Gorgo kingitus

Sellel nädalal on E Tartust eemal koolis. Et igavust peletada, sai täna käidud Vanemuises "Gorgo kingitust" kaemas. Tegu oli lavastuse viimase etenduskorraga, seetõttu kasutasin võimalust veel viimast korda pardale pääseda.
Vanemuist, kui välja arvatud Tartus toimuvad külalisetendused, olen õppinud vältima. Pole küll väga pikaealine teatriskäija, kuid selline "ägedas rahvastiilis" huumor pole ehk väga minu rida. On mõni tükk, mida sooviks siiski tulevikus näha (nt. "Kuningas Richard III", "Tabamata ime", "Rumm ja viin"). Vanemuisest on meelde jäänud ka mõni väga hea tükk, nagu näiteks "Kogutu teosed" ,milles samuti mängis ühte peategelast Külliki Saldre nagu tänagi.

"Gorgo kingitus" meeldis mulle väga. Kurb, ärev, vihaleajav ja lõpuks siiski mõnevõrra õnnelik. Etendus kestis paaegu 3,5 tundi ja selle aja jooksul ei tekkinud kordagi väsimust (kuigi pikk tööpäev selja taga). Lugu arenes-arenes-arenes, oli ettearvamatu, otsis lahendusi ja lõpuks leidiski.

Lugu rääkis naisest (Külliki Saldre), kes rääkis kolme päeva jooksul lugu oma surnud näitekirjanikust mehest (Martin Veinmann) mehe pojale (Tanel Jonas), kes polnud oma isa kordagi näinud. Hoolimata sellest, oli poeg oma isa surma puhul valmis kirjutama temast juba varemalustatud teose, et näidata oma isa kui suurt kunstnikku.
Mida aeg edasi, seda enam koorus lahti tegelik pilt mehest, kelle isekas ja agressiivne loomus järjest süvenes. Mehest, kes ootas oma naiselt (ja kogu üldsuselt) enda kiitmist, arvestamata talle pühendunud abikaasa vajadusi ja ootusi. Mees, kelle tööde sisuks olid suured lood, mis kulmineerusid julm ja "õiglase" kättemaksuga. Naine seevastu püüdis meest julgustada, agressiivsust maha suruda, suutes viia ka mehe näidendeid "vaatajasõbralikuks". Järgnes teoste avalik kiitus, mis viis omakorda isekuse kasvuni...

Näitlejad mängisid hästi. Meeldis ka M. Veinmann, kes oli nagu omas rollis "isakaruna", kes on kõige tugevam ja seetõttu on tal rohkem lubatud. Selline laisa mühaka mulje on seni jäänud temast, kuid eks ma olen vähe näinud ka seni. Külliki Saldre on mulle alati meeldinud, Tanel Jonas oli lihtsalt hea. Samuti taustanäitlejad. Näitekirjaniku ja tema naise isasid mänginud Raivo Adlase ja Ao Peebi kohta on mu arvamused veidi erinevad. R. Adlas ei jätnud erilist muljet, samasugune nagu alati (tema kõne vist häirib mind väga). Ao Peep oli parem, kuid liigne kehakaal mõjub kehvasti. Isegi lindilt tulnud kõne oli hingeldav ja nõrk. Tegelt pean ise ka vaeva nägema, et liigsed kilod kallale ei tuleks ning puusadele "sangad" ei tekiks.

Põnev ja mõtlemapanev etendus. Hästi oli kombineeritud minevik ja olevik, räägitav ja räägitavad, mütoloogia ja reaalsus. Meeldis ka lavakujundus ja kava. Kokkuvõttes on kahju, et nii hea etendus on Vanemuises lavaaega saanud napilt pool aastat ja juba see võetakse maha. Saal ei olnud küll päris täis (osa inimesi kadus ka pärast 1st või 2st vaatust), kuid tundus, et inimesed said puudutatud.

Naljakas on ka see, et järjekordselt sain istuma esiritta (ostsin pileti alles eile) ja päris keskele. Nii kipub olema peaaegu koguaeg. Reedel NO99 "The Rise and Fall of Estonia"t saab siiski kaugemalt jälgida. Millegipärast, olles lugenud arvamusi selle (filmi?)tüki kohta, on sees pisuke kartus ja eelarvamus, et kas tasus ikka osata kallis pilet?! Eks näeb.