole ütlus, "kes vana asja meelde tuletab, sel ...". Nii vana asja ei hakka praegu meenutamagi.

August möödus kiirelt ja töiselt. Kui Tartuff ja öine soe Tartu välja jätta, siis väga nagu järele ei jäägi.

Septembris avas uksed Draamafestival.
Kõige enam meeldis mulle Linnateatri "Billoxi Blues", milles suurest läbi "minategelase" silmade räägiti noortest Ühendriikide poistest, kes II Maailmasõja ajal mobiliseeritakse ja saadetakse väljaõppelaagrisse, kus ka põhitegevus toimub. Natuke kurb-tõsine lugu, kus siiski oli palju mõtlemisainet ja ka hulga huumorit ja inimlikkust. Kenasti oli kõik paigas - lavastus, kujundus, näitlejatöö.

Tartu Uue Teatri ja Urmas Vadi "Peeter Volkonski viimane suudlus"'t ootasin ma väga, kuna nähtud Uue Teatri etendused pole kunagi pettumust valmistanud. Natuke siiski olid ootused hilisematest elamustest suuremad. Mulle etendus ja näitlejad ja lugu küll meeldisid, kuid kohati (eriti keskmine Volkonski unistus olla Kalle Blomkvist") oli temaatika veniv kui "tatt" ja vajas natuke tuulutamist. Siiski leidus ka selles tükis väga mõnusat ja kaasamõtlema panevat sõnade- ja suhtlusmängu, mis kergitavad lõpphinnangu "heaks". Samuti olid nii Volkonski kui ka Laura Peterson väga head ja usutavad.

Zuga tantsukompanii "Kohe näha, et vanad sõbrad" oli üks esimesi nüüdistantsuetendusi, mida näinud. Ja see oli üle ootuste hea. Lihtne, humoorikas, kohati iroonilinegi, mõnusa sõnalise poolega tantsutükk, mille äranägemine ei nõudnudki pingutust, silmade lahtihoidmist ega pingsat kellaotsimist.

Von Krahl'i "Idioodid" oli ehk kõige põnevam ja erutavam tükk. Mitte, et seal pidevalt välkunud paljas ihu oleks tekitanud üllaid tundeid, vaid üldine temaatika. Mida kõike peavad inimesed tegema, et neid ja nende soove tähele pandaks. Olla idioot tundub väga lihtne, kuid ole siis ja kanna seda koormat ... nii muutub kõik ühtäkki piinavalt keeruliseks. Ja idioodid võivad olla väga erilised, mis teeb endaks olemise veelgi raskemaks. Oli näha, et tükiga puudutati paljude vaatajate tundeid, ka minu. Lapsena nähtud Lars von Trieri "Idioodid" tundus tollal naljakas ja huvitav, pärast Von Krahl'i "Idioote" mõistan ma seda nüüd veidi rohkem.
Pean lisaks mainima, et Juhan Ulfsak võib olla küll üpris hea näitleja ja lavastaja, kuid inimesena ta mulle väga ei imponeeri. Too wannabe'e-cool, kuid võib-olla ongi see hea?

Hiljem oli ka Sadamateatris Teatribändide festival, mis oli mõnus jämm ja hea kuulamine.

Vahepeal oli jälle töö ja kool ja töö ja kool ja töö ja kool.

Ning siis otsustasin ma lõplikult, et asun õppima Olustvere TMK-sse, rahvuslikku puutööndust. Seni on olnud väga põnev ja asjalikult praktiline. Ootan juba kolmandat sessi, mis on järgmisel juba nädalavahetusel.

Tartu Uue Teatri "Sisaliku tee" oli väga põneva sõnalise poolega. Mulle Ivar Põllu looming meeldib. Kerge ühskonnakriitika läbi eneseiroonia mõjus väga värskendavalt isegi pärast tööpäeva.

Vanemuise "Don Juan", rühmitub letti "ei kala ei liha". Oli ja ei olnud ka, kohati naljakas ja igavalt piinlik, oli häid mõtteid ja siis jälle "vanemuislik". Tugevaim tegelane oli tulnud altpoolt.
Vanemuist aitas veidi tõsta taasnähtud "Pähklipureja", mille muusika on nii uinutavalt hea, et ma suutsin pool esimesest vaatusest maha magada. See-eest puhanuna kõlas ja näis teine veel parem.
Samuti vast esimene nähtud ooper "Haldjakuninganna", mida oli väga põnev jälgida. Seda võiks isegi soovitada põgusaks tutvumiseks ooperimaailmaga.

