Pärast pikka tööpäeva oli ajule mõnusaks jahutuseks Tartu Uue Teatri "Rein Pakk otsib naist". Seda, kas Rein Pakk naise lõpuks leidis, jäi veel küsimuseks, kuid etendus oli väga äge. Mulle meeldib, kui jääb arusaamatuks tegelikkuse ja väljamõeldu piir. Tükk oli mõnusalt absurdne, näides siiski nii kuradi tõetruu, et tundus - asjad ongi nii.
Lugu siis sellest, kuidas Rein Pakk räägib oma loo, kus ta kunagi läbi oma hädade otsustab põdral sarvist haarata ja endale kosida neidis, keda ta tänaval näeb. Asjad liiguvadki lõpuks sinnamaale, kus neiu - lavakunstitudeng Helena (Merzin) teeb oma tuleviku parandamise eesmärgil tehingu tolle ahviga. Noorpaar abiellub, neiu leiab lõpuks oma hädadele rohtu. Hiljem saab ravi ka peiu. Kõik see viib sinnani, kus leitakse, et algsed tunded olid siiski tugevamad ja paar otsustab lahku minna. Kuni kohtutakse taas...
Mulle meeldib väheste näitlejatega sõnateater. Antud juhul oli tegemist väga heaga. Oli küll kohati äärmus-absurd, kuid siiski tõetruu ja südamlik. Meeldis ka lavastuslik pool, koos visuaaliga.
Kuulsin Liinalt, et "Peeter Volkonski viimane suudlus" olla veel parem. Jään ootama varasügist Draamafestivali, kus loodetavasti antakse seda tükki näha.
Kooliaasta lõpuni on veel kolm nädalat + eksamiperiood. Õnnelikku lõppu soovides...
No comments:
Post a Comment