Proovime siis uuesti

Jõulud 2011 on tulemas ja nii üritan teha bloogile kingituse ja täita tema välju mõningaste tähemärkidega. Peab ära mainima, et see kirjutus võib tulla üpris pikk, see on hoiatus neile, kes lugeda ei jõua. Kuid ei pruugi ka.

Alustame sealt kus pooleli jäime:

Õpilaste eksamid läksid kõik hästi - nii nagu panus, nii tulemus. Õnneks ei karistatud mind järeleksamiga. Seepärast otsustasin seda tähistada ja RyanAir'i nimelistel tiivadel Barcelona poole lennata.

Barcelona on seni mu kõige soojem sihtkoht. Ilmad olid väga kenad, saime palju kõndida ja metrooga ringi sõita. Tibitabo ja ilus vaade, Montjuic ja Poble Espanyol, Sagrada Familia ja Parc Güell koos teiste huvitavate Gaudi "soperdistega", La Boqueria ja La Rambla, Barceloneta ja Vahemeri, kitsaste tänavatega Barri Gotic ja laiad bulvarid, mõnusad (ja siiski odavad) söögikohad ja ohtrad kaubandusasutused, palju erinevaid maitseid... Seda rida võib pikalt jätkata. Taskuvargaid ei märganud, sai põhjalik eeltöö tehtud ja silmad lahti hoitud. Tänu T-le, kes öömaja pakkus nägime ära ka tavabarceloonlase elu, mis veidi erines külluslikust südalinnast, kuid oli siiski väga meeldiv. Ühesõnaga - kui kunagi on ülejäänud Euroopa nähtud ja võimalus avaneb, siis oleks Barcelona taas koht, mida avastada.

Kui see väike põige kõrvale jätta, siis oli üsna töine ja kiire, kohati ootamatuta lahendustega suvi. Praeguseks on taas palju muutunud, kuid kiire ja töine on ikka.

Lisaks laagri juhtimisele ja kasvatajatööle, alustasin augustis tööd kaubandusvõrgus. Alles kevadel sai naljatatud, kui tore oleks näha ennast Maxima kassapidajana inimestele naeratamas, siis nüüdseks on minust koolitunud tubli transporditööline. Üritan oma tööd teha nii hästi kui võimalik, naeratus suus ja rokla sabana taga.

Kultuurielu on olnud kohati varjusurmas, kuid eks seal ole ka eredamaid näiteid:

Juuli lõpus oli seni unustamatu "Ring" Kell Kümme projektiteatrilt. Mulle etendus meeldis, aga eks ole ütlus, "kes vana asja meelde tuletab, sel ...". Nii vana asja ei hakka praegu meenutamagi.

August möödus kiirelt ja töiselt. Kui Tartuff ja öine soe Tartu välja jätta, siis väga nagu järele ei jäägi.

Septembris avas uksed Draamafestival.
Kõige enam meeldis mulle Linnateatri "Billoxi Blues", milles suurest läbi "minategelase" silmade räägiti noortest Ühendriikide poistest, kes II Maailmasõja ajal mobiliseeritakse ja saadetakse väljaõppelaagrisse, kus ka põhitegevus toimub. Natuke kurb-tõsine lugu, kus siiski oli palju mõtlemisainet ja ka hulga huumorit ja inimlikkust. Kenasti oli kõik paigas - lavastus, kujundus, näitlejatöö.

Tartu Uue Teatri ja Urmas Vadi "Peeter Volkonski viimane suudlus"'t ootasin ma väga, kuna nähtud Uue Teatri etendused pole kunagi pettumust valmistanud. Natuke siiski olid ootused hilisematest elamustest suuremad. Mulle etendus ja näitlejad ja lugu küll meeldisid, kuid kohati (eriti keskmine Volkonski unistus olla Kalle Blomkvist") oli temaatika veniv kui "tatt" ja vajas natuke tuulutamist. Siiski leidus ka selles tükis väga mõnusat ja kaasamõtlema panevat sõnade- ja suhtlusmängu, mis kergitavad lõpphinnangu "heaks". Samuti olid nii Volkonski kui ka Laura Peterson väga head ja usutavad.