Üks esietendus sai ka nähtud. Tartu Uue Teatri "Raudmees. Odysseuse Eksirännakud", mis saabus koos Gunnar Grapsi 60. sünniaastapäevaga on olnud selle teatriaasta pärl. Etendus voolas nagu kevadine sillerdav sulavesi päikese käes, kohates väga värvikaid kohte ja tegelaskujusid nagu I.Linna, H. S-Saller, A. Aak, Buratino, oravapere ja kuusk, Kõrvitsad ja lõpuks mõni Ufogi. Nii lavastus, muusika ja bänd, lavakujundus kui ka näitlejad olid tasemel. Juss Haasma suutis olla kohati rohkem gunnargrapsilikult Raudmees kui Graps ise, lauldes ja tagudes trummi muljetavaldavalt hästi. Etendus suutis kõik tunded esile kutsuda, olles samas nii mõnusalt ja pingutamatult humoorikas, et minnes oli naeratus suul. Oli nii sõna kui muusikat, kohati muutus asi ülimaks võimsaks rock-kontserdiks, mille lõppedes oli soos karjuda üle saali "Veel, veel, veel!" Kui see oli muusikal, siis selline peabki üks muusikal olema. Kahjuks oli eile viimane etendus 10st, kuid pigem lõpetada asi tipus kui leierdada asja lõpmatult. Suurepärane hingega mõte kaalub siiski raha üle.

Lõpetuseks ootan veidi valgemaid jõule kui praegune suusailm oodata lubab.

Ja tänase päeva muusikaline tipp ll>

Tore nädalavahetus

Nädalavahetus algas reedel, kui pärast lühikest tööpäeva sai Tartu-Tallinn bussile istutud. Pealinnas käisime kõigepealt söömas, siis veel söömas ja siis teatris ja siis veel teatris.
Kahjuks jäi Linnateatri "Üsna maailma lõpus" ära, kuid kiired jalad viisid meid Hobuveskisse Oma lava "Felix Ormusson"i kaema. Mulle meeldis nii tegevuskoht, kujundus kui ka näitlejad. Lugu ise on juba tuttav - raamatut pole veel jõudnuid lugeda, kuid paar aastat tagasi sai "UNT!"il "Helene, Marion ja Felix" vaatamas käidud. Reedene tükk oli kompaktsem ja selgem, õnneks oli ka piisavalt lühike (nädala väsimus oli silmades).

Laupäeval käisime lausa kaks korda ujumas. Mine tea, millal taas sooja vett saab. Hea meel, et eelmisel suvel sai suuremast veehirmust üle, väga mõnus on vee peal liuelda.
Tegime ka suvise lõunasöögilaua, kus oli nii head liha, salatit kui magustoitu. Väga mõnus ja puhatalaskev päev.

Pühapäev oli ehk kõige kultuurirohkem. Hommikul oli üleliigset aega, mid kulutad ristsõnadele ja sudokudele , Pärastlõunal sõitis auto Jõgevale, et vaadata, kuidas naised peol tantsu vihuvad. Väga kena vaatepilt. Hiljem sai ka ühega tantsijatest taastutvust sobitada.
Õhtune aeg kulus ilusale rohelisele Rakverele. Kohaliku teatri "Noor Eesti" oli väga meeldiv, hoolimata isegi sääskedest, kes suvist õhustikku mängisid. Kuna väsitava tagasiteega Tartu sai kadus peast palju juttu, mida oleks üles kirjutada saanud, siis selleks korraks piisab.

Jätkuvalt soojas supis

Ujumishooaeg on avatud - kahel päeval on käidud Saadjärvel ja Haagel. Vesi ikka väga soe. Naljakas mõelda, et alles kuud tagasi oli lumi maas. Eile käisime ka šašlõkki söömas - väga mõnus õhtu.

Praegu on ka kohvi eriti hea ja kange - lausa kergelt joovastav. Kena hommik. Kõik on ilus.

Soe supp

Istun rõdul ja naudin viimaseid minuteid enne kui kallis Päike enda näo siiapoole keerab. Tuba on liiga soe, siin on vähemalt mõnus tuuleke. Väga mõnus!
Vahepeal on jõudnud kooliaasta selleks aastaks ära lõppeda...kui kaheksa eksamitegijat välja arvata. Enamikega on asjad kombes, jääb vaid järgmist kolmapäeva oodata, kui seegi läbi saab. Ise eriti tööd enam teha ei jõua - vahel on kosta kuskilt mulksumist - see on vist mu aju, mis vaikselt keeb. Homme õnneks peab töö juurde minema, ehk saab seal hõlpu.

Jah...viimastel nädalatel on rohkem olnud puhkusemeeleolu kui töötahe. Aa jaa... teatriski sai käidud. Polygonteatri "Nagu poisid vihma käes" Genialistide klubis. Kohati arusaamatu, kohati seosetu, kuid lugu ise oli hea ning arvestades nii näitlejate noorust ja odavat piletit, siis võib õhtuga rahule jääda. Etenduses oli näha mõningast elu!
Sellel kiirel nädalal saab näha Linnateatri "Üsna maailma lõpus", Rakvere Teatri suvelavastust "Noor-Eesti". Samuti Jõgeval toimuvat Naiste Tantsupidu. Tundub tulevat taas põnevalt palav nädal.
Päike on jõudnud jalgadele...

"Rein Pakk otsib naist"

Pärast pikka tööpäeva oli ajule mõnusaks jahutuseks Tartu Uue Teatri "Rein Pakk otsib naist". Seda, kas Rein Pakk naise lõpuks leidis, jäi veel küsimuseks, kuid etendus oli väga äge. Mulle meeldib, kui jääb arusaamatuks tegelikkuse ja väljamõeldu piir. Tükk oli mõnusalt absurdne, näides siiski nii kuradi tõetruu, et tundus - asjad ongi nii.
Lugu siis sellest, kuidas Rein Pakk räägib oma loo, kus ta kunagi läbi oma hädade otsustab põdral sarvist haarata ja endale kosida neidis, keda ta tänaval näeb. Asjad liiguvadki lõpuks sinnamaale, kus neiu - lavakunstitudeng Helena (Merzin) teeb oma tuleviku parandamise eesmärgil tehingu tolle ahviga. Noorpaar abiellub, neiu leiab lõpuks oma hädadele rohtu. Hiljem saab ravi ka peiu. Kõik see viib sinnani, kus leitakse, et algsed tunded olid siiski tugevamad ja paar otsustab lahku minna. Kuni kohtutakse taas...
Mulle meeldib väheste näitlejatega sõnateater. Antud juhul oli tegemist väga heaga. Oli küll kohati äärmus-absurd, kuid siiski tõetruu ja südamlik. Meeldis ka lavastuslik pool, koos visuaaliga.
Kuulsin Liinalt, et "Peeter Volkonski viimane suudlus" olla veel parem. Jään ootama varasügist Draamafestivali, kus loodetavasti antakse seda tükki näha.


Kooliaasta lõpuni on veel kolm nädalat + eksamiperiood. Õnnelikku lõppu soovides...

Veelgi rohkem kevadet

Natuke veel juttu.
Vaid pool IV veerandit on veel koolis käia. Minu jaoks teeb see 10 tööpäeva, 8 valikeksami tegijat ja hulga pingutamist järjest kevadisemaks muutuvas ilmas. Kõige rohkem pabistan praegu eksaminantide pärast. Eks juunis ole näha, et kuidas asjad õnnestuvad.
Selle aasta arvatavasti suurim reis on juuni keskpaigas Barcelonasse. Kuue nädala pärast saab tuule tiibadesse. Kataloonia pealinn on mu üks reisisihtidest, mida olen soovinud oma pika elu jooksul külastada. Hulganisti päikest ja puhkust enne uusi väljakutseid järgmisel tööaastal.

Heleroheliste lehtede aeg

Märkamatult on kätte jõudnud maikuu. Aprill möödus nii kiirelt, et tegemiste kõrvalt polnud eriti aega kalendrisse vaadata. Teatris jõudis aga käia küll.

***No99 "The Rise and Fall of Estonia" tekitas liialt palju küsimusi. Teater või kino? küsimus on neist kõige väiksem. Tegijad ise otsustagu, kuidas nad oma tööd teostavad. Minu jaoks jäi ekraani vaatamine kaugeks, samas kui lavastuse sisu oli rõhutatult emotsionaalne, sooviti ju rahvast kõnetada. Etenduse käik oli kuidagi seosesetu. Mõni helge hetk (nt. Sergo Varese "Marju", "uus auto" või "näljane päkapikk"), kuid siiski vähe uut ja huvitavat. Ei meeldi väga see pidev viitamine halvale elule Eestis, kus palgad on väikesed, inimesed väsinud ja verine ajalugu kivina kaelas. Samamoodi karjumine ja ropendamine laval. Veidi võib, kuid mitte pidevalt. Kuigi "Nafta" on jäänud nägemata, siis võin kindlalt öelda, et "Eesti tõus ( ei suutnud ka seda kusagilt välja vaadata sinisel toolil istudes) ja langus" oli tsükli nõrgim lüli. Kahju omamoodi.

***Vanemuise "Kuningas Richard Kolmas" jättis veidi kohmaka mulje, näitlejad tundusid kuidagi väsinud. Samas polnud ka kõige hullem ajaraisk, sest Vanemuiselt on nähtud veel hullemat kraami. Tegemist oli iseenesest ajaloolise draamaga. Nagu "Vaprad ja ilusad", mis aina kestab ja kestab ning mille otsa ei näe. Tragöödiaks on seda raske nimetada, kuna eriline emotsioon puudus nii näitlejatel kui ka minul - pigem oli selline tunne, nagu mõttes oleks kiiresti etendus ära teha, õhtudrink võtta ja magama minna. Mida enam etendus edasi arenes (?), seda suuremaks muutus mul soov kolmandasse etappi jõuda. Igatahes ei oska väga midagi head kosta.
Aa jaa. Ka moderne minimalism oli platsis, koos uhkete ülikondade ja mõnusalt metalse keskkonnaga. Minu kõige suurim positiivne tunne (tegelikult mul on sellest väga kahju ja häbi enda pärast) tekkis siis, kui järjekordsel suurte rauduste avamise järel ei saadud neid enam kinni. Etendus käis oma suht emotsioonitut rada edasi, samal ajal üritati "salaja" olukorda parandada. Vast oma veerand tundi oli kuulda kõlksuvat metalli. Kahju vaid, et remontijate vihaseid roppe sajatusi ei olnud kuulda (nüüd oleks see kindlasti natukenegi värvi toonud loosse). Lõpp hea, kõik hea.
Kui peaks küsima, et kas ma oma seitmendikega "Rooside sõja" teema juures antud etendust vaatama läheks, siis arvan, et mind vihataks terve poolaasta ja järgmine aasta pealekauba. Räägiks veel antud loost (nt tekstist arusaadavus, sellest, et I vaatus oli parem kui II (mis on minu jaoks halb märk), tohutu hulk näitlejaid laval vms), kuid kes seda enam kuulda jõuab. Positiivsena lõpetades tõstaks ehk enim esile kuningapoegi Leino Rei ja Alo Kurvitsa. Kõik.

*** Rakvere Teatri "Leenane'i kaunitar" mulle meeldis. Lugu ei olnud suurtest ja julmadest valitsejatest, ega püüelnud kogu hingest näidata armast, kuid kehva kodumaad. Siiski oli tunda laval, et seal on üks isekas vanainimene (Ines Aru), kes võib olla kohati julmemgi kui ükstapuha milline diktaator. Oli noor (mitte veel) naine (Ülle Lichtfeldt) , kes kõigele (ja emale) vaatamata kannatas oma saatust ja ema. Meestegelased (Velvo Väli ja Mait Joorits) nii suurt vaimustust ei tekitanud. Üks oli natuke tühi kumm ja teine ülemängitud rullnokk. Kuid siiski pooltäis ja siiski inimene. Lihtsate maalaste olemusest ja sõnadest oli hästi välja loetav, kuidas on lood nende mõtetes, kodukülas ja - riigis. Selleks polnud vaja teha eraldi tükki, vaid sai ära rääkida oma loo sees, muuhulgas.