Zuga tantsukompanii "Kohe näha, et vanad sõbrad" oli üks esimesi nüüdistantsuetendusi, mida näinud. Ja see oli üle ootuste hea. Lihtne, humoorikas, kohati iroonilinegi, mõnusa sõnalise poolega tantsutükk, mille äranägemine ei nõudnudki pingutust, silmade lahtihoidmist ega pingsat kellaotsimist.

Von Krahl'i "Idioodid" oli ehk kõige põnevam ja erutavam tükk. Mitte, et seal pidevalt välkunud paljas ihu oleks tekitanud üllaid tundeid, vaid üldine temaatika. Mida kõike peavad inimesed tegema, et neid ja nende soove tähele pandaks. Olla idioot tundub väga lihtne, kuid ole siis ja kanna seda koormat ... nii muutub kõik ühtäkki piinavalt keeruliseks. Ja idioodid võivad olla väga erilised, mis teeb endaks olemise veelgi raskemaks. Oli näha, et tükiga puudutati paljude vaatajate tundeid, ka minu. Lapsena nähtud Lars von Trieri "Idioodid" tundus tollal naljakas ja huvitav, pärast Von Krahl'i "Idioote" mõistan ma seda nüüd veidi rohkem.
Pean lisaks mainima, et Juhan Ulfsak võib olla küll üpris hea näitleja ja lavastaja, kuid inimesena ta mulle väga ei imponeeri. Too wannabe'e-cool, kuid võib-olla ongi see hea?

Hiljem oli ka Sadamateatris Teatribändide festival, mis oli mõnus jämm ja hea kuulamine.

Vahepeal oli jälle töö ja kool ja töö ja kool ja töö ja kool.

Ning siis otsustasin ma lõplikult, et asun õppima Olustvere TMK-sse, rahvuslikku puutööndust. Seni on olnud väga põnev ja asjalikult praktiline. Ootan juba kolmandat sessi, mis on järgmisel juba nädalavahetusel.

Tartu Uue Teatri "Sisaliku tee" oli väga põneva sõnalise poolega. Mulle Ivar Põllu looming meeldib. Kerge ühskonnakriitika läbi eneseiroonia mõjus väga värskendavalt isegi pärast tööpäeva.

Vanemuise "Don Juan", rühmitub letti "ei kala ei liha". Oli ja ei olnud ka, kohati naljakas ja igavalt piinlik, oli häid mõtteid ja siis jälle "vanemuislik". Tugevaim tegelane oli tulnud altpoolt.
Vanemuist aitas veidi tõsta taasnähtud "Pähklipureja", mille muusika on nii uinutavalt hea, et ma suutsin pool esimesest vaatusest maha magada. See-eest puhanuna kõlas ja näis teine veel parem.
Samuti vast esimene nähtud ooper "Haldjakuninganna", mida oli väga põnev jälgida. Seda võiks isegi soovitada põgusaks tutvumiseks ooperimaailmaga.

Üks esietendus sai ka nähtud. Tartu Uue Teatri "Raudmees. Odysseuse Eksirännakud", mis saabus koos Gunnar Grapsi 60. sünniaastapäevaga on olnud selle teatriaasta pärl. Etendus voolas nagu kevadine sillerdav sulavesi päikese käes, kohates väga värvikaid kohte ja tegelaskujusid nagu I.Linna, H. S-Saller, A. Aak, Buratino, oravapere ja kuusk, Kõrvitsad ja lõpuks mõni Ufogi. Nii lavastus, muusika ja bänd, lavakujundus kui ka näitlejad olid tasemel. Juss Haasma suutis olla kohati rohkem gunnargrapsilikult Raudmees kui Graps ise, lauldes ja tagudes trummi muljetavaldavalt hästi. Etendus suutis kõik tunded esile kutsuda, olles samas nii mõnusalt ja pingutamatult humoorikas, et minnes oli naeratus suul. Oli nii sõna kui muusikat, kohati muutus asi ülimaks võimsaks rock-kontserdiks, mille lõppedes oli soos karjuda üle saali "Veel, veel, veel!" Kui see oli muusikal, siis selline peabki üks muusikal olema. Kahjuks oli eile viimane etendus 10st, kuid pigem lõpetada asi tipus kui leierdada asja lõpmatult. Suurepärane hingega mõte kaalub siiski raha üle.

Lõpetuseks ootan veidi valgemaid jõule kui praegune suusailm oodata lubab.

Ja tänase päeva muusikaline tipp ll>