*** Vanemuise ja Mati Unt'i "Viimne päev" annab mulle veel lootust, et selle teatri tükke võib kunagi hiljemgi vaatama minna. Kahju on ju, et kuigi ise Tartus, siis peab eirama enamikku Vanemuise tükke, kuna võib oodata järjekordset klopsu vastu pead. Seekord ületasid tulemused ootusi, märgatavalt. Algul kaks lugu ühes ja siis veel üks, veelgi parem. Mulle meeldis nii lavastuse sisu kui ka selle väline pool. Esimene vaatus oli ühe korraliku sotsialistliku filmi tegemisest, teine vana autojuhi sünnipäevast, millega koos ta pensionile läheb. Tasub vaatamist.
Kahju oli sellest, et Sadamateatri saal oli pigem pooltühi kui -täis. Tundub, et see annab "lootust", et seegi tükk võetakse kiirelt mängukavast maha, nagu juhtus nt. "Gorgo kingitusega"... samal ajal kui Vanemuise "pärlid" püsivad kavas mitu hooaega ja enamgi. Inimmõistus ja -maitse on eriskummaline.

*** Vanemuise "Tabamata ime" oli selline keskpärane tükk. Ei olnud midagi halba, kuid midagi suurepärast peale Vilde loo peamõtte ka polnud. Eks see ole nii, et väikese rahva suuremad nimed saavad kodumaalt suurte lootustega tuule tiibadesse, kuid mujal maailmas ei kanna nad enamasti päris endale pandud koormat välja. Peale selle on kukil igasugused tegelased, kes proovivad end kuulsusepaistel soojendada, olles kogu aeg valmis paati vahetama, nagu ka selle loo lõppedes juhtus. Ja lõpuks - endale pandud soovunelm olla imeline. Eks see on kõigil inimestel kusagil südamesopis. Ja eks me ole ka.
Näitlejatest saab esile tõsta Aivar Toomingat, Liisa Pulka ja Vilde truppi. Samuti Ao Peepu asendanud lavastaja Baskin, kes uues rollis ja olukorras suutis oma lühikese osa väga hästi välja mängida Neil oli näha tõesti soov end näidata ja veelkord tõestada. Muu oli "normaalne". Kena oli ka lavakujundus. Suures plaanis polnud paha.

*** Tartu Uue Teatri "Peeter Volkonski viimane suudlus" jäi kahjuks näitleja haigestumise tõttu nägemata. Loodetavasti on see ka sügisel mängukavas, sest Tartu Uus Teater on seni Vanemuisele paraja maaga ära pannud ja ootused on suured.

Aprilli jäi veelgi huvitavat. Loodetavasti suudan end mais rohkem kokku võtta ja bloogi täita.

Neljapäev

Täna hommikul oli päris raske tõusta, sain alles 2 öösel magama. Lõpetasin V.Luige "Varjuteatri" lugemise, tegin süüa ja sõitsin M.kooli.
Käisime 3. klassiga Ülenurmel Põllumajandusmuuseumis. Nüüd siis tean minagi, kus kohast tuleb leib ja või. Hobusega sai ka sõita. Vahva.

Homme on naljapäev. Koolis on selle puhul lisaks muudele naljadele kampaania, et poisid tulevad tüdrukute riietes ja tüdrukud vastupidi. Käisin ise ka kaltsus ja sain endale kena pluuse ja kampsuni. Homme hakkan laineid lööma.
Selle nädala mõttetera tuleb ühelt 6. klassi tüdrukult. Vastus õpetaja küsimusele, mida soovivad õpilased uuelt veerandil tundides teha: "Rohkem lebosid tunde, et saaks lollitada ja karjuda". Nii avameelne ei tasuks väga olla oma soovunelmatest rääkides :D

Gorgo kingitus

Sellel nädalal on E Tartust eemal koolis. Et igavust peletada, sai täna käidud Vanemuises "Gorgo kingitust" kaemas. Tegu oli lavastuse viimase etenduskorraga, seetõttu kasutasin võimalust veel viimast korda pardale pääseda.
Vanemuist, kui välja arvatud Tartus toimuvad külalisetendused, olen õppinud vältima. Pole küll väga pikaealine teatriskäija, kuid selline "ägedas rahvastiilis" huumor pole ehk väga minu rida. On mõni tükk, mida sooviks siiski tulevikus näha (nt. "Kuningas Richard III", "Tabamata ime", "Rumm ja viin"). Vanemuisest on meelde jäänud ka mõni väga hea tükk, nagu näiteks "Kogutu teosed" ,milles samuti mängis ühte peategelast Külliki Saldre nagu tänagi.

"Gorgo kingitus" meeldis mulle väga. Kurb, ärev, vihaleajav ja lõpuks siiski mõnevõrra õnnelik. Etendus kestis paaegu 3,5 tundi ja selle aja jooksul ei tekkinud kordagi väsimust (kuigi pikk tööpäev selja taga). Lugu arenes-arenes-arenes, oli ettearvamatu, otsis lahendusi ja lõpuks leidiski.

Lugu rääkis naisest (Külliki Saldre), kes rääkis kolme päeva jooksul lugu oma surnud näitekirjanikust mehest (Martin Veinmann) mehe pojale (Tanel Jonas), kes polnud oma isa kordagi näinud. Hoolimata sellest, oli poeg oma isa surma puhul valmis kirjutama temast juba varemalustatud teose, et näidata oma isa kui suurt kunstnikku.
Mida aeg edasi, seda enam koorus lahti tegelik pilt mehest, kelle isekas ja agressiivne loomus järjest süvenes. Mehest, kes ootas oma naiselt (ja kogu üldsuselt) enda kiitmist, arvestamata talle pühendunud abikaasa vajadusi ja ootusi. Mees, kelle tööde sisuks olid suured lood, mis kulmineerusid julm ja "õiglase" kättemaksuga. Naine seevastu püüdis meest julgustada, agressiivsust maha suruda, suutes viia ka mehe näidendeid "vaatajasõbralikuks". Järgnes teoste avalik kiitus, mis viis omakorda isekuse kasvuni...

Näitlejad mängisid hästi. Meeldis ka M. Veinmann, kes oli nagu omas rollis "isakaruna", kes on kõige tugevam ja seetõttu on tal rohkem lubatud. Selline laisa mühaka mulje on seni jäänud temast, kuid eks ma olen vähe näinud ka seni. Külliki Saldre on mulle alati meeldinud, Tanel Jonas oli lihtsalt hea. Samuti taustanäitlejad. Näitekirjaniku ja tema naise isasid mänginud Raivo Adlase ja Ao Peebi kohta on mu arvamused veidi erinevad. R. Adlas ei jätnud erilist muljet, samasugune nagu alati (tema kõne vist häirib mind väga). Ao Peep oli parem, kuid liigne kehakaal mõjub kehvasti. Isegi lindilt tulnud kõne oli hingeldav ja nõrk. Tegelt pean ise ka vaeva nägema, et liigsed kilod kallale ei tuleks ning puusadele "sangad" ei tekiks.

Põnev ja mõtlemapanev etendus. Hästi oli kombineeritud minevik ja olevik, räägitav ja räägitavad, mütoloogia ja reaalsus. Meeldis ka lavakujundus ja kava. Kokkuvõttes on kahju, et nii hea etendus on Vanemuises lavaaega saanud napilt pool aastat ja juba see võetakse maha. Saal ei olnud küll päris täis (osa inimesi kadus ka pärast 1st või 2st vaatust), kuid tundus, et inimesed said puudutatud.

Naljakas on ka see, et järjekordselt sain istuma esiritta (ostsin pileti alles eile) ja päris keskele. Nii kipub olema peaaegu koguaeg. Reedel NO99 "The Rise and Fall of Estonia"t saab siiski kaugemalt jälgida. Millegipärast, olles lugenud arvamusi selle (filmi?)tüki kohta, on sees pisuke kartus ja eelarvamus, et kas tasus ikka osata kallis pilet?! Eks näeb.

Päev Tallinnas

Laupäeval sai üle tüki aja pealinnas käidud. Peamine siht oli Linnateater ja "Jumala Narride Vennaskond". Üldplaanis oli hea vaatemäng, mõningate miinustega. Kas siis 4- või 3+ hindeks nagu õpetajatel ikka hindeid on kombeks panna. Eelmise, 24. Lavaka kursuse nähtud etendused "Arkaadia" ja "Margarita ja Meister" jätsid parema mulje.
Esimene vaatus - natuke hootu, lohisev, plussideks kohatised head kohad, püüdlikud noored näitlejad. Võibolla oli see tingitud sellest, et etenduses oli palju tegelasi, kes oli vaja ära tutvustada. Seetõttu toimus küll pidev sigin-sagin, tegevuskohad, inimesed ja ajad vahetusid, kuid üleüldiselt oli nagu näts suus, mida ei taha veel ära visata. Närida on hea, kuid särts ja maitse on lahtunud.
Teine vaatus - palju tegevust, sügavad mõtted, dramaatilisus, kõik lahtised otsad said kokku seotud. Tasus pikka ootamist, kuid arvan, et materjali oleks võinud natuke koomale tõmmata.

Vinguva viiuli nurk.
Bussijaama WC pannakse kinni kell 23.00. Viimane buss Tartusse (Taisto) sõitis kell 00.00. Bussis polnud ei tuld raamatu lugemiseks, jalatuge (et magades maha ei libiseks), ega WC-d. Õnneks on mul treenitud põis koguaeg kaasas. Kui veel imelised viisud ja õlekõrs samuti alati võtta oleks, siis võiks elu lausa imeliseks pidada.

Kevadpäike võtab võimust

Veebruar on läbi. Läks küllaltki kiirelt, kuid siiski jõudis päris palju korda saata.
Kõige suurem hea meel on praktika lõppemise üle. Novembrist veebruari keskpaigani oli pidevalt midagi teha. Hiljem, juba kohustusest vabanenuna oli päris sidruni tunne - täielik pingelangus, mis kestab ootamatult kaua. Praegu hakkab alles asjaliku tegutsemise ind vaikselt taastuma.
Veebruarikuu lõppu jääb 7 vaadatud uut filmi (mis on minu kohta päris palju), 3 raamatut. Suuskadelgi sai ära käidud.
Kolmapäeval käisime Tartu Uue Teatri "Ird"i vaatamas. Mulle meeldis - hoogne, head rollid, palju kaasamõtlemist, kohati naljakas, kohati kurb, palju oli hääletuid tegevusega stseene, mis esiteks kandsid hästi olustikku edasi, samal ajal lastes tööpäevast väsinud ajul puhata.
Kuna olen sündinud alles pärast inimene Ird'i surma, siis olin kuulnud vaid põgusalt tema nime ja tegevusala. Antud etendus suutis inimlikus võtmes inimesega paremini tuttavaks saada. Tal oli oma nägu- nii head kui vead, samuti sai veidi süüvida inimese isiksusse ja mõttemaailma. Tollest "Ird"'ist sai lõpuks elav inimene, ootuste, lootuste ja põhimõtetega.

Kirjad inglile

Käisime täna Sulev Keeduse "Kirjad inglile" vaatamas. Mulle meeldis peaosas mänginud Tõnu Oja. Tema suutis oma mängitud "kadunud" sõjaveterani rolliga tõestada, et inglid on olemas. Või vähemalt üks igaühel. Inimestel on vaja midagi, millele toetuda. Ja kui ei ole midagi (enam) kindlat, siis ingel ikka on.
Mis filmis meeldis. See, et ta kuidagi eristus viimasel ajal nähtud Eesti filmidest. Oli küll veidi süngetes toonides, kuid lugu oli soe. Oli küll sügavamõtteline, kuid mitte "ägedalt" diip. Filmis oli küll kunstipärast kohati "maagilist" tilu-lilu (nt. stseen basseinis), kuid mitte üleliia. Meeldis ka see, et erinevad tegevuspaigad olid väga hästi kokku sobitatud. Kindlasti see, et film suutis õigel hetkel ja hästi ära lõppeda. Ei oskakski teistsugust paremat lõppu mõelda. Ja mis kõige enam meeldis - see ei olnud tühi vaatamine - pea otsast lõpuni oli kaasamõtlemist. Ja pea kordagi polnud tunnet, et vaadatav ei suutnud end "ära põhjendada", s.t. et lugu oli hea tervik, mis rääkis oma kurb-ilusat lugu (ei suuda hetkel paremat sõna leida) ja millel oli oma algus ja lõpp. Lõpp, mis jättis otsad lahtiseks. Palju neid suletud otsi ikka elus leidub.
Kindlasti ei ole kõige kergem tükk vaatamiseks. Vähemalt ühe naise suust kõlas "mitte sittagi ei saanud aru". Ise arvan, et ma sain. Sellepärast soovitangi